Venemaa on vallutanud umbes 47 000 ruutkilomeetrit Donbassist ja kokku ligikaudu 115 000 ruutkilomeetrit Ukraina territooriumist. Võrreldes Nõukogude Liidu saavutustega üsna tagasihoidlik. Kõigest hoolimata ei ole Venemaa näidanud valmisolekut ei sõja lõpetamiseks ega isegi selle külmutamiseks, kuigi Donald Trump pakkus kokkuleppeks üsna soodsaid tingimusi. Läbirääkimistele eelistas Moskva konflikti eskaleerimist Euroopa riikidega.
Venemaa on valinud eskalatsiooni, mistõttu oleks mõistlik kaasata sõjategevusse rohkem ressursse. Üks võimalustest selleks on uus mobilisatsioon. 2022. aastal toimus Venemaal osaline mobilisatsioon, mille eesmärk oli 300 000 sõduri värbamine. Kummalise sõnastuse eesmärk oli rahustada avalikkust ja tagada mobilisatsiooni sujuv kulg. Strateegia kukkus siiski täiesti läbi ning Venemaalt lahkus paari nädalaga umbes 700 000 inimest. Selle järel kuulutati mobilisatsioon kiiresti lõppenuks.
Uueks lahenduseks hakati värbama palgasõdureid kaitseministeeriumi või vabatahtlike pataljonide kaudu. Selliste sõdurite esmakordne toetus- või allkirjastamistasu ulatus sõltuvalt ametikohast ja päritolupiirkonnast kuni 3,1 miljoni rublani (ligikaudu 31 000 eurot). Lisaks rahasüstile on sõdurid saanud ulatuslikke sotsiaalseid hüvitisi, näiteks võlakohustuste tühistamist 10 miljoni rubla ulatuses, tasuta kõrgharidust ja ühistransporti.
Kuidas on arvestatud esimese mobilisatsiooni õppetunde?
Kuna esimene mobilisatsioon osutus ebapopulaarseks ja tekitas avalikku vastupanu, peab järgmise mobilisatsiooni ettevalmistus olema märksa põhjalikum, kui selline otsus peaks tehtama. Kas vajalikke samme selleks on astutud? Võrreldes 2022. aastaga on Venemaal tsensuur muutunud rangemaks ning sõjaväekutsete süsteemi on ümber kujundatud.
Esiteks suurendati märkimisväärselt survet välismaiste äppide ja sotsiaalvõrkude kasutamise kontrollimiseks. Populaarsetes suhtlusäppides WhatsApp ja Telegram piirati kasutajate vahelisi kõnesid ning YouTube laadimiskiirust pidevalt aeglustatakse. Nende asemel surub valitsus agressiivselt inimestele peale kodumaiseid analooge nagu Max ja VK Video, mis peavad olema eelpaigaldatud kõikidesse Venemaal müüdud telefonidesse.
Teiseks on mobiilse interneti täielik väljalülitamine muutunud regioonides argielu osaks. Teatud juhtudel saab interneti väljalülitamist seostada droonivastaste kaitsemeetmetega. Näiteks 20. augustil teatas Ukraina sõjaväeluure, et oli tuvastatud uue Venemaa droonimudeli, mille juhtimiseks kasutatakse mobiilset internet. Samas on korrelatsioon internetikatkestuste ja droonirünnakute vahel küsitav. Näiteks perioodil 1. mai kuni 18. juuni toimunud kahesajast tuvastatud internetikatkestusest seostati droonirünnakutega üksnes 78.
Võrreldes 2022. aastaga on Venemaal tsensuur muutunud rangemaks ning sõjaväekutsete süsteemi on ümber kujundatud.
Selle taustal on valitsus määranud niinimetatud “valged lehed” ehk äpid, mis jätkavad tööd isegi tõrgete ajal. Nende hulka kuuluvad MIR maksesüsteem, suhtlusäpp MAX, veebipoed ja teised esmatähtsusega veebilehed. Piirangud ja kohalike äppide agressiivne reklaam võimaldavad valitsusel paremini jälgida inimeste tegevust internetis ja vajadusel seda piirata. Näiteks võib see takistada inimeste organiseerumist meeleavalduste korraldamiseks ning tõrjuda internetist igasugust kriitilist hinnangut valitsuse tegevuse kohta. See omakorda võiks võimaldada mobilisatsiooni sujuvat läbiviimist.
