Eesti poliitikud räägivad vajadusest vähendada bürokraatiat, korrastada riigivalitsemist ja kaotada dubleerivad tegevused.

Aga üks asutus on jäänud täielikult kriitikast puutumata, see on Eesti Pank, institutsioon, mille üle poliitiline juhtimine puudub ja mille tegevus on Eesti Panga seadusega nii tugevalt kaitstud, et selle varjus on kasvanud tegevused, mis ei ole rahapoliitikaga seotud ja mida ei nõua ka euroala normid.

Eesti Panga seadus ütleb otse: “Eesti Pank tegutseb muudest riigiasutustest sõltumatult. Ta ei allu Vabariigi Valitsusele ega ühelegi teisele täidesaatvale riigivõimuasutusele.”
Eesti Panga seadus § 3 lõige 1

See sõltumatus on mõeldud rahapoliitika kaitsmiseks poliitilise surve eest. Aga sama paragrahv kaitseb ka bürokraatiat, halduskulusid, kommunikatsiooniosakonda, muuseumi, statistika tootmist, PR-i, paralleelprognoose ja muid tegevusi, millel puudub igasugune seos rahapoliitikaga.

Selle tulemusena on tekkinud olukord, kus Eesti Pank on sisuliselt Eestis sõltumatult tegutsev “kuningriik” oma aadelkonnaga, organisatsioon, mille töömaht on euro tulekuga vähenenud, aga kulud ja töötajate arv mitte ja mille üle puudub igasugune poliitiline järelevalve.

Eesti Pank on väga kallis organisatsioon. Selle tegevuskulud aastas on umbes 32 miljonit eurot. Täiesti realistlik tundub selle organisatsiooni tegevuskulusid kaks korda vähendada ilma et Eesti kodanikud midagi kaotaks. See tähendaks riigieelarvesse lisa 16 miljonit eurot. 16 miljoni tähenduse mõistmiseks võib tuua näite et selle raha eest võiks kõigi õpetajate palk suureneda umbes 100 eurot või saaks luua lisa 20 kiirabibrigaadi vms.

Euro tulek vähendas Eesti Panga reaalset rolli ja töömahtu

Proovime aru saada sellest, milleks üldse eksisteeris Eesti Pank krooniajal ja milline on Eesti Panga rolli erinevus võrreldes varasemaga. Pärast euro kasutuselevõtmist on nii, et Eesti Pank ei määra intresse, ei juhi rahapakkumist, ei tee turuoperatsioone, ei tee iseseisvat kursipoliitikat ega suurte pankade järelevalvet. Neid kõiki tegevusi tegi Eesti Pank krooniajal.

Nüüd sünnivad kõik otsused Euroopa Keskpanga (ECP) nõukogus. Eesti Pank osaleb seal ühe häälega suuremate ostuste vastuvõtmisel, kuid sisulist poliitikat ei juhi.

Pärast euro kasutuselevõttu peab Eesti Pank tegelema oma piiratud ülesannetega Euroopa keskpanga rahapoliitikas ja need on Eesti majanduse analüüsi esitlemine, Eesti finantsstabiilsuse jälgimine ja Euroopa Keskpanga otsuste selgitamine avalikkusele. Viimase ülesande puhul tekib õigustatud küsimus, et kui Euroopa Keskpank oma otsuseid avalikkusele selgitab, kas eestlane on nii loll et vajab tõlki ja vahendajat Eesti panga näol.

Eesti Pangal on euroajastul alles kaks tehnilist funktsiooni – sularaharingluse korraldamine ja maksesüsteemide toimimise tagamine –, kuid need on logistilised ja operatiivsed tegevused, mitte strateegilised ega rahapoliitilised nagu krooniajal. Pole kindel, et mõni teine, juba olemasolev riigistruktuur, mis korraldab elektroonilisi teenuseid, ei saaks sellega efektiivsemalt hakkama.

“Otsisin, kas on kuskil fakte mingisugustest poliitika muudatustest või otsustest, mis on tehtud tänu Eesti Panga nõuannetele, aga ei leidnud.”

