Aasta parimaid albumeid valisid tänavu Aigar Vals, Andres Noormets, Anett Tamm, Argo Vals, Asko Astmäe, Britt Randma, Erkki Tero, Erni Kask, Eva Johanna Lepikov, Hele Priimets, Henrik Salum, Ivar Murd, Jon Mikiver, Kaido Kirikmäe, Kaisa Potisepp, Kaspar Viilup, Koit Raudsepp, Kristjan Karron, Kristo Rajasaare, Liisi Voolaid, Luke ja Madleen Teetsov-Faulkner, Margus Haav, Mark Alexander Ummelas, Mark Stukis, Marta Püssa, Neit-Eerik Nestor, Oliver Berg, Oliver Lomp, Sander Varusk, Sandra Suits, Siim Boikov, Taaniel Malleus, Taavet Mark Kirja, Taavi-Peeter Liiv, Tanel Matsalu, Tarmo Sikk, Tauno Maarpuu, Tauno Vahter, Tiit Kusnets, Timo Tiiva, Tõnu Karjatse ja Villem Sarapuu.
50
Cate Le Bon “Michelangelo Dying” (Mexican Summer)
Ma liiga palju Walesist pärit bände-artiste ei tea, aga paari tean. Cate Le Bon, just nimelt Walesist, jätkab oma selle aasta albumil “Michelangelo Dying” samas helipildis, kus ka eelmine album “Pompeii” vireles. Pigem jahe, külm kõla, kuid soe laulukirjutamine. Art-popi kohta on Cate’i looming olnud alati nauditavalt kummastav, aga mitte eemaletõukav, kuna popmuusika elemendid, lugude struktuurid ning meloodia on alati tugevad alustalad tema muusikas. Albumilt ei ole puudu ka üks teine kuulus Walesi muusik ja muidugi on selleks John Cale. Kirjutatud pärast lahkuminekut oma kallimast, kes juhtub kahjuks olema ka üks mu teisi lemmikmuusikuid, aga see ei tähenda, et teos oleks südamevalust läbi imbunud või üldse seda talletaks, õnneks. Kuula laule “Jerome”, “Mothers of Riches” ning “About Time”.
Villem Sarapuu
49
Ariel Pink “With You Every Night” (LAC)
Miks Ariel Pink tühistatud on? Ma saan aru, et ta käis seal 6. jaanuari meeleavaldusel ja siis ta hüljati plaadifirma poolt ja siis oli mingi vastik lahkuminek ja herpes, aga kas ta suurim patt on see, et ta ei ole kordagi vabandanud? John Maus jõlkus ka seal meeleavaldusel ringi, aga on hiljem enam-vähem öelnud, et tal oli hulluse hoog ja tema on laua taha tagasi lubatud. Pink käis Tucker Carlsoni saates vingumas ja trollis kõiki. Kas ta on siis tühistatud selle pärast, et ta on m*nn? Veits imelik. Meenub stseen dokumentaalfilmist “Team America: World Police”. “With You Every Night” on ülikõva album. Mulle meeldib rohkem kui “Pom Pom” näiteks. “Everyone’s Wrong” on vist isegi minu kõige lemmikum Ariel Pinki lugu. “Mommy Made Dinner” peaks edaspidi olema igavesti kõikides Halloweeni playlist’ides. Plaadi nimilugu “With You Every Night” on nagu mõnus soe psilotsübiini-kallistus päikesepaistelisel päeval. Seda plaati tuleks kuulata autos, sooja ilmaga ja katus maas.
Ivar Murd
48
The Weeknd “Hurry Up Tomorrow” (XO/Republic)
“Hurry Up Tomorrow” oli väidetavalt kodanik Abel Tesfaye viimane album The Weekndi nime alt. Arvatavasti jätkab ta mõne muu nime alt, aga üks suur popmuusika peatükk sai hetkeseisuga oma lõpu. Viimasele albumile kohaselt, mis on üldiselt hedonistist megastaari üks kõige pehmemaid, käib The Weeknd vähemalt riivamisi läbi põhilised peatükid oma senises karjääris. Saab nii süntpoppi, Rootsi EDM-i, tehnoloogilist gospelit, aga ka The Weekndi kontekstis retrot. Olgugi et Abel vaatab paljuski tagasi, siis ideedest puudust ei ole, arvestades kasvõi seda, kui mänguliselt käib Abel ringi laulu kui sellisega. Venitab seda väga vaba käega välja, sulatab kokku, viib talle omase filmilikkuse täiuse lähedale, peaaegu edvistab eepilisusega, ja täidab seikluslikult ära ka viieminutilised lõuendid.
Ja kuigi kuskilt otsast millegipärast tundub, et maailm on (kirjutamise hetkel Spotifys kõige kuulatumast artistist) The Weekndist veidi väsimas, ja väsimas ka tema erinevatest kahtlase väärtusega audiovisuaal-ettevõtmisest, milles megastaar ise oma isikukultusest vaimustub; ja ei ole The Weeknd enam ka suures popis kõige teravama servaga tegelane, siis on suurem osa sellel (jah, liiga pikal) plaadil kõlavast muusikast liiga täiuslik, et see kergekäeliselt seljataha jätta.
Neit-Eerik Nestor
47
Galaktlan “Helemental” (Touched Music)
Galaktlan on üks me kohaliku muusikaskeene paremini hoitud saladusi. Artist, kelle olemasolust teavad endiselt liiga vähesed. Need, kes on sattunud 25 aasta jooksul õigele elava muusika sündmusele/festivalile või vestlema alternatiivse ja pehmekõlalise elektroonilise muusika fännidega, kes tema loomingut soovitanud on. Võtmeks on koostöö – mul on väga hea meel, et Galaktlani albumi “Helemental” on välja andnud aktiivne UK nišimuusika plaadileibel Touched Music, mis tegeleb samaga, millega Galaktlan ehk IDM/ambient-elektrooniline muusika. Näha on, et “Helemental” on levinud tänu plaadifirma teadlikule fännibaasile palju kaugemale kui ta oleks ilma selleta. Galaktlani unistav elektroonika oli mu kaaslaseks kõikide möödunud suve pikematel sõitudel ja on olnud ka aasta lõpus.
