Isamaa, Keskerakond ega EKRE ei mahu veel Reformierakonnast tühjaks jäänud suurtesse kingadesse. Pigem ootab meid ees turbulentsiajastu, mitte konservatiivide triumf või pikaajaline hegemoonia, väidab Tõnis Saarts Vikerraadio päevakommentaaris.
Piisab vaid tagasivaatest viimaste kohalike valimiste tulemustele ning jälgida praegusi arvamusküsitlusi, kui saab selgeks, millised parteid on Eesti poliitikas hetkel tegijad. Need on konservatiivsed parteid Isamaa ja Keskerakond. Kui lisame neile ajutiselt kehvemas positsioonis oleva EKRE, siis need kolm erakonda pälvivad praegu ligi 2/3 kodanike heakskiidu ning kogusid üle-eestiliselt ligi pooled häältest viimastel valimistel.
Võrdluseks, end liberaalsele tiivale ankurdunud jõud, Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ning Eesti 200, said viimastel kohalikel valimistel vaid 1/5 valijate häältest ning hetke-reitingute järgi peavad leppima vaid veidi üle 25-protsendilise toetusega.
Neid arve vaadates ei ole suuri kahtlusi, kes tõenäoliselt võidab pooleteist aasta pärast toimuvad riigikogu valimised ning kuhu Eesti poliitika maailmavaateline raskuspunkt peale seda kaldumas on.
Ometi tasuks seesuguseid järeldusi tehes veidi hinge tagasi tõmmata ning tõdeda, et isegi poolteist aastat on poliitikas pikk aeg. Demokraatlike riikide valimisajaloost teame palju näiteid, kuidas mõni ammu favoriidiks peetud jõud hoopis kaotab valimised, kuna toimus mõni täiesti ootamatu sündmus, või nad teeb ise mõne eriti rumala ja andestamatu vea.
Mis on aga “konservatiivide triumfi” narratiivi puhul eriti probleemne, on ennatlik prognoos, justkui oleks peale 2027. aastat Eesti poliitikas tõenäoliselt aset leidev konservatiivne pööre midagi jäädavat ning pikaajalist.
Tõsi, Reformierakonna allakäik pakub sellisteks järeldusteks ainet. Reformierakondlased ise muidugi arvavad, et nende madalseis on midagi ajutist ning juba mõne aasta pärast taastatavad nad oma tavapärase dominantse positsiooni Eesti poliitikamaastikul. Ma kahtlen selles, kuna Eesti ühiskond on viimase viie aasta jooksul sedavõrd palju muutunud ning oravapartei on ka ise transformeerunud, nii et nende hegemooniaga näib olevat lõpp.
“Meie poliitika muutub palju sarnasemaks sellele, mis on tavapärane meie naabrite juures, näiteks Soomes ja Leedus.”
Ometi on sellest vale teha järeldus, et kui Reformierakond oma domineeriva positsiooni kaotab, siis Isamaa, või mõni teine partei tuleb lihtsalt tema asemele. Ma väidan, et Isamaa, Keskerakond ega EKRE ei mahu veel Reformierakonnast tühjaks jäänud suurtesse kingadesse. Pigem ootab meid ees turbulentsiajastu, mitte konservatiivide triumf või pikaajaline hegemoonia. Sellel turbulentsiajastul võidavad valimised kord konservatiivid, siis taas jälle liberaalid, näeme nii parempoolseid kui ka vasakpoolseid valitsusi. Teisisõnu, meie poliitika muutub palju sarnasemaks sellele, mis on tavapärane meie naabrite juures, näiteks Soomes ja Leedus, kus maailmavaatelised poolused vahelduvad valimistsükliti.
Miks ma arvan, et Isamaa, Keskerakond, ega EKRE ei suuda Reformierakonnast tühjaks jäänud kingadesse astuda? Kui analüüsida Reformierakonna ligi kaks aastakümmet kestnud dominandi põhjuseid, siis nad on kuni viimaste aastateni osanud kõige paremini ära tabada Eesti valija kõige suuremaid kartused ja soovid.
Esiteks hirm Venemaa ees. Reformierakond on peale 2007. aasta pronksiööd suutnud jätta muljet, et nemad just on kõige võimekam partei Kremlist lähtuva ohu tõrjumisel.
Teiseks ihalus jõukuse järele. Reformierakond on aastakümneid üliedukalt suutnud müüa müüti, et just nende turuliberaalne majandusmudel on olnud Eesti edu aluseks ning kõik ülejäänud parteid ei küüni oma majanduskompetentsis ligilähedalegi.
Kolmandaks soov sotsiaalse turvalisuse järele. Reformierakond pole valijat veennud mitte ainult selles, et nad saavad majanduskasvu tagamisega kõige paremini hakkama, vaid nad pakuvad seejuures ka baastasemel sotsiaalset turvalisust ehk enam-vähem korralikku pensionit, vanemapalka, suuresti tasuta haridust ja tervishoiuteenust.
Kokkuvõtlikult on keskmine Eesti valija Reformierakonda valides teadnud, et venelased hoitakse võimust eemal, majandus toimib ning baastasemel turvavõrk on tagatud.
Siit ka küsimus, kas näiteks Isamaa on seni näidanud, et nad suudavad täita neid kolme Eesti valija suurimat vajadust üheaegselt ja veelgi paremini kui omal ajal Reformierakond. Pole eriti silma hakanud. Saagu kõigepealt võimule ja siis tõestagu seda.
Kui isamaalased seesuguse valitsemise ja mainekujundusliku meistriklassiga ikkagi lõpuks hakkama saavad, siis võime tõesti rääkida konservatiivide triumfist ja püsivast hegemooniast. Enne aga tasuks kinnitada turvavööd ja valmistuda turbulentsiperioodiks, mitte veel konservatiivsuse ajastuks.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.