Aasta viimases saates kutsus kultuurisaade “OP” külla endised saatejuhid. Kirjanik ja lavastaja Jim Ashilevi rääkis “OP-i” retrostuudios, kuidas teatrist saadud vundament kannab teda täna ka videomängutööstuses.
“OP-i” saatejuht sai Ashilevist 2010. aastal. “OP-i tegemisest ma unistada küll ei osanud. Joonas Hellerma, minu kallis kursusevend, ja Maarja Pärsin, minu kallis kursuseõde, sattusid “OP-i” tegema ja siis mind tõmmati kuidagi nende tuules kaasa. Alguses tundus saatejuhi kingadesse astumine väga hirmutav, sest Sinijärv oli juba nii ikooniliseks muutunud minu jaoks. Mulle tundus, et ma ei saa hakata kuidagi matkima seda, mida tema saates tegi,” meenutas Ashilevi.
“Mul oli selline tunne, et minu kultuuriteadmised on lihtsalt nii napid, et ma üsna kiiresti paljastan kõigile kui harimatu ja võhiklik ma olen,” naeris ta. “Aga klõps käis siis ära, kui ma otsustasin, et lähengi seda saadet tegema uudishimuliku võhikuna.”
Viljandi kultuuriakadeemias lavastaja erialal õppinud Ashilevi tõdes, et jääb teatriga seotuks terveks eluks. “Kirjanikuna alustasin ju ka näitekirjanikuna, juba siis, kui ma filmi- ja telerežiid õppisin. Tunnen, et see on mu elu kutse ikkagi. Ka praegu, kui ma peamiselt kirjutan ja lavastan, küll natukene teises meediumis, siis ma tunnen, et see vundament, mis sai haridusteekonnal loodud, kannab mind siiamaani,” rääkis Ashilevi, kes tegutseb praegu videomängude juures.
“Minu töö raamistik ja sisu on ikkagi sama, mis ta oli teatris. Töötan näitlejatega, analüüsin nendega materjali, tegelasi, vaatame, mis on nende sisemine peidetud motivatsioon, mida tegelane kellelegi ei reeda, aga mis teda sellest loost läbi viib. Siis katsume kuidagi hästi näidelda ja mina olen seal lavastajana kõrval,” lisas ta.
Esimene mäng, mille valmimise juures oli ka Ashilevi, oli ülemaailmselt edukas Eesti mäng “Disco Elysium”. “See osutus väga populaarseks ja lühidalt kokkuvõttes on see videomäng inimesele, kes armastab lugeda pakse, keerulisi, psühholoogilisi romaane, armastab maalikunsti, filosoofiat ja on nõus istuma arvuti või konsooli taha maha, et seda sealt kaudu kogeda.”
Kevadel avaldas Ashilevi eesti raamatu aasta vaimus oma esimese luulekogu “Suutud”. “Ma pooleldi naljatledes, pooleldi tõsiselt ütlesin, et eesti raamatu aasta oli tõuge tulla koopast välja ja anda veel üks raamat välja, sest päris pikk paus oli eelmise ja selle raamatu vahele jäänud. Vist isegi rohkem kui kümme aastat. Võtsin ennast kokku ja tegin luuledebüüdi ka lõpuks ära,” rääkis Ashilevi.
Kui kõik hästi läheb ilmub Ashilevi järgmine raamat 2026. aastal. “Ma hakkasin seda kirjutama kui armastatud kultuuritegelane ja minu parim sõber Margus Karu siit ilmast lahkus. See šokk ja kaotusvalu olid nii talumatult suured, et ainus viis, kuidas sellest edasi liikuda oligi hakata sellest kirjutama. Pärast Marguse lahkumist lahkus minu elust veel kolm inimest üsna lühikeste intervallidega, nii et lõpuks oli leina järsku nii palju, et ma ei saanud enam üldse aru, kuidas seda vastu võtta, kuidas selle kõigega edasi elada,” nentis Ashilevi.
“Kokku ei räägi raamat mitte ainult leinast, vaid ka tähenduse leidmisest, sõprusest ja perekonnast,” lisas ta.