2023. aastal alustati ajateenijate kutse süsteemi digitaliseerimist. Süsteemi esimesed katsed algasid käesoleva sügiskutse raames neljas regioonis. Uue süsteemi peamine eelis seisneb selles, et kohe pärast kutse kättesaamist on kutsealusel keelatud riigist lahkuda. Kahekümne päeva möödumisel jõustuvad täiendavad piirangud, sealhulgas laenude võtmise ja kinnisvara haldamise keeld. Tõenäoliselt tulenevad sellised piirangud õppetundidest, mida Kreml sai 2022. aasta mobilisatsiooni ajal, kui Vene–Gruusia piiril tekkisid pikad järjekorrad. Lisaks sellele kiitis Venemaa parlamendi alamkoda 24. septembril heaks uue kutsete korra, mille raames võivad värbamiskontorid läbi viia meditsiinilisi läbivaatusi ja psühholoogilisi teste kogu aasta vältel.
Need muutused peegeldavad asjaolu, et Venemaa valitsus on esimese mobilisatsiooni õppetunnid endale selgeks teinud. Sõjaväe mehitamise edukaks läbiviimiseks on kutsete süsteemi ümber kujundatud: nüüd edastatakse kutseid kiiremini ning kutsealuse võimalused teenistusest keeldumiseks on oluliselt vähenenud. Kaudselt võiks mobilisatsiooni läbiviimist soodustada ka internetipiirangud, mis aitavad paremini kontrollida ja vajadusel ohjata avalikku arvamust.
Kui vajalik mobilisatsioon on?
Ukraina sõjaluure andmetel on Venemaa kursil värbamaks selle aasta jooksul 403 000 uut meest, mis on pisut väiksem eelmise aasta eesmärgist 420 000 sõdurit. Saksamaa majandusteadlase Janis Kluge igakuiste andmete põhjal värbas Venemaa selle aasta augustist kuni oktoobrini keskmiselt kuus 35 000 sõdurit. Ukraina kindralstaabi andmetel muudeti sellel ajavahemikul võitlusvõimetuks keskmiselt umbes 29 500 Vene sõdurit. Vaatamata sellele, et Venemaa värvatud sõdurite arv ületab kaotuste arvu, jääb olukord rindel venelaste jaoks raskeks. Ka mitmete Venemaa propagandistide enda sõnul pole kaotused proportsionaalsed uute alade vallutamisega ning sõda on jõudmas ummikusse.
Kuigi Vene väed on Pokrovski üle järk-järgult kontrolli saavutamas, toimub see märkimisväärsete kaotuste hinnaga ning linna strateegiline väärtus jääb siiski küsitavaks. Linna logistilist tähtsust ei saa venelased täiel määral kasutada enne, kui rindejoon nihkub 20–30 kilomeetri võrra edasi, muutes selle droonidele ja suurtükiväele raskesti tabatavaks. Samuti ootavad venelasi pärast linna vallutamist värskelt välja ehitatud kaitsepositsioonid. Hiljuti hakkasid sügavnema ka Venemaa eelarvelised probleemid. Mitmed regioonid on vähendanud sõdurite allkirjastamise boonuseid, seistes silmitsi eelarveliste defitsiitidega. Kriisi süvendavad ka Ameerika Ühendriikide viimased sanktsioonid Venemaa naftahiidude Rosnefti ja Lukoili vastu.
Tänavuse aasta lõpuks on mõlemad armeed kurnatud ning olukorra muutmine rindel muutub aina vähem tõenäolisemaks.
Siiski on isikukooseisu defitsiit paljuski omane ka Ukraina kaitsejõududele. Näiteks 11. augustil suutsid venelased tuvastada lüngad Ukraina kaitseliinides, mis võimaldas korraldada eduka sissetungi Dobropilla lähedal. Lünki põhjustab muuhulgas Ukraina kaitsejõudude nappus. Probleem on muutunud eriti teravaks Pokrovskis, kus mitmekilomeetrist rindelõiku hoiavad vaid kaks kuni kolm sõdurit ning venelaste infiltratsiooni tõkestamiseks tuginetakse eelkõige drooniüksustele, mille kaitsevõime sõltub olulisel määral ilmastikuoludest.