Argo Vals
46
Kitty Florentine “Balance” (ise välja antud)
Tundub, et Kitty Florentine’i jaanipühade eel ilmunud teine album “Balance” jäigi tänu maandumisele otse keset grillihooaega ilma tähelepanust, mis talle ehk mõnel fokusseeritumal ajal võinuks osaks saada. Vähemalt muud põhjust ma ei oska välja mõelda, miks ma siin sügisel tänavusi albumi läbi kerides Kitty Florentine’i nime nähes ütlesin “ahjaa…”. Kitty teeb koos Tšehhi produtsendiga Aid Kid puust ja punaseks selgeks, miks temast võiks ja peaks rääkima rahvusvaheliste alternatiivpopi häälte nagu FKA Twigsi või Oklouga kui mitte samas lauses siis vähemalt samas lõigus või peatükis. Ülikehaline digipopp, mis kõik allub Kitty Florentine’i enda loodud universumi reeglitele.
Neit-Eerik Nestor
45
Amaarae “Black Star” (Interscope)
Üks viimaste aastate põnevamaid artiste, Ghana-Ameerika lauljatar Amaarae iga reliiss läheb aina tugevamaks, plaatide selgrood muutuvad üha sitkemaks ja maailmade kokkupõrge tema muusikas kajab valjemalt ja valjemalt. “Black Staril” vaatleb Amaarae oma koduse Ghana pinnalt post-brat-maailma, kus huvitaval kombel ei taha ruum ja võimalused otsa saada. Vaatluste tulemused olid sellised, et oma koha leiavad kõrvaltegelastena nii Cher kui ka Charlie Wilson. Ja kuigi “Black Star” on Amaarae kolmas ja kõige tugevam album, siis saab rahulikult öelda, et tema meistriteos veel ootab valmistamist ja ilmutamist. Kui ta ei peaks selleni üldse kunagi jõudma, siis võib see meile kuulajatena olla hoopis rõõmustav uudis, sest saame iga paari aasta tagant kuulata, kuidas Amaarae proovib järjekindlalt paigutada Ghanat kogu oma meile hoomamatu kirevusega parajasti kõige moodsamasse popmuusikasse. Ja nii, et tulemus on iga kord ainulaadne
Neit-Eerik Nestor
44
Olivia Dean “The Art of Loving” (Capitol/Polydor)
Olivia Dean on öelnud, et isegi pelgas armastuse-teemalist albumit välja anda — kas sellest pole juba piisavalt kirjutatud-lauldud? Aga tema album “The Art Of Loving” meenutab, et see teema on ja jääb muusikas ajatuks, oluline on vaid teostus. Sama ajatult mõjub ta ise — tema soul’ilik kõla ja meeldejäävad meloodiad, kõrvupaitavalt mahe-rahulik vokaal, ausad, ent mõnusalt mängulised sõnad ning optimistlik ja siiras lavaolek panevad tundma nagu oleks tema ja ta muusika mõnest teisest ajastust, kuid samas mõjuvad tänases muusikamaailmas nii värskendavalt ja omamoodi lohutavalt. See on ideaalne “pakend” — mis võiks mõjuda hoolikalt kureerituna ja kokkupanduna, aga tema puhul pigem mitte — ning on rõõm, et nüüd on ta õigel ajal õiges kohas. Kuigi 26-aastane Dean on muusikafännide radaril olnud juba üle viie aasta ning leidnud uusi kuulajaid üle maailma lugudega “Dive” ja “Ok Love You Bye”, on värske album viinud ta uutesse kõrgustesse — sotsiaalmeedia kihab tema kiidulaulust ja ka muusikast, ta on esimene naisartist, kellel on briti singlite edetabeli esikümne hulgas neli lugu korraga ning Grammydel figureerib ta parima uue artisti kategoorias. Ja mõelda vaid, et see on alles algus…
Kaisa Potisepp
43
Lauri Lest “Undercurrents” (ise välja antud)
Võiks arvata, et ma hakkan lolliks minema, aga Eesti ühe parima helikunstnikuna on Lauri Lest ennekõike ikkagi lavastaja ning ka “Undercurrentsiga” võtab ta kuulaja kiirelt enda kontrolli alla: sind raputatakse emotsionaalselt läbi, on hetki, kui otsime õrnimaidki süntesaatorisosinaid, järgmisel momendil seisame otsekui keset helikiirteed, kus meloodiakatked sulavad kokku ja voolavad laiali, vahele sähvatab ka mõni ootamatu ja ehmatav bassilaviin. “Undercurrents” on parimas mõttes ülelaetud album, mida tuleb korduva kuulamisega lahti muukida ning sealt kihte maha võtta. Ma ei ole kindel, kas see meid tõele lähemale viib, aga keda üldse huvitabki muusikas lõplik tõde? Mina kuulen siin tipptasemel klubi-ambient’i, mille üle võiks õnnelik olla nii Clams Casino, Actress kui ka Arca.
Kaspar Viilup
42
Margiiela “Ilus päev surra” (Legendaarne)
Margiiela toob esimesel sooloalbumil kaheksa loo ja 19 minuti jooksul eelkõige sillerdav-krudisevate trap-biitide peal kuulaja peaaegu kõhedusttekitavalt lähedale kõige tumedamatele hoovustele, mis ta sees ja peas voolavad. Ei teagi, kas nii depressiivset ja kainestavat plaati üldse Eestis kunagi ilmunud on, lähiminevikus kindlasti mitte. Nii vormilt kui sisult on “Ilus päev surra” mõtteliseks eellaseks või eelduseks Xxxtentacioni 2017. aasta “17”, aga nii selle kultusteose kui ka sadade tuhandete teiste “vaimse tervise” plaatidega võrreldes suudab Margiiela nendel teemadel liuelda nii, et asi ei kisu kordagi nilbeks, labaseks, ennast haletsevaks või tähelepanu nuiavaks. Tänu mõttevoolulikule räppimisstiilile oleksime kuulajateni justkui kinni Margiiela sisekõnes, piilume kardina taha, kuhu muidu ei näe, ja vildakast fetišeerimisest jääb asi kaugele. Selle võrra vahetum, siiram, usutavam ja mõjusam on ka tulemus.