Eesti Pank räägib “poliitilisest survest”, et justkui annab valitsusele poliitikasoovitusi. Otsisin, kas on kuskil fakte mingisugustest poliitika muudatustest või otsustest, mis on tehtud tänu Eesti Panga nõuannetele, aga ei leidnud ühtegi sellist. Mis tähendab, et selle rolli täitmine pole olnud tulemuslik ja võiks loobuda katsetest seda rolli täita, kui tegelikult keegi nõu ei küsi ja keegi pole kohustatud nõuannete järgi käituma.

Kuigi Eesti Pank on sisuliselt Euroopa Keskpanga filiaal Eestis, on seegi töö oluline, kuid võrreldamatult väiksema mahu ja tähtsusega kui oli iseseisva Eesti keskpanga roll krooniajal.

Krooniajal oli Eesti Pank tõepoolest klassikaline keskpank, aga euro tulekuga kadus sealt ligi 80 protsenti sisulisest tööd. Eesti Panga roll on nõuandev ja tehniline, mitte otsustav ja vastutust võttev.

Krooniaja lõpus töötas Eesti Pangas ligikaudu 230 inimest. Aastatel 2020–2024 on töötajate arv olnud endiselt umbes 230. See tähendab, et kuigi otsustusõigus vähenes ja sellega seoses vähenes seotud töömaht, ei ole vähenenud kõrgelt tasustatud töötajate arv.

Töömahu langus ei ole toonud kaasa kulude langust, vaid Eesti Panga kulude eelarve kasvab stabiilselt. Erasektoris või isegi ministeeriumides poleks selline ilmselgelt ebaefektiivne olukord mõeldav. Aga Eesti Panka ei saa puudutada ükski poliitik, minister ega kantsler, kuna panka kaitseb seadus.

Kulude taga on tegevused ja on ilmselge et Eesti Pank tegeleb teiste asutuste tegevuste dubleerimisega ja tegevustega, mis pole absoluutselt seotud rahapoliitikaga.

Milles dubleerib Eesti Pank teisi asutusi?

Prognoosid ja makroanalüüs

Sama tööd teevad rahandusministeerium, statistikaamet, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, konjunktuuriinstituut, pankade analüüsiosakonnad, Euroopa Komisjon ja OECD.

Eesti Pank teeb lisaks nimetatutele paralleelprognoosi oma mudelitega, kuigi Eesti ei tee ise intressipoliitikat. Ehkki see tundub tähtis ja keeruline, on see dubleeriv, mitte rahapoliitiliselt nõutud ja vältimatu tegevus.

Finantsriskide analüüs panganduses

Finantsinspektsioon teeb järelevalvet. Eesti Pank analüüsib samu andmeid makrotasemel. Dubleerimine on suur.

Statistika ja küsitlused

Statistikaamet on Eesti ametlik statistikakeskus. Ometi kogub Eesti Pank paralleelselt majapidamiste finantskäitumise andmeid, ettevõtete ootusi, tarbijate kindlustunnet, laenuturgu. Dubleerimine toimub olulises mahus.

Miks Eesti Pank ei võiks kasutada teiste asutuste prognoose?

Loogiline küsimus: kui Eesti Pangal on prognoose vaja ECP nõukogu debattideks, miks ei võiks ta kasutada rahandusministeeriumi, statistikaameti või Euroopa Komisjoni prognoose ja luua ainult riskistsenaariume? Eesti Panga ametlik vastus on umbes selline: ECP nõukogus peab Eesti Pank suutma esitada “oma analüüsi”.

Tegelikult ECP nõukogu ei nõua, et iga riigi keskpangal oleks nullist loodud enda makromudel, mida kasutatakse. Ja tegelikkuses mitmete teiste riikide (eelkõige väikeriikide) keskpangad kasutavadki peamiselt oma riikide rahandusministeeriumi ja statistikabüroode prognoose.

Ka Eesti Pank peaks keskenduma riskistsenaariumidele ja tundlikkuse analüüsile, mitte täiendava “täisprognoosi” tootmisele. Rahapoliitika sõltumatus ei seisne selles, et keskpangal on oma Exceli-fail, vaid sellest, et otsuseid ei tehta poliitilise surve all.

