Pliiatsiga ta midagi ette ei joonista. Teeb vildikaga nurka täpi ja liigub aegapidi edasi. Keskendunult ja kiirustamata ning punktidest ja kriipsudest moodustuvad majad, lumehelbed ja inimesed.
See võtab aega. Läheb nädalaid, vahel mitu kuud, kuni suur valge paber (A3) on nii täis joonistatud, et midagi enam ei mahu.
Viimased paar kuud töötas ta eriti tähtsa teose kallal – see on jõulupilt, mille ta kingib presidendile.
Tambet Tamm on 58 aastat vana. Koolis pole käinud, lugeda ega kirjutada ei oska. Arvutada ka mitte.
Esimene asi, mis Tambetil lapsepõlvest meelde tuleb, on roheliseks värvitud pikad lõputud lastekodukoridorid.
Vanemate asemel on teda ümbritsenud kasvatajad, sõprade asemel toakaaslased, õpetajate asemel tugiisikud, eestkostjad.
Suur hulk Tambeti piltidest on sündinud ööpäevaringsel erihoolekandeteenusel, kus ta oma fantaasiaid piltidesse pani.
Üheksa aastat tagasi sai Tambet elama Haapsallu. Neljatoalises korteris on tal tuba, kus on laud, voodi, kapp (jalanõud on tal sirgelt nagu kingapoes).
Tema korterikaaslased on Dima ja Maria ja Jaan. Hoolekandeteenuse tegevusjuhendajad (Merle, kes on ühtlasi Tambeti tugiisik, ja Maie) on kohe käe-jala juures – kõrvalmajas.
Ja kui keset ööd tuleb tahtmine muret kurta, võtab keegi alati telefoni. See on kogukonnateenus.
«Lonni on vahel ninapidi kohvitassis!» teatab Tambet.
«Jaa. Ninapidi tassis. Must kass, rinnaesine ja jalad valged. Ta teeb mul rumalusi pidevalt!»
Tugiisik Merle (tasasel häälel): «Me räägime k e r a a m i l i s e s t kassist praegu.»