Neit-Eerik Nestor
41
Meisterjaan “Meeleheina valvur” (Õunaviks)
Meisterjaan on mulle iga uue albumi ilmumisega järjest rohkem meeldima hakanud ning tema püüdlused valmistada täiuslikku psühhedeelset etnopoppi albumit on igati heakskiidetav. Artisti ja produtsendina on tema edasiminek olnud märkimisväärne ja sotsiaalmeedia kaudu on selle teekonna jälgimine olnud nauditav. Ka värske helikimp on võluvalt kütkestav kuulamine. Eksperimenteerimist on siin vähem, eelistades traditsiooniliste instrumentide pehmet kõla. Rohked külalisesinejad on maksimaalselt hästi ära kasutatud – eks muusikute juhendaminegi on oskus, millega Meisterjaan saab siin suurepäraselt hakkama. Iga palake on peenelt tuunitud heliafäär ning tehniliselt on need pigem keerukad ja lihvitud saundiga, samas on välditud üleprodutseerimist ja säilinud on armsalt kodukootud tunnetus. Lüürika on originaalne ja mitte šabloonne, paraja annuse huumoriga vürtsitatud nagu juba artisti puhul tavaks saanud. Olin suht müüdud juba maheda ava-singliga “See on okei”, aga ka kõik sellele järgnev on põnevalt põimitud, eriskummalist graatsiat täis, hästi valitud osade kenasti toimiv summa.
Tanel Matsalu
40
Barker “Stochastic Drift” (Smalltown Supersound)
Jään endale kindlaks ning julgen endiselt väita, et suurem osa sellest, mis uuekooli techno’s toimub, on uinutavalt igav. Ime pole, et enamik pidutsejaid end klubipeldikus droogidest segi kammivad, sest ega selge peaga polegi selle muusikaga midagi tarka peale hakata. Ilmselt sel samal põhjusel löövadki plaadid nagu Berliini päritolu Berghaini residendi Barkeri värske kauamängiv “Stochastic Drift” jalad täiesti alt ära. See aga ei tähenda, et mu põlved läheks suurest tantsuhoost nõrgaks, vaid Barker on tõeline muusikaliste tekstuuride meister, kes koob meid tasapisi ja märkamatult oma kaunisse ning igati isikupärasesse ambient techno võrku. Sealjuures pole see mingi suvaline taustafoon, vaid ta hoiab kuulajat pidevalt fookuses, siin on pidevalt arenguid, tõuse ning mõõnasid, Barker on pidevas liikumises, sel plaadil pole hetkekski funktsionaalset staatilisusest. Seetõttu on mul raske ka ette kujutada, et “Stochastic Drift” peaks kõlama mõnes higist nõrguvas angaaris või keldriurkas, pigem väärib see kohta suurtes kontserdisaalides. Et noh, kõigepealt juhataks Estonias õhtu sisse ERSO ja siis pärast, öisematel tundidel võtaks lava üle Barkeri elektroonika. Unistada ju võib…
Kaspar Viilup
39
Nick León “A Tropical Entropy” (TraTraTrax)
On Florida produtsendi Nick León uus album “A Tropical Entropy” mõnus suvine õõtsumine? Pisut veider ja müstiline, aga siiski köitev ranna-ambient? Või hoopis mingi mingi kosmiline sähvatus, signaal otse tulevikust, mille saatel tulnukad tantsivad valged ööd hommikusse? Leon ei kavatsegi neile küsimustele vastuseid anda, samal ajal ei huvita aga teda abstraktne eksperimentaal-huugamine, vaid värske kauamängiv lähtub selgelt popmuusika mudelitest, mille ta laseb läbi tuhandest filtrist ning jahvatab monstrum-basside abil sellest uhmris kokku tantsuolluse, mis meid peast vaikselt lolliks ajab. Kui tänavuse aasta üks olulisemaid albumeid, Bad Bunny “Debí Tirar Más Fotos” avas meile Puerto Rico ja laiemalt Ladina-Ameerika muusikapärandi kogu oma rikkuses, pakendades seda igati loogiliselt ka kaugele põhjamaisele kuulajale, siis Nick León troopiline tuuleiil võlub just oma häbematus ebaloogilisuses. Aga lõpetuseks iseenda sõnu ümber lükates: pool aastat tagasi arvasin, et “A Tropical Entropy” on vaid palavatesse päevadesse sobiv klubi-päikesepiste, aga tegelikult aitab see sama edukalt ka läbi meie ürgkaamose tüürida.