Tegelikkuses on dubleerivate prognooside tegemine institutsionaalse inertsiga loodud roll. See tähendab, et põhjuseks on argumendid nagu: “me oleme alati ise teinud”; “me ei taha sõltuda teistest”; ,”meil peab olema oma seisukoht”. Need argumendid ei ole tegelikult tõsiseltvõetavad.

Turundus, kommunikatsioon ja mainekujundus

Eesti Pangal on oma kommunikatsiooniosakond koos turundus- ja PR-funktsioonidega ning meediatööga. See on tegelikkuses ebavajalik, kuna euroala kommunikatsioon on tsentraliseeritud. ECP pressikonverentsid ja analüüsid on rahapoliitika ametlik kanal. Eesti Pank lihtsalt kordab ja dubleerib seda. Teiseks ei ole Eesti Pangal otsustusõigust, mida “kommunikeerida”.

Eesti Pank ei tee intressiotsuseid. Ta ei määra rahapakkumise mahtu. Ta ei tee turuoperatsioone. Ta ei loo uusi rahapoliitilisi instrumente. Seetõttu on suur kommunikatsiooniosakond eesmärgivaba, kuna kommunikatsiooni objekt on sisuliselt Frankfurt, mitte Tallinn.

Ja muidugi dubleerib Eesti panga kommunikatsiooniosakond teiste asutuste tööd:

  • rahandusministeerium teeb majanduskommunikatsiooni;
  • statistikaamet teeb andmepõhist kommunikatsiooni;
  • ECP teeb rahapoliitika kommunikatsiooni;
  • finantsinspektsioon teeb tarbijate finantsriskide kommunikatsiooni.

Ning Eesti Pank teeb seda kõike uuesti.

Turundus ja PR ei ole rahapoliitika. Turunduskampaaniad “rahalisest haridusest”, sotsiaalmeedia sisuloome, PR-üritused, need ei ole keskpanga põhifunktsioonid. Euroala riigi keskpank ei peaks kulutama märkimisväärset ressurssi PR-le, kui tal puudub otsustusõigus rahapoliitikas.

Muuseumitegevus – kultuuriprojekt, mitte rahapoliitika

Eesti Pangal on oma muuseum, kus asub ekspositsioon raha ajaloost, pangandusest ja keskpanga rollist. See on tore ja hariv, kuid see ei ole rahapoliitika ning ei pea kuuluma keskpanga põhifunktsioonide hulka.

Miks ei tohiks muuseum kuuluda Eesti Panga koosseisu?

  • Muuseum on kultuuri- ja haridusasutus, mitte finantsstabiilsuse tagamise tööriist.
  • Eesti Pangalt on euroajastul kadunud sisuline poliitikakujundus (intressid, rahapakkumine, kursipoliitika), muuseumi roll selle kõrval on absurdselt kõrvaline.
  • Eesti Pank ei ole kultuuriministeeriumi allasutus, see pole tema missioon ega valdkond, milles Eesti Pank oleks tugev.
  • Muuseumi haldamine, turundus ja personalikulu lisanduvad keskpanga eelarvele ilma sisulise vajaduseta.

Eesti peamine muuseumide haldaja on kultuuriministeerium. Loogiline oleks, et Eesti Panga muuseum kuuluks eraldi ekspositsioonina Eesti Ajaloomuuseumi või mõne rahvusmuuseumi koosseisu. See tagaks ilmselt kõige professionaalsema ja kuluefektiivsema muuseumi ülalpidamise. Kindlasti ei ole muuseumi koht keskpangas, mille põhifunktsioon peaks olema väga selge ja hästi mõõdetav.

Mida teha?

Et ülaltoodud jutt ei jääks lihtsalt probleemide kirjeldamiseks, toon välja ka tegevuskava, mis mille elluviimisel saaksime kirjeldatud probleemid lahendatud.

Selge, et Eesti Panga rahapoliitiline sõltumatus peab jääma puutumata, kuid Eesti Panga halduskulude, tugiteenuste ja bürokraatia sõltumatus tuleb lõpetada, sest see ei ole põhiseaduslik ega rahapoliitiline vajadus. Selleks tuleb muuta Eesti Panga seadust.

