Usalduse puuduse ja omavalitsuste motivatsiooniga peavad tegelema nii omavalitsused, tuuleenergia arendajad kui ka riigiasutused. Kohalike elanike ja kogukondade usalduse võitmiseks on ennekõike vaja selget, ausat ja õigeaegset suhtlust, kirjutab Siim Vahtrus.
Kohalike omavalitsuste valimised on läbi ning uued või vähem uued volikoguliikmed tööle asumas. Mitmetes omavalitsuses ootavad neid ees otsused, kuidas jätkata elektrituulikute parkide rajamiseks vajalike planeeringutega.
Mida peaksid osapooled tegema ja meeles pidama, et need otsused oleksid õiguslikult vettpidavad ning toetaks riigi energiapoliitilisi eesmärke?
Hetkeseis on nukker
Jättes energeetikaekspertide selgitada, kas ja millised eelised on ühel või teisel elektritootmise viisil, on riigi üks strateegiline eesmärk ka uue energiamajanduse arengukava järgi suurendada taastuvelektri tootmist. Arvestades, kui suureks on kasvanud päikeseenergia tootmismahud ning selle kella- ja hooajalisi piiranguid, tähendab see uute (maismaa) tuuleparkide rajamist.
Praegu planeeritakse maismaal tuuleparke kohalike omavalitsuste planeeringute, ennekõike eriplaneeringute kaudu. Selle üle, kui suures mahus on meil tuuleenergiaks vajalikke planeeringuid kehtestatud ja töös, peab jooksvat arvet keskkonnaagentuur.
Esmapilgul ei ole viimaste andmete järgi seis ju kuigi halb: kehtestatud, aga veel mitte töös olevate planeeringute võimsus on 323 MW (mis suurendaks olemasolevat võimsust ca 50 protsendi võrra), lõppfaasis on veel 448 MW ja töös koguni 3521 MW.
Tegelikkus ei ole kahjuks sedavõrd roosiline. Mõlemad viimasel ajal kehtestatud kohalikud eriplaneeringud, koguvõimsusega 223 MW, on kohtus vaidlustatud. Suur osa veel kehtestamata planeeringutest on sisuliselt takerdunud, enne valimisi lõpetati “hoogtöö” korras mitmes omavalitsuse menetlused sootuks.
Tekkinud olukorras pakutakse aeg-ajalt lahenduseks, et riik võtaks tuuleparkide planeerimise üle. Planeerimisseaduses pakub selleks võimaluse riigi eriplaneering. Leian, et selline lahendus ei ole siiski sisuliselt õigustatud ega tegeleks probleemi tegelike põhjustega.
Riigi eriplaneeringu pooldajad toovad sageli välja, et see oleks õigustatud, kuna energiapoliitika on riigi pädevuses ja elektritootmine riigi kui terviku huvides. See on tõsi, ent elektritootmine põhineb nii Eestis kui ka Euroopa Liidus laiemalt vabaturu põhimõtetele. Hoolimata strateegilistest eesmärkidest ei otsusta riik selle üle, kas, kes ja kui palju elektrit tootma peab. Kui muud lahendust ei ole, saab elektrit ka naaberriikidest osta.
Olukord on võrreldav loomakasvatusega: toidu varustuskindlus on kahtlemata riigi huvi ning hea oleks suur osa vajaminevast piimast, lihast ja munadest Eestis toota. See aga ei tähenda, et riik peaks hakkama eriplaneeringuga kanalate või veiselautade asukohti valima.
Juurpõhjusi, miks tuuleenergia planeerimine on omavalitsustes takerdunud, on minu hinnangul kolm: omavalitsuste ekslik arusaam oma rollist tuuleparkide planeerimisel, kohalike elanike usalduse puudus ning omavalitsuste vähene motivatsioon.
Põhiseadus, kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ja planeerimisseadus annavad omavalitsustele märkimisväärse autonoomia ehk iseotsustusõiguse ruumilisel planeerimisel. Riigikohus on siiski korduvalt selgitanud, et see õigus ei ole piiramatu.
Esiteks ei saa omavalitsus hakata omavoliliselt ümber hindama otsuseid, mille tegemine on keskvõimu pädevuses. Elektrituulepargi planeeringut ei ole näiteks kohane lõpetada põhjendusega, et Eestis toodetakse juba piisavalt (taastuv-)elektrit.
“Kohalik omavalitsus ei tohiks reeglina kahelda näiteks keskkonnaameti looduskaitsealastes seisukohtades.”
Samamoodi on omavalitsused üldjuhul kohustatud usaldama riigiasutuste hinnanguid kavandatava tegevuse mõjudele ja lubatavusele küsimustes, milles need riigiasutused seaduse järgi pädevad on. Kohalik omavalitsus ei tohiks reeglina kahelda näiteks keskkonnaameti looduskaitsealastes seisukohtades või terviseameti ekspertide hinnangutes müra tervisemõjudele.
Kolmandaks ei ole planeerimismenetlus oma olemuselt poliitiline protsess. Teisisõnu, planeeringute menetlemisel ja kehtestamisel ei ole kohta ideoloogiale, vaid otsus peaks tuginema konkreetse koha ja tegevuse põhistele kaalutlustele: millised on tegevuse mõjud, milliseid huve need kas toetavad või kahjustavad. Seejuures peaks omavalitsus otsima kompromisse ja erinevaid huve võimalikult palju tasakaalustama, selle asemel, et üht või teist täiel määral eelistada.
Riik saab ja peab tegelema usalduse ja motivatsiooniga
Usalduse puuduse ja omavalitsuste motivatsiooniga peavad tegelema nii omavalitsused, tuuleenergia arendajad kui ka riigiasutused. Kohalike elanike ja kogukondade usalduse võitmiseks on ennekõike vaja selget, ausat ja õigeaegset suhtlust ja seda kahepoolselt, kuulates ära ka kohalike elanike soove ja muresid. Riigi eriplaneeringuga neist n-ö üle sõitmine ei ole hea lahendus, vaid toob kaasa veelgi suurema vastuseisu ja rohkem vaidluseid.
Omavalitsuste motivatsiooni osas näitab praktika, et nn tuulikute talumistasu ei toimi piisava motivaatorina. Üks puudus võib olla süsteemi suhteline jäikus. Näiteks kirjutab seadus ette, et omavalitsus ei tohi tuuliku mõjualas elavatele isikutele maksta hüvitiseks rohkem kui pool alampalka eramu või korteri kohta.
Seega oleks üks lahendus anda omavalitsustele suuremat vabadust elanikele hüvitiste maksmisel. Ajutise “plaastrina” võib kaaluda ka ühekordse preemia maksmist neile omavalitsustele, mis esimeste seas kiiresti ja korrektselt tuuleparkidele vajalikud planeeringud kehtestatud ja load antud saavad.
Pikemas plaanis vajab reformimist kogu omavalitsuste tulubaas, mis peaks premeerima omavalitsusi, mis pakuvad oma territooriumil häid teenuseid, sh toetavad ettevõtluse arendamist läbi kiirete ja tõhusate planeeringu- ja loamenetluste. Mõistetavalt on tegemist suure reformiga, ent mida varem sellega pihta hakata, seda kiiremini jõuame selleni, et ettevõtlust arendavad omavalitsused ka käegakatsutavat tulu teenivad.