Esimesena hakkas silma kaks tumedakoloriidilist vaipa, mis olid kaugelt vaadatuna nii sarnased, et arvasin need olevat ühe autori omad. Mõlema vaiba pind oleks nagu hõljunud, eriti salapäraselt ruumiline on parempoolne Merle Roosimöldri «Luuletus». Lähemale minnes selgus, et vaip on täis trükitud siniseid ja musti jooni. Nautisin seda imelist muundumist mitu korda. Pallase professori Aet Ollisaare suureformaadiline vaip kannab pealkirja «Nii palju päevi, nii palju öid. Isale». Mitmevärvilised lõimed on kinnitatud ainult viie horisontaalse koega, need võbisevad, jättes nii elusa mulje. See on loodud isa haiguse ajal ja mustad lõimed lisatud pärast isa surma.
Esimene ruum ongi pühendatud Tartule. Keskel laiub Kadi Pajupuu mõistatusliku pealkirjaga «Joobunud kalligraaf», installatsioon Samelini saapavabriku tootmisjäätmetest. Neist on vormitud kunstipärased künkad, aga mõtted edaspidisest saatusest tekitavad õudust.
Pallase vilistlaselt Eva Jakovitšilt on vaibake «Hajumus». Ma ei tea tekstiilikunstis ühtegi nii head portreed, ehmunud nägu sulandub pehmelt soojakoloriidilisse tausta, nagu üks romantiline maal, ja samas esindab see väikeste ruudukeste näol talupoeglikku vaibakunsti. Teise vilistlase, Ilja Uhlinovi «Miraaži» tegelasteks on mullid: keskel, st silmapiiril, suured ja värvilised igavesti kättesaamatu miraaži rollis, ülejäänud kuusnurksete ja ebamäärastena.