Kaspar Viilup
38
Nublu & Vaiko Eplik “Supersuure hoolega.” (ise välja antud)
Ülbelt võiks ju enne kuulamist eeldada: jajah, Eesti popi suurim staar aitab ka Eplikul tõusta uuele tasemele, jõuda nende nooremate generatsioonide kõrvu, kes pole tema nime kunagi kuulnud, või kui isegi on kuulnud, siis vähemalt huvi pole küll Epliku neo-estraadi vastu kunagi tundnud. Aga piisab juba vaid minutilisest avaloost, mis näitab, kuivõrd veidralt loogiline see koostöö tegelikult on. Eplik tõmbab oma kullafondist välja sulnilt paitava meloodia, mis päikselise lihtsusega muudab relvituks, Nublu põimib end sinna vahele sundimatult, teda justkui polekski sinna vaja, aga kui ta juba sinna tulnud on, siis äkki oligi ta tegelikult Epliku lugudest alati puudu? Võiks ka eeldada, et mõlemad artistid on pidanud tegema järeleandmisi, et kuskil keskel kokku saada, aga “Supersuure hoolega.” kinnitab vastupidist. Mõlemad on läinud oma loomingulisel teekonnal mõne sammu võrra tagasi, ent see ei mõju hetkekski mööndusena, pigem võtavad nad tööriistakastist välja trikid, mis on vahepeal oma aega oodanud. Kas niiviisi hakkab nüüd kõlama Eesti popmuusika lähitulevik? Juba mõni aasta tagasi põimis Nublu oma loomingusse bassimuusikat, haarates üht-teist nii meie enda 90ndate juustusest tantsupopist kui ka briti vana- ja uuekooli reivist, nüüd on sellest saanud aga meie raadiote vältimatu ning tasapisi väsitav igapäev. Selles vaates võib esmapilgul tunduda, et misasja see Nublu nüüd teeb? Aga see ootamatu vasakpööre näitab parimas mõttes seda, et ühel end tuhandekordselt tõestanud artistil pole vaja trendidel sabas sörkida, vaid ta võib julgelt minna just seda rada pidi, mis tundub esimesel hetkel täiesti jabur ja arusaamatu.
Kaspar Viilup
2008. aastal tegi “Reporteri” uudistesaade loo Laguja küla teismeliste tüdrukute ansamblist. Selles esitatud kentsakas muusikapala küsimustega “Who you are? What’s your name?” pani rahva kihama ning kuulub siiani kodumaise netikultuuri kullavaramusse. Nüüd, 17 aastat hiljem asutas Maria Juur plaadifirma, mille esimene väljalase on lühialbum sellesama tüdrukutebändi varem avaldamata loominguga. Nelja tüdruku kõrval mängis bändis ka üks meessoost isik, kui tsiteerida Plixide kodulehekülge, ja viiekesi viljelesid nad punkrokki, mille helikeel oli muhelev, aga rabavalt jõuline. Prii elurõõm ongi Plixide loomingu kõige lahedam omadus, salvestistele on püütud itsitused ja sosistused, vokaal on alati natuke liiga elevil, kui esitab lugusid vanniskäigust, jalgpallist või nädalapäevadest. Tüdrukute veiderdav poleerimatus on värskendav, nende enesekindel lärmakus inspireeriv. “Plixide” väljaandmine joonib teenitult alla meie popkultuuris legendaarse seiga ning loodetavasti on Eesti publik nüüd valmis Plixe soojemalt vastu võtma kui aastaid tagasi.
Laura Merendi
36
Oneohtrix Point Never “Tranquilizer” (Warp)
On ütlemata äge kuulata ambient drone’i, mis allutab su tähelepanu täielikult ning kompromissitult. Oneohtrix Point Neve’i uue väljalaske “Tranquilizer” pealkiri on otsekui irooniliselt pandud, sest tegemist on haruldase ambient-plaadiga, mis kuulajat erutab ning pidevalt ootusärevuse läbi piinab. Sämplite kiired torked läbi elektroonilise udu mõjuvad kui elektrišokid, mis põimivad eri motiive ja tunnuseid kokku üheks küberpungilikuks tervikuks. OPN-i oskus sünteesida ilmatu lai kogumik tehislikke ning loomulikke helisid kuulaja alateadvuse ning unistuste külge on meistriklassi vääriline.
Kristjan Karron
35
Misha Panfilov “To Blue From Grey In May” (Ultraääni)
Misha Panfilov on endiselt see muusik, kelle looming liigub kergusega ühest maailmast teise. Näiteks ta kevadel ilmunud kõrvalprojekti Penza Penza surfialbum oli ootamatult käre ja uljas. Uus sooloplaat on aga pehmem ja introspektiivsem ning matkab edasi helimaastikel, millesarnaseid võib leida albumitelt “Days As Echoes” ja “The Sea Will Outlive Us All”. “To Blue From Grey in May” ei püüa kuhugi kiirustada. Lood arenevad korduste ja tasapindade kaudu, järgides oma sisemist rütmi, mitte tavapärast algus-lõpp-mustrit. Kõik on seejuures sisse mängitud käsitsi, kasutamata abivahendeid, nagu looper’id või sequencer’id. See inimlik puudutus on väga selgelt tajutav. Lõpulugu “Waltzin’ in Cycles” võtab kokku kogu albumi vaimu, kus tsüklilisus tundubki olevat võtmetähtsusega. Ringid, mis korduvad, aga mitte samamoodi. Iga pööre viib tagasi algusesse, ent samal ajal sammukese edasi. Improvisatsioon on meisterlikult raamitud distsipliiniga. Panfilovi eksootika on loomulik ja vahetu, mitte klišeelik ega fetišeeriv, jättes sisse sooja tunde, et oled osa helilisest kogemusest, mis on ühtaegu isiklik ja kollektiivne. Tuttav ja samas uus.