Kui Venemaa on võimeline värbama uusi sõdureid rahatšeki eest, siis Ukraina kaitseväe kõige tähtsamaks isikkoosseisu täiendamise võimaluseks on järjepidev mobilisatsioon. Samas on mobilisatsiooni suhtes negatiivselt meelestatud ligikaudu 44% elanikkonnast. Lisaks leevendati augustis meeste riigist väljasõidu piiranguid, mistõttu lahkus riigist märkimisväärne hulk 18–22-aastaseid noormehi. See teeb mobilisatsiooni elluviimise keerulisemaks ja jätab Ukraina brigaadid osaliselt komplekteerimata. Ebapiisav koosseis raskendab sõdurite rotatsiooni, põhjustades suuremat väsimust ja motivatsiooni langust. Sellisel juhul võivad üksikute sõdurite teenistusperioodid venida pikale perioodile, mille tulemusel sageneb deserteerumine ja teenistusest omavoliline lahkumine. Probleem muutus eriti teravaks 2025. aastal, mil seitsme kuu jooksul algatati 110 551 menetlust omavolilise lahkumise eest.
Sellest lähtuvalt saab öelda, et tänavuse aasta lõpuks on mõlemad armeed kurnatud ning olukorra muutmine rindel muutub aina vähem tõenäolisemaks. Seega muutub nii Ukraina kui ka Venemaa jaoks oluliseks alternatiivide otsimine, mis võiks nihutada tekkinud tasakaalu. Ukraina jätkab näiteks Venemaa naftatööstuse ja -logistika infrastruktuuri sihtimist, põhjustades katkestusi tarneahelates ja nõrgestades Venemaa majandust veelgi.
Tõenäoliselt otsitakse Kremlis samuti lahendusi strateegilise positsiooni tugevdamiseks, kuid võrreldes Ukrainaga on Moskva võimalused oluliselt piiratumad. Enamik lääneriike toetab Ukrainat ja on valmis jätkama tema iseseisvusvõitluse toetamist. Moskva peamised liitlased Põhja-Korea ja Iraan ei suuda pakkuda strateegiliselt murrangulisi lahendusi. Teoreetiliselt võiks sellist toetust pakkuda Hiina, kuid praegu tegutseb Peking pigem varjatult ega soovi konflikti otse sekkuda.
Moskva otsib praegu võimalusi oma armeed suurendamiseks ilma mobilisatsiooni ametlikult välja kuulutamata.
Seega võib mobilisatsioon olla üks realistlikumaid viise rindel läbimurde saavutamiseks. See võimaldab Venemaal suurendada survet Ukraina kaitsepositsioonidele ja paremini tuvastada selle puudulikke kohti. See omakorda võib ohustada tagalas paiknevaid drooniüksusi, ähvardada logistilisi liine ning tekitada piiramisohu. Peamiseks takistuseks mobilisatsiooni läbiviimisel on väljakujunenud ühiskondlik lepe, mille järgi sõjas osalevad valdavalt ainult need, kes seda soovivad. Nõnda otsib Moskva praegu võimalusi oma armee suurendamiseks ilma mobilisatsiooni ametlikult välja kuulutamata. Üks võimalus selleks on reservistide täiendav kutsumine teenistusse, eelkõige kriitilise infrastruktuuri kaitseks. Tõenäoliselt annab see võimaluse korraldada rotatsiooni, läkitades varem tagalatöödel tegutsenud palgasõdureid rindele. Teine võimalus on laiendada värbamiskampaaniaid välismaal.
Kuigi ajutiselt võimaldavad need lahendused jätkata Vene amree rünnakuid Ukraina kaitsepositsioonidele, ei võimalda need kaugemas perspektiivis Putinile saavutada enda eesmärke Ukraina vallutamises. Vaatamata poliitilistele tagajärgedele jääb mobilisatsioon sõjalises mõttes parimaks meetodiks seatud eesmärkide saavutamiseks. Poliitiliste riskide leevendamiseks võib Moskva taas välja kuulutada osalise mobilisatsiooni, värvates kuni 200 000 uut sõdurit. Arvestades, et praegu on kõige tõhusam taktika Ukraina kaitsepositsioonide ületamiseks infiltratsioon, mis eeldab 2–3-liikmeliste jalaväeüksuste tungimist kaitseliinide vahele, ei ole mobiliseeritud üksuste täielik varustamine rasketehnika ja soomusega esmajärgulise tähtsusega.