Järgnevalt toon ära muudatuste loetelu, mis tuleks probleemide lahendamiseks seadusesse lisada.

1. Eristada rahapoliitiline sõltumatus (mida kaitsta) ja halduslik sõltumatus (mida ei tohi kaitsta).

Selleks lisada seadusesse täiesti uus lõige, mille tulemusel oleks uus sõnastus: “Eesti Panga rahapoliitiline sõltumatus on tagatud ainult Euroopa Keskpanga ülesannete täitmise ja rahapoliitiliste otsuste ettevalmistamise ulatuses. Eesti Panga halduskulud, tugiteenused, personalipoliitika, administratiivsed tegevused ja mitte-rahapoliitilised funktsioonid alluvad riigikogu eelarvelisele kontrollile ning riigikontrolli täismahus auditiõigusele samas ulatuses nagu teistel põhiseaduslikel institutsioonidel.”

2. Dubleerivate funktsioonide keeld.

Uus sõnastus: “Eesti Pank ei teosta tegevusi, mida Eesti seaduste kohaselt täidavad teised riigiasutused, välja arvatud juhul, kui nimetatud tegevus on selgesõnaliselt nõutud Euroopa Keskpanga õigusaktides.”

3. Tuua Eesti Panga halduskulud riigieelarve menetlusse.

Uus sõnastus: “Eesti Panga halduskulude, personali- ja tugiteenuste eelarverida esitatakse riigikogule riigieelarve menetluse osana koos teiste põhiseaduslike institutsioonidega.”

Eesti Pank peab kulusid põhjendama samal tasemel nagu riigikontroll, riigikohus, vabariigi president ja õiguskantsler. Neil põhiseaduslikel institutsioonidel on samuti sõltumatus oma põhifunktsioonide täitmisel, aga nende kulud alluvad kontrollile ja ei ole sõltumatud. Praegu on Eesti Pank erilises staatuses ja täielikult väljas riigieelarve aruteludest.

4. Anda riigikontrollile täismahus Eesti Panga auditiõigus.

Praegu on riigikontrollil piiratud volitused Eesti Panga halduskulusid auditeerida. Uus sõnastus: “Riigikontrollil on õigus auditeerida Eesti Panga kõiki halduskulusid, tugiteenuseid, statistika- ja kommunikatsiooniprojekte, personalipoliitikat ning kõiki mitte-rahapoliitilisi funktsioone.” Sellega tuuakse kontroll ja läbipaistvus tasemele, mis on tavapärane kõigile teistele põhiseaduslikele institutsioonidele.

5. Luua rahapoliitika selge definitsioon.

Seadusesse tuleb kirjutada, millised tegevused on rahapoliitika. Ülejäänud tegevused ei ole rahapoliitika.

Rahapoliitika, mis peab jääma sõltumatuks:

  • ECP nõukogus hääletamine;
  • rahapoliitiliste otsuste ettevalmistamine;
  • rahanduse ja finantsstabiilsuse analüüs, mida ECP nõuab;
  • euroala rahapoliitika selgitamine.

Sellega luuakse selge piir rahapoliitilise sõltumatuse ja halduskulude kontrolli vahel.

Kokkuvõte

Eesti Pank on Eesti riigi kõige kaitstum institutsioon, kuid mitte ainult rahapoliitiliselt, vaid ka bürokraatia tasandil. Euro vähendas tema töömahtu, kulud jäid samaks või kasvasid. Lisaks tegeleb Eesti Pank tegevustega, mis ei ole rahapoliitika: kommunikatsioon, PR, turundus, muuseum, statistika, prognoosid.

Eesti Panga sõltumatus peab jääma rahapoliitikas. Aga Eesti Panga halduskulude sõltumatus peab lõppema. Selleks on võimalik seadust muuta ning lisaks saab seaduses keelata riigi teiste asutuste tegevusi dubleerivad tegevused.

Eesti Pank peab olema sama läbipaistev ja sama kontrollitav kui riigikontroll, president, riigikohus ja õiguskantsler. See on loogiline ja õiglane. Ning selliste muudatuste tegemine ei ole rünnak keskpanga vastu. See on elementaarne riigivalitsemise korrastamine.