Parimad asjad elus on tasuta: sõprus, naer, kaunis loodus, tantsimine, jagamine, maagilised hetked, hea tervis, päikesepaiste ja muidugi armastus. Ma ei ütle, et need ei nõua pingutust, aga neid ei saa raha eest osta. Olen Suurbritannia kunstnik, muusik ja reeglite rikkuja, kelle elu on täis lihtsaid, tasuta rõõme. Inimesed usuvad miskipärast, et neil on lõbusam, kui neil on rohkem raha. Vaesus võib kahtlemata õnnetuks teha, aga reisimine kõikjal maailmas kinnitab mulle, et paljud rikkad elavad äärmiselt kitsarinnalises vaimses vanglas, ent need, kel on väga vähe raha, jõuavad põnevate ja tähendust pakkuvate kogemusteni, mis rikastavad nende elu.
20ndates eluaastates reisisin üle ilma ringi tänavamuusikuna, pillimänguga teenitud veeringute eest. See ei lubanud mul küll väisata kalli piletiga turistimagneteid, aga jõudsin kaugetesse paikadesse tänu teiste inimeste abile ja sõprusele. Sain nendega tänavatel ja odavates paikades koos süües ja ööbides tõesti lähedalt tuttavaks. Raha välja käies on muidugi lihtne lõbutseda, saab süüa head toitu või midagi uhket kogeda – aga tasuta asjad tunduvad kuidagi paremad. Jook, mille sõber on sulle ostnud, maitseb palju paremini kui ise ostetu; armastusega valmistatud toit näib elavdavat palju enamat kui maitsemeelt. Odav kingitus kelleltki, keda armastad, toob püsivamat rõõmu kui kallist kingitusest jäänud võlatunne.
Kohtasin kunagi aastakümnete eest Barcelonas üht Ameerika rändtsirkust – ja täitus minu unistus: sain reisida koos nendega viis aastat. Jõudsime jalgrataste ja rongidega Taisse vaid selle raha eest, mille olime tänaval tsirkust tehes teeninud. Keegi meist polnud eriti hea esineja, aga olime energilised, õppimis- ja seiklushimulised. See oli mu elukool. Pekingis kohtasin Ludovic Hublerit, kes hääletas oma raamatu jaoks materjali kogudes purjekatele: nii reisis ta üle Atlandi ja Vaikse ookeani ja jõudis otsaga isegi Antarktikasse. Kui ta ühes Hiina ülikoolis tasuta reisimisest loengu pidas, oli selge, et selline liikumisviis ei mahu pähe: üks segadusse aetud tudeng küsis suisa, miks ta lihtsalt lennukipiletit ei ostnud. Ent minule on Ludovicu loengust alatiseks meelde jäänud järgmine mõte: „Elu on Rootsi laud, mitte restoran – peab püsti tõusma ja ennast ise teenindama.“
Pärast seda, kui mu maalid olid jõudnud Londonis näitusele, paluti mul see lugu kirjutada – ilmselt mu loodu elurõõmu tõttu, mis on üha haruldasem asi. Ma tahan näidata inimestele imelist võlumaailma, milles tuleb vaid kohal olla, ja mida rohkem kaasa lööd, seda lõbusam. Elu on Rootsi laud. Tegin kunagi ühele oma sõbrale pildi tema perest, sõitmas mootorrattaga vihmas. Ehkki talle meeldis see lõbus, metsik ja põnev stseen, mille olin jäädvustanud, pidas ta seda täiesti sobimatuks. Lastel pole pildil kiivreid peas ja nad on kallutanud ennast rattast ohtlikult välja, motikal on üks ratas õhus ja tagatipuks kõõlub koos perega seal üks elektroonilise vangivõruga tüüp. Ometi oli see pilt minu sõbra perest, seiklusjanusest seltskonnast, kelle hulka kuulub ka Marcus Decker, rahumeelse protesti eest kaks aastat vanglakaristust saanud keskkonnaaktivist.
Ühiskond paistab tahtvat teha elu üksluiseks ja turvaliseks, selle asemel et ärgitada lapsi piire nihutama. Kui Frodo poleks riske võtnud, oleks Sauron maailma hävitanud ning „Sõrmuste isand“ oleks üks ütlemata igav raamat. Kes ei riski aju arenemise ajal, ei söanda seda kindlasti teha ka hilisemas elus. Riskides õpitakse, nii avaneb võimalikkuse ja võimatuse perspektiiv. Kui oleksin kuulanud hoiatajaid ja kahtlejaid, poleks ma saanud murdosagi neist hämmastavatest kogemustest, mis on mulle aastate jooksul kalkuleeritult riske võttes osaks saanud.
LAPSED SUKELDUVAD ESSEXI HARWICHI SADAMAS.