Johanna Tenso
34
Royel Otis “Hickey” (Ourness/Capitol)
On uuritud, kuidas meile mõjub eluaegselt eriti muusika, mida kuulame haavatavas ja hormoonide-keerises rabelevas puberteedieas, kus iga emotsioon tundubki nii tugev, peaaegu fataalne. Need sügavale end sisse pressinud emotsionaalsed seosed ärkavad ellu iga kord tolle aja muusikat uuesti kuulates, viies hinges ja meenutuses tagasi hetkedesse, olukordadesse, mälestustesse, kus võib-olla aastaarv ei meenu, aga on eredalt meeles, millises ruumis seda lugu kuulasid, mis MTV survega ostetud trendiriie seljas, ja kes parasjagu dramaatiliselt südamel. Royel Otist ei eksisteerinud minu puberteedieas, aga ometi mõjub see muusika ja nende kui artisti profiili esteetika mulle sarnaselt nostalgiliselt. Mängib “Car” ja olen sekundiga 13-aastaselt kunagises Exiti poes Kalevi ujula all, ostan oma elu esimesi Etniese kosse oma pool aastat kogutud taskuraha eest ja unistan, et oskaksin paremini rulatada, kui lihtsalt oma rulaga Mustamäel ringi jalutada ja sinikates, jubedalt tuikavate pahkluudega Olliet edutult harjutada. Oleksin 100 protsent ka nendes stseenides seda plaati oma Sony Walkmanis samal ajal mänginud! Tiinekana naiivselt unistamine, Austraalia surfikultuur, igavene suveromanss ja meloodiline kidrasaund – see on Austraalia duo Royel Otise muss. Unelev, sinistes toonides kõlav ja kaugele kajav vokaal koos alternatiivskene stereotüübiga klappivate muretute riffide, melanhoolia, vabaduseihaluse ja seiklusjanuga.
Liisi Voolaid
33
Suede “Antidepressants” (BMG)
On natuke kahtlane, kui keegi hakkab kiitma muinasbändide uusi plaate. Näiteks on viimaste aastate jooksul plaate välja andnud sellised rulaatorbändid nagu Scorpions, The Who ja ka The Rolling Stonesi mõne aasta tagust plaati kiitsid mitmed inimesed taevani. Mina neid kuulata ei suuda, aga vähemalt osaliselt mingist 90-ndate keskpaiga MTV-põlvkonna nostalgiast kuulasin nii Pulpi kui ka Suede’i tänavusi plaate. Neist kahest tundus terviklikum ja huvitavam Suede’i plaat, mis on natuke vähem popilik kui näiteks “Dog Man Star” ja kohati süngem või tumedam. Ehk on selles mingit äratundmist ja kerget vanakooli traadi protesti juba keskikka jõudnud hiphopibiidi vastu, aga see on siiski oluliselt enamat kui mingite vanade peerude uus plaat.
Tauno Vahter
32
Viagra Boys “Viagr aboys” (Shrimptech)
Rootsi post-punk bändi Viagra Boys’i neljas kauamängiv “Viagr Aboys” jätkab tuntud headuses – nad sõidavad kiirelt ja ülbelt ning neid veab karismaatiline juht Sebastian Murphy. Ansambel on piisavalt nutikas, et kitsas žanris leida uusi väljenduslaade (“Medicine for Horses”), jäädes samas iseendaks. “Man Made of Meat” ja “Uno II” on lihtsad ja efektiivsed poplaulud, mis haagivad end kuulaja kõrva. Murphy tekstid on kui uudishimuliku inimese interneti-trip kõikvõimalikesse subreddit’itesse. Viagra Boys on julge, et mitte võtta end liiga tõsiselt ja parajalt kaval, et mitte muutuda iseenese paroodiaks.
Taavi-Peeter Liiv
31
Sadu “Probleemid paradiisis” (ise välja antud)
Sadu on debüütalbumi “Probleemid paradiisis” ilmumisest septembris tõusnud
kiiresti Eesti muusikamaastiku esiritta. Sandra Sillamaa ning Sofia-Liis Liiv on koostöös produtsent Frediga loonud võimsa koosluse, mis nii oma muusika kui ka sõnadega mitte ainult ei puuduta kuulajat, vaid annab jõu ja julguse teha ka ise häält. Albumi lõpuks oli tunne nagu oleks keegi kallanud pangetäie külma vett krae vahele ning seejärel soojalt kallistanud. Emotsioonide virvarr, mis ajas kord naerma ning siis nutma, andis lohutust, et me kõik seisame silmitsi samade probleemidega ning et ükski elu keerdkäik ei ole pöördumatu. Sadu on teinud märkimisväärse debüüdi ning võttes arvesse, millise toetuseni on nad nii lühikese ajaga jõudnud (mida näitavad ka kõik väljamüüdud kontserdid) on nende panust ning mõju juba praegu tugevalt tunda. Sadu on bänd, mida Eesti muusikamaastik vajas, kuid mida me igatseda ei osanud.
Triinu Saaremägi
30
Volodja Brodsky “Raindrops” (Miraaž)
Tolmuse klaveri-stiilis plaate on tehtud ikka ja jälle. Ja sinna kausta paigutub ka kaunilt ja kuidagi kodumaiselt (lindistused tehtud Muugal ja Maardus) Volodja Brodsky intiimselt visandlik “Raindrops”. Kolmanda silma avab teadmine, et Brodsky eelmine (ja esimene) album “Whispering Ln” on kindlasti üks läbi aegade parimaid eestimaiseid elektroonilise meditatiivkulgemise albumeid.
Erkki Tero
29
Rando Arand “Child of the Internet” (ise välja antud)
Iga underground-artist seisab enda karjääri kulgedes valiku ees – kas jätkata põrandaaluse muusikaga, millel kitsam publik, või panna oskused proovile ning üritada enda looming kuuldavaks teha laiemale kuulajaskonnale. Tundub, et taolise valiku ees on olnud ka kohalik eksperimentaalne helidisainer ja produtsent Rando Arand. Varem aliase c.o.u.g.h. taha peitunud artisti uus album viib sooloelektrooniku suitsustest keldriklubidest säravama rambivalguse poole. Pööre tantsupopi suunas võib tulla paljudele üllatusena, kuid see on aktiivselt muusikat tegeva artisti loomulik areng. Kontseptuaalse autoriplaadi, mille teemaks on internetimaailm ja selle veidrused, muudab kuulajasõbralikumaks ka kaasatud külalisartistid ja vokalistid. Albumit läbib asjatundlikult meisterdatud ja kvaliteetne produktsioon, mitmed lood leiavad oma tee kuulajale pähe, et neid hiljem omaette ümiseda. “Child of the Internet” on vägagi julge kauamängiv, kus Rando Arand tõestab, et väike stiilimuutus ei pea tähendama hinge mahamüümist kommertslikule suunale. See on põrandaaluse skeene varjudest väljatulemine ja tulede süütamine.