Miks mobilisatsioon Venemaal on ohtlik Euroopale?
2026. aasta septembris toimuvad Venemaal riigiduuma valimised. Mobilisatsiooni väljakuulutamine valimiste eelõhtul ei ole kõige mõistlikum poliitiline otsus. Samas värskete sõdurite voog võiks tõsta Moskva plaanide elluviimise tõenäosust.
Praegu on üks peamisi pidureid Moskva sammudele ühiskonna võimalik rahulolematus uue mobilisatsiooni väljakuulutamise suhtes. Kui Kreml suudab aga edukalt mobiliseerida nii elanikkonda kui ka laiemalt riigi ressursse rindevajaduste tarbeks, väheneb see peaaegu kõikide pidurite mõju konflikti võimalikule laienemisele väljapoole Ukrainat. Kuigi Euroopa riigid mõistavad ohtu ja õpivad Ukraina kogemusest, võib kriis areneda kiiremini, kui ollakse valmis sellele vastama.
Vaatamata siseprobleemidele on Venemaa sõjavägi jätkuvalt üks maailma kogenumaid ja sõjaliselt karastatumaid. Venemaa jätkab oma sõjatööstuse võimekuse laiendamist, investeerides muu hulgas soomukite tootmisse. Samal ajal on NATO riikide vastus Venemaa hübriidsetele ohtudele seni jäänud pigem tagasihoidlikuks. Tänavu septembris aset leidnud droonide sissetung Poola õhuruumi tõi esile, et Euroopa on sunnitud kasutama miljonite eurode väärtuses rakette odavate droonide hävitamiseks. Samuti pole mitmete NATO riikide väljaõppesüsteeme piisavalt kohandatud kaasaegse sõjapidamise nõuetega. Droonide täielik kasutuselevõtt ei tähenda üksnes kaitseväe ladude täitmist, vaid eeldab ka kogenud pilootide olemasolu, kelle väljaõppest sõltub ligikaudu 80% missioonide edukusest.
Igasugune Venemaa sõjaväe märkimisväärne suurenemine ohustab mitte ainult Ukrainat, vaid ka Euroopa riike.
Mahajäämus teatud valdkondades peegeldab pigem Euroopa riikide sõjaliste võimete arendamise tempo probleemi kui suutmatust osutada Venemaa agressioonile piisavalt tugevat vastupanu. Probleem peitub pigem selles, kuivõrd adekvaatselt hindab Venemaa juhtkond oma tegelikku sõjalist võimekust. Hiljutised Vladimir Putini esinemised viitavad pigem Venemaa sõjalise suutlikkuse ülehindamisele. Sarnane väärarvestus leidis aset ka 2022. aastal, mil Venemaa alahindas Ukraina kaitsetahet. Euroopa nõrkused teatud valdkondades võivad soodustada ekslikku ettekujutust võimalikust kiirest ja võidukast sõjast.
Mobilisatsioon Venemaal ei pruugi tähendada üksnes otsese sissetungi riski kasvu, vaid ka ähvarduste kasutamist eesmärgiga kärpida Euroopa toetust Ukrainale. Püsiv ähvardusfoon võib suurendada Euroopa ühiskondades hirmu võimaliku konflikti ees, mis võib soodustada lepitust otsivate hoiakute tugevnemist. See võib omakorda kaasa aidata radikaalsete parteide populaarsuse kasvule, mis sageli pooldavad järeleandmisi Venemaale, õõnestades Euroopa ühtsust ning suurendades ohtu eelkõige Euroopa Liidu väiksematele riikidele.
Seega ohustab igasugune Venemaa sõjaväe märkimisväärne suurenemine mitte ainult Ukrainat, vaid ka Euroopa riike. Parimaks vastuseks Venemaa ähvardustele on nii Euroopa konventsionaalsete sõjaliste võimete arendamine kui ka Ukraina järjepidev toetamine. Oluline on rõhutada, et Euroopa kaitsevõime tugevdamine ei pea toimuma Ukraina arvelt, vaid koostöös Ukrainaga, et muuta Moskva strateegiliste plaanide elluviimine võimalikult keeruliseks.