Hiljutisel Helsingis toimunud küberjulgeoleku arutelul, kus Elisa ja Soome Keskkriminaalpolitsei eksperdid vaatasid otsa 2025. aasta küberrünnete trendidele, jäi kõlama üks selge ja ebamugav tõdemus: tänased ründed on ehitatud inimese, mitte tehnoloogia ümber. Kurjategijad kasutavad oskuslikult ära inimeste usaldust, harjumusi ja emotsioone, kombineerides seda automatiseerimise ja tehisintellektiga.
Mida paremini digiteenused meie igapäevaellu sulanduvad, seda nähtamatumaks muutub ka piir tavapärase kontakti ja ründe vahel – ning just see teeb olukorra ohtlikuks.
Tänased ründed on personaalsed, mitte juhuslikud. Kurjategija teeb enne ühenduse võtmist kodutöö ära, teades sinu kohta piisavalt, et võita usaldus. Esimeses etapis ei rünnata pangakontot, vaid küsitakse süütuna näivat kinnitust või ligipääsu. Alles seejärel järgneb samm, mis võimaldab juba reaalse rahalisekahju tekitada.
Eestis on see probleem eriti terav, sest oleme digitaalselt väga arenenud ühiskond. Mobiil-ID, Smart-ID ja digitaalsed teenused teevad igapäevaelu mugavaks, kuid samal ajal tähendab see, et hästi ette valmistatud rünne võib olla väga täpne ja väga mõjus. Digitaalsus ise ei ole probleem, kuid see suurendab riske juhul, kui turvalisus ei arene sama kiiresti kui mugavus. Seetõttu ei saa vastutus digitaalse turvalisuse eest jääda ainult kasutaja kanda.
Mugavuse asemel peab prioriteediks saama turvalisus
Siiani on digiteenuseid disainitud peamiselt ühe põhimõtte järgi: need peavad olema võimalikult lihtsad ja kiired. See loogika on töötanud, kuid tänases ohupildis ei ole see enam pädev. Igapäevased kümnete tuhandete eurode suurused kahjud pettustele näitavad, et kui ligipääs isikuandmetele, kontodele või raha liigutamise võimalustele on liiga lihtne, muutub mugavus ründajale väärtuslikuks tööriistaks. Aga see on olukord, mida saab lahendada.
Üks osa valemist on kahtlemata inimeste harimine, kuid kogu vastutust ei saa ega tohi jätta kasutajate õlule. Kui ligipääs tundlikele toimingutele – olgu selleks sisselogimine olulisse teenusesse, seadme või konto õiguste muutmine, uue maksevahendi lisamine või teatud tüüpi kinnituste andmine – on kujundatud liiga lihtsaks, muutuvad need sammud petturitele kergesti ärakasutatavaks. Sellisel juhul ei ole probleem mitte kasutaja käitumises, vaid süsteemi loogikas, mis vajab ümbervaatamist ja tugevdamist.
Mitte selleks, et inimesi piirata või hirmutada, vaid selleks, et neid tõeliselt kaitsta. Mõnes olukorras peab teenuspakkuja julge olema ja astuma sammu tagasi: küsima lisakinnitust, peatuma hetkel, kui otsus tundub lihtne, või sundima kasutajat mõtlema enne järgmise toimingu tegemist.
See võib tunduda ebamugav või aeglane, aga just sellised lisahetked võivad päästa kümneid tuhandeid eurosid või hoida ära isikliku info väärkasutuse. Mugavus ja turvalisus peavad nüüd kõndima käsikäes, isegi kui see tähendab, et digiteenus ei ole enam vaid hõlbus tööriist – vaid ka tark ja ettevaatlik kaaslane, mis hoiab meid ohtude eest.
Valvsus ei ole paanika, vaid uus normaalsus
Oluline on mõista, et ohver ei ole süüdi. Kui rünnak on üles ehitatud professionaalselt ja mitmes kihis, ei ole tegemist tähelepanematuse või rumalusega, vaid süsteemi ja teenuse disaini haavatavuste ning küberkurjategija oskuste kombinatsiooniga. Seetõttu on positiivne näha, et Eestis teevad politsei, telekomid, pangad ja meedia üha rohkem koostööd ning käsitlevad küberkuritegevust ühiskondliku probleemina, mitte individuaalse eksimusena. Aga sellest üksi ei piisa. Teenusepakkujad peavad pidevalt täiustama turvasüsteeme ja teenuseid, et rünnakutele juba baastasemelt vastu seista.
Küberkuritegevuse vastu võitlemine on paratamatult ebavõrdne – ühel poolel on reeglid, teisel mitte. See tähendab, et lõplikku lahendust ei ole. On ainult pidev kohanemine. Tehnoloogiad, teenused ja kasutajaharjumused peavad arenema koos ohupildiga.
Rünnak ei alga enam tehnoloogiast. See algab inimesest. Ja just seetõttu peab turvalisus algama sealt, kus inimene digiteenusega kohtub: läbimõeldud kasutajateekonnast, ausast teavitamisest ja kaitsvatest mehhanismidest, mis töötavad ka siis, kui inimene ise eksib. Isegi kui see tähendab, et mõnes kohas on teenus veidi aeglasem, ebamugavam või nõuab lisakinnitust.
Digitaalne ühiskond saab olla avatud ja mugav ainult siis, kui ta on ka piisavalt ettevaatlik. Tänases maailmas ei ole see nõrkus, vaid küpsuse märk.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (7)