Tanel Matsalu
28
Baxter Dury “Allbarone” (Heavenly)
Koostöös raskekaallasest produtsendi Paul Epworthiga loodud “Allbarone” valmis suhteliselt lühikese aja jooksul. Piiratud ajast tulenev spontaansus mõjutas ilmselt ka dünaamikat: Dury spoken-word-vokaal toimib ühe instrumendina masinavärgis, mida ilmestab kontrast meloodilise maailma ja selle monotoonse keskme vahel. Epworthi bassised ja rütmilised taustad kulgevad kusagil süntpopi ja funk’i piirimail, loogeldes kord meloodilisemasse, siis jälle minimalistlikumasse võtmesse. Küll on nad alati öised nagu ka tegelaskujud, kellest Dury väheste sõnadega meeldejäävaid pilte maalib. Suuresti mõjubki tekstiline pool kui huysmansiliku tüdimuse varjundiga osalus- ja enesevaatlus, kust ei puudu ka mõni ehe emotsioon. Nagu pidu sinus eneses, mis on juba natuke pikale kiskunud, aga kuna muusika on ikka veel hea, ei raatsi õhtule ometigi joont alla tõmmata.
Asko Astmäe
27
John Maus “Later Than You Think” (Young)
Alustuseks tuleb mainida, et üks kõige keerulisemaid ülesandeid elus on kirjeldada avalikkusele sügaval inimolendi sisemuses peituvat armastuse või südant karedal moel kriipivat igatsuse meeleolu. Pea sarnane tunne tabab mind kui üritan hämaral õhtutunnil kirjutada John Mausi viimasest ja kõige uuemast albumist “Later Than You Think”, aga juba õige pea avastan, et tähed takerduvad mõtete lumme ja sõnad seovad end akendest paistvate külmunud puutüvede külge. Ja ühtaegu avastan end kirjutamise asemel Mausiga kaasa ümisemas: “Something in city light, sits in a fold, pick us up, ’til they pick us up…”. “Later Than You Think” on tumedakõlalise süntpopi või post-pungi elektroonilisema venna coldwave’i uus ja teismoodi tasand – siin leidub hulganisti kullaproovi läbinud hümne, pühadusepaistega manamisi (“Adorabo”), autoga läbi pimeda linna triivimisi (“Tous Le Gens Qui Sont Ici Sont D’ici”) ja ma isegi täheldan omal moel kohaliku Ruja ilminguid (minu jaoks nende parim ja sündisem periood 80-ndate keskpaigus). “Let The Time Fly” aga tõestab, et albumi autori ning vastuolulise geeniuse Ariel Pinki veri voolab sarnases maa-aluste kanalite süsteemis. “Later Than You Think” on 2025. aasta süntesaatorite maailma “Queen Is Dead”, täis üllatusi ning plinkivate valgusfooridega muusikaliste tänavaristmike öist ilu. PS! “Pick It Up” on siinkirjutaja jaoks konkurentsitult käesoleva aasta pala.
Kaido Kirikmäe
26
Smerz “Big City Life” (Escho)
Norrast pärit elektroonilise popi duo teine album (duona) võib ühel hetkel olla nii ülbe, et kui selline attitude ei ole meelt mööda, võib isegi vaevaks võtta veidi solvuda. Järgmisel saavad aga feisty’dest mean girl’idest kas Duo Ruut või eneseiroonilised murtud südamed, kes juhuslikult laudadele ja põrandale langenud veinipudelite vahel The Verve’i “Bitter Sweet Symphonyt” kaasa undavad. “Big city life’i” kogum visandlikke päevikusissekandeid loovadki olukorra, kus võib-olla iga sekund ja minut ei ole lõpuni ära põhjendatud, aga kus saab olla väga haavatav, kaotamata sõprade-sõbrannade vahelise lobisemise juurde käivat tervislikku väiklust. Ja kus omavahel jagatud tühjast-tähjast, mõnele plakatile või ajakirjakaanele joonistatud vuntsidest võib kasvada välja midagi käega katsutavat või kõrvadega kuulatavat. Ehk siis olukord, kus äärmiselt ohtlik eneseimetlus stiilis “me peaksime podcast’i tegema!” ennast igati ära põhjendab.
Neit-Eerik Nestor
25
Sudan Archives “The BPM” (Stones Throw)
Juba oma esimese omanimelise lühiplaadiga 2017. aastal kehtestas Sudan Archives end jõuliselt ja žanriüleselt, ta ei ole kunagi lasknud end kuskile kasti pista, vaid ujub täiesti ükskõikselt igasuguste liigituste vahel. Räpist eksperimentaalpoppi, maailmamuusikast otse keset tantsupõrandat, sellistel mõtteliselt vertikaalidel on ta edasi-tagasi-üles-alla vahetpidamata liikunud. Küll aga on ta iga järgmise plaadi või isegi singliga muutunud üha ekspressiivsemaks, esialgu üsna tasasest ja vagurast tegijast on praeguseks saanud plahvatusohtlik superstaar, kes ei peaks enam esinema festivalide B- ega C-lavadel, vaid ikkagi õhtu kõige magusamal hetkel pealaval. “The BPM” on eklektiline ja hoogne küte, mille võiks vabalt ka klubis peale panna ning keegi ei hakkaks imestusest silmi pööritama, aga funktsionaalsus on vaid selle albumi üks tahke, siin on sügavust ja läbikasvanud kihte korduvaks kuulamiseks. Kuigi Sudan Archivesi tänavune album on kaasaegse popmuusika tipptase, siis usun, et oma täit potentsiaali pole ta endiselt realiseerinud, ning ma ütlen seda parimas võimalikus mõttes.