Selle pildi tegin Harwichis, kus mõnda aega elasin. Seal, nagu paljudes Inglismaa vaesemates piirkondades, on haridus kehv ja tööpuudus suur. Kai ääres on silt kirjaga „Sukeldumine keelatud!“. Ja ometi on lapsed alati suveõhtuti sadamas sukeldumas käinud. Palju parem kui kodus telefonis passida! Teismelised naeravad, eputavad tüdrukute ees, ärritavad pahuraid vanainimesi, kellele see tegelikult omamoodi meeldib – kõik on tore ja ilus ja tervis tuleb. Minu sõber Sarah Souther ütleb, et hirm on sageli kunstlik ega tulene reaalsusest või elutarkusest. Neile lastele on arvutute põlvkondade kogemuse tõttu teada, kui kõrge peab olema mõõn, enne kui nad saavad sukelduda. Ja ometi, isegi mina suudan kujutleda, et kui kas või üks laps kõigi Briti laste seast end sadamas vigastaks ja sellest kirjutataks ajalehtedes, keelataks sadamates sukeldumine järsku kõikjal. Õnneks ei teeks Harwichi lapsed ilmselt sest keelust välja ja jätkaksid ilusat traditsiooni – sest nad on üsna metsikud.
MU SÕBER LOEB SOOME MAAKOLKAS OMA LASTELE JÕULUÕHTUL RAAMATUT ETTE.
Sellel maalil on mu ristilaps ning tema õde ja vend. Isa loeb talveõhtul neile raamatut ette ning kõik kuulavad ja lõõgastuvad – lugu hõljub nende mõtetes. Ühistegevuseks piisab raamatust ja ajast – koos seilatakse teise maailma, pärast arutatakse ja naerdakse. Kas pole see palju suurem vaimne harjutus ja võimalus end väljendada, kui arvutist üksi filmi vaadates võimalik? Kas arvuti pakub midagi võrdväärset sügava vestluse või jalutuskäiguga maal päikeseloojangul või koidikul? Ei. Muidugi, me kõik kasutame arvuteid õppimiseks või millegi elluviimiseks, aga lõõgastumiseks ja rahuldust pakkuvaks naudinguks on parem liigutada kogu oma keha, vaimu ja meeli – mitte ainult sõrmeotsi ja aju!
NEW ORLEANSI PARAAD
Minu arvates on New Orleans üks maailma paremini hoitud saladusi. Inimesed käivad Pariisis, Londonis, Berliinis, New Yorgis ja İstanbulis ning vaimustuvad vaatamisväärsustest, aga New Orleans tõmbab kaasa. Selle kunstist, kultuurist ja elust pole võimalik kõrvale jääda ja see ei maksa sentigi! Võid lihtsalt tänavanurgal seista ja näed kolme tunniga rohkem värvikaid tegelasi ja kuuled rohkem live-muusikat kui tõenäoliselt näeksid või kuuleksid kolme kuuga enamikus maailma kultuuripealinnades. New Orleans pakub kandikul loomingulisust, reeglite rikkumist, nauditavat kõigile meeltele. Alles seal sain aru, mida vabadus ja sallivus tegelikult tähendavad.
Kõige ohtlikumad või kahtlasemad kandid osutuvad alati kõige lahedamaks. Napoli puhul hoiatati mind, et seal on suur oht röövlite ohvriks langeda – aga ei! New Orleans on tuntud kui USA mõrvapealinn. Pean ütlema, et pigem langeksin seal mõrva ohvriks kui sureksin igavusse mõnes teises nõmedas homogeenses Ameerika linnas. New Orleansis on levinud ütlus „Kõik surevad, ent mitte igaüks ei ela“. Hirmulood mõnede piirkondade kohta on rassismi ja eelarvamuste juur.
Sellel pildil näete mind paremas alumises nurgas ühe New Orleansi linnaosa paraadil tantsimas. Ma pole kunagi Aafrikas käinud, aga afroameerika ja afrobriti kultuuris on üks osa, mida armastan, nimelt tantsijate entusiastlik toetamine ja julgustamine. Suurbritannias – ja ilmselt ka Eestis! – peetakse füüsilist eneseväljendamist enamasti peaaegu hullumeelsuse piiril tegevuseks. Kui inimesed paistavad meie ühiskonnas kurvad välja, tuleb see ehk tantsimisvõimaluste puudumisest. Ja parim, mida paljud saaksid maailma hüvanguks teha, on teenida vähem, suhtuda lõbutsemisse tõsisemalt ja kulutada rohkem aega ja energiat kahjututele, lihtsatele ja rõõmsatele naudingutele sõprade ja võõraste seltsis.
Võtan oma jutu kokku ühe iirlase sõnadega, kui too mulle kaabusse raha poetades ütles: „Ah, suurepärane! Kui me kõik rohkem laulaks, tantsiks ja muusikat teeks, poleks meil aega ega jaksu tobeduste jaoks – ei isekeskis kiselda ega sõdida!“
Inglise keelest tõlkinud Aet Annist