Euroopa seisab enesekuulutatud „rohelise“ ülemineku katedraalina. Brüsseli bürokraadid ja Berliini poliitikud on aastakümneid pidanud maailmale loenguid süsivesinikest loobumise moraalsest vajadusest. Nad on loonud narratiivi Euroopa Liidust kui säravast linnast, mida toidavad tuuleke ja päike, eeskujuks nullheitega utoopiale.
Kui aga esimene tõeline talvekülm sel sügisel mandrile laskus, varises see fassaad füüsilise reaalsuse raskuse all kokku.
Euroopa sõltub fossiilkütustest ligikaudu 70% ulatuses oma energia kogutarbimisest. See näitaja on aastate jooksul jäänud kangekaelselt samaks, hoolimata miljardite eurode kulutamisest päikese- ja tuuleenergia infrastruktuurile.
Nende tehnoloogiate laialt tunnustatud kasv varjab energiasüsteemide kohta käivat põhitõde, mida Euroopa poliitikakujundajad keelduvad avalikkuse ees tunnistamast: “puhas” elekter moodustab vaid murdosa kogu energianõudlusest.
Kujutage ette katastroofi, kui Euroopa oleks saavutanud oma netoheite nulli eesmärgid ja likvideerinud oma gaasitaristu. Maal pole ühtegi akusüsteemi, ei olemasolevat ega planeeritud, mis suudaks kasutusele võtta 220 tuumareaktori ekvivalendi.
Euroopa Liit on hoiatuseks selle kohta, mis juhtub, kui ideoloogia on füüsikast tähtsam. Kliimanõuded ei saa tuult puhuma panna. „Rohelisel” keisril pole riideid ja väljas on külm.
Vijay Jayaraj
Allikas: RealClear