Kaspar Viilup
24
Addison Rae “Addison” (Columbia)
Kui möödunud suve lõpus esimest korda “Diet Pepsit” kuulsin, siis ei saanud päris täpselt aru, mis mind selles surra-murra lutsukommi versioonis kõikidest Lana Del Rey hittidest nii väga haaras ja kummastas. Teadsin, et end värskelt Charli XCX-i säras rebrand’inud Rae on esimese laine Tiktoki kuulsus sellest ajast, kui karjääriks piisas veel ainult tantsimisest ja suu maigutamisest. Olin ka kursis, et ta hakkas vahepeal suu maigutamise asemel ise laulma, aga olin selle juba õnneks unustanud. Aga vot, ei tasu inimesi alahinnata, sest kui “Diet Pepsile” järgnes võrratu ja õhkõrn Madonna-house “Aquamarine” olin ma juba päris segaduses ja mu tähelepanu koondus Rae peale. Üldiselt on “Addisoni” peal hüperpopi suure vaevaga krussi keeratud sõlmed väga delikaatselt lahti harutatud, toodud “hüperiks” keeratud elemendid tagasi oma algse seisundi lähedale. Klišeed on uuesti alasti, mitte iroonia taga peidus, aga tänu oma vahepealsele muundumisele, tänu trippidele digi-taevastesse ja/või tossu täis reivisaalidesse, seisavad nad nüüd hoopis sirgema seljaga. Ütleme siis süperpop. Kõik õnnestunud momendid on ühelt poolt toored ja loomulikud ning teisalt imeliselt ülepunnitatud ja tehislikud. Kõik, mida võiks tembeldada läbikalkuleeritud küünilisuseks, mõjub samal ajal oma naiivsuses peaaegu juhuslikuna, voolab ja vuliseb nagu mõni oja. Kõik on päris ja võlts ühekorraga. Sealjuures on “Addison” poptimistliku eskapismi kõrgem pilotaaž, mis on olemuslikult totaalses vastuolus maailmaga, kuhu ta ilmus. Utoopia, mis võiks kahjuks täiesti vabalt ollagi maailm, kus me täna elame ja arvatavasti ka elada tahaksime. Aga ehk ongi just see utoopilisus, mis kogu asja nii võluvaks teeb.
Neit-Eerik Nestor
Guami juurtega Ameerika laulja-laulukirjutaja-produtsent Dijon annab “Babyl”, oma teisel sooloalbumil, Frank Ocean ühel ja Prince teisel õlal, uue tähenduse neo-soul’ile ja alternatiivsele RnB’le, näidates, et tegelikult ei pea see ainult võbelema nagu küünlaleek, vaid võib põleda kõrgele taeva alla ulatuva lõkkena. Dijon on puhunud väikestele elementidele nii palju elu sisse, et need ei taha ühelgi kuulamisel kõik korraga kõrvadesse ära mahtuda. Aastalõpu tabelile kohaselt tahaks juba mäe otsast hüüda, et niimoodi hakkab kõlama suur popp viie aasta pärast, aga tegelikult juba osaliselt kõlab, sest lisaks oma albumi valmistamisele oli Dijon oluline tegelane ka mõlema Justin Bieberi tänavuse albumi juures. Asjaolust, et “Baby” kõlab omast ajast päris mitu sammu ees olevat, siiski mööda ei saa, ja selle võrra meeldivam on üllatus, et selline psühhedeelne ja nupust nikastunud soul-bluus-RnB on jõudnud juba mitte ainult megastaarideni, vaid ka Dijoni enda päris suure kuulajaskonnani. The one to watch!
Neit-Eerik Nestor
22
Roma Vjazemski “Handlebar” (Berceuse Heroique)
“Handlebar” suudab oma täpselt paika seatud aegluse, trotsliku ja sihikindla, ent väljapeetud laiskusega kuidagi aja maha rahustada. Sekundiseier ei kihuta enam topeltkiirusega uue päeva suunas, vaid võtab hetke, isegi paar, ning laseb meil lihtsalt olla. Kui Vjazemski debüütalbum lõi küll jõulise muusikalise ruumi, aga jättis kuulaja seal sees üsna vabalt oma teed otsima, siis “Handlebar” kehtestab end palju jõulisemalt. Õigemini, kogu see helimaailm ise on tegelikult täiesti sundimatu ning võimalik, et hetkiti ei pane me seda isegi tähele, kuid ta mõjutab meid ilma märkamata. Vaikelu, aga mitte romantiseeritud hygge, vaid mingi mälestus, mida me enam ei mäleta, aga mis sähvatab millisekundiks ajust läbi. Basse siin vaat et polegi ning ka tantsumuusikale omasest rütmiskeemist rääkida ei saa, küll aga on teatav lainetus, pulseerimine ja õõtsumine “Handlebar’i” DNA-s igati olemas. Peen pintslijoon, millega Vjazemski selle kõik välja joonistab, viitab ikkagi selgelt kaasaegse elektroonika tippklassile. “Handlebar” viib meid esmapilgul ekslema kuhugi kadunud aegade radadele, ent kui me lõpuks sinna kohale jõuame, siis avastame end hoopis mõne metropoli žanriülesest underground-klubist. Kuuri alt portaaliga otse Londonisse või Berliini. Maailmamuusika, igas võimalikus mõttes. Võimas saavutus.
Kaspar Viilup
21
Erika de Casier “Lifetime” (ise välja antud)
Portugali-Taani laulja- ja laulukirjutaja Erika de Casier leiab huvitaval kombel väga hõlpsalt ja kiiresti (kuue aastaga neli albumit!) iseendas ja oma esmapilgul selgelt piiritletud muusikas uusi tubasid, kuhu ihu ja hingega sisse kolida. Meetod on sama, aga tulemus millegipärast hoopis teistsugune. Kui möödunud aasta “Still” viis meid kuhugi jahedasse ja kalkuleeritud sci-fi chromecore-romantikasse, siis kõigest veidi rohkem kui aasta hiljem ilmunud “Lifetime’i” peal on kõik see juba õrn ja hõre mälestus. Trip hop’is immutatud “Lifetime’i” esimene pool logiseb väga lõdvalt, Casier uitab kujuteldavate poploo-raamide sees sihitult ringi, sosistab-kolistab-harmoniseerib nii, nagu pähe tuleb, ja kirjutab siis selle abstraktsuse varjus ka oma karjääri tugevaimad poplood, mis Casierile omaselt ei ole veenvad mitte oma jõus või pealetükkivuses, vaid õrnuses ja nüansitundes.
