Eesti räpis on vähe artiste, kes tekitavad kuulajates nii tugevaid vastakaid tundeid nagu säm. Tema loomingut kas armastatakse või peetakse liiga otsekoheseks, kuid üks on kindel: ükskõikseks ei jäta ta kedagi.
Säm on teinud endale nime eelkõige ausate tekstidega, mis ei püüa peavoolu popräpi poole ega paku kerget meelelahutust.
Kui paljud artistid pehmendavad oma sõnumit, et olla «müüvam», siis säm liigub vastassuunas. Ta räägib asjadest nii, nagu need tema silmis on – olgu teemaks vaimne tervis, identiteet, sisemised konfliktid või ühiskonna silmakirjalikkus. Just see toorus ja ausus ongi põhjus, miks tema muusika paljudele korda läheb.
«Mis düstoopias me elame?»