Neit-Eerik Nestor
20
Wet Leg “Moisturizer” (Domino)
Teise albumi sündroom on üks igavikuline mure, mis kipub olema eriti tihti halvav just kaasaegses briti indie-popis ja alternatiivrokis. Paljud noored bändid on viimase kümne aasta jooksul (just kodumaa pressi poolt) üles haibitud ja seejärel järjega raskustesse jäänud. Isle Of Manilt pärit Wet Leg ületas “Moisturizeriga” nii teise albumi kimbatuse kui ka iseennast. Duona avaldasid nad debüütalbumi, millest liiguti kiirelt edasi valjuks, jultunud monstrumiks, kus abiks jõud, mis saadi viisikuks laienemisest. Välise maailma kära summutati, kui asuti albumit salvestama eraldatud maamajas. Tulemus toimis, sest kõik “Moisturizerile” eelnenud singlid lubasid midagi vapustavalt jõulist, aga võimalik, et parim pärl peitus albumi lõpus, nimega “U and me at home”. Albumi bravuuri all peituvad ka tuumikduo siiralt kokkuhoidvad sentimendid, ausus seksuaalsuse osas ning tabavalt karvane huumor. Teine album, parem album.
Sander Varusk
19
Panda Bear “Sinister Grift” (Domino)
Google Translate ütleb mulle, et “Sinister Grift” on meie keeles “pahaendeline pettus”. Kas äkki kommentaar Trumpi Ameerika kohta?! Panda Bear on Noah Lenoxi, ehk ühe veerandi Animal Collective’ist, mille liikmed siin ka kõik suuremas või väiksemas rollis kaasa löövad, pikaaegne soolo projekt. “Sinister Grift” kõlab nagu pidu, mis on lõppemas. “Elegy for Noah Lou” ajaks on see kindlasti läbi, loo nimigi on eleegia. Pidu, mis on lõppenud nukralt. Tahaks keset kiirteed roomata ja sinna lihtsalt jääda. Saagu, mis saab. Plaadi viimaseks palaks (millel teeb kitarril kaasa ka Cindy Lee – jee!) jõuab aga meieni lootusekiireke. “Defense” näitab teed edasi. Oleme kaitses: “Here I come, Here I come, Here I come, Here I come…”
Ivar Murd
18
John Glacier “Like A Ribbon” (Young)
John Glacier lendab oma värskel debüüt stuudioalbumil “Like A Ribbon” parimas mõttes peale kõikvõimalikke ootuseid-eelduseid eirates. Ühest äärest hakkab ta muukima lahti maneerlikku singer-songerwriter mudelit, aga ei tee seda pseudointellektuaalse kõrkusega, mis seda žanri liiga tihti defineerib, vaid mõjub ambientsete elektroonikalaamade ja oma õhuliste-unelevate post-post-shoegaze’i kitarridega päriselt värske tuulena. Lisaks nihutab Glacier sarnaselt Tirzah’le või Loraine Jamesile veel pisut kaugemale ka neid piire, mida võiks defineerida RnB’na. Kogu pehmus ja lopsakus on žanrilt maha kooritud, aga sealt alt ei vaata vastu mitte pelk skelett, pigem sügavus, dünaamika ja kriipivalt liigutav tervik, mis võib olla samavõrd seksapiilne ja võrgutav kui sulle õrnalt nilbuseid kõrva sosistav Drake. Tegelikult defineeribki Glacier end siin-seal just räpparina, päriselt ka. “Like A Ribbon” on mitmenäoline, ajuti ehk lohutu, aga samas ka ehmatavalt ilus album.
Kaspar Viilup
17
Tame Impala “Deadbeat” (Columbia)
Kuna ma olen viimase paari aasta jooksul ümber mõelnud ega pea “Currentsit” enam sugugi mitte ülehaibituks, isegi kui sellest räägiti vahepeal justkui ainsast albumist, mis üldse maailmas ilmunud on, vaid leian, et see elab vägagi õiglaselt ka kümme aastat hiljem, siis juulikuus ilmunud seitsmeminutiline ja mõneti ootamatu tech-house esiksingel “End Of Summer” lubas ka mul Kevin Parkeri uutesse tegemistesse ootusärevusega suhtuda. Nii “End Of Summeril” kui ka tegelikult Tame Impala viiendal albumil tervikuna on elektroonilistest mõjudest, mida Kevin Parker viimasel kahel täispikal oma psühhedeelse pop(rok)i kiudude vahel kudus, saanud nüüdseks pigem elektrooniline muusika, mille kiududest leiab tameimpalalikke psühhedeelse popi rakukesi ja molekule. See on tervitatav ja Parkeri jaoks, kes liiga kaua ühe koha peal tatsuda ei viitsi, kindlasti igati loogiline samm edasi. “Deadbeat’i” peal kuulebki lisaks house’ile ja digitaalsemale dancehall’ile ka täitsa tõupuhast elektroonikat, techno’t, kus Parker ise taandub lihtsalt vokaalefektiks. Mingis mõttes on Parker jõudmas oma 2010. aastal alanud rännaku lõpp-punkti.
Neit-Eerik Nestor
16
Eik “Lõputu festival” (Tiks)
“Ma ei saa aru, kas see on räpp, luuletus või ta laulab,” oli räppar Arop Delfi muusikasaates “Kruvib või ei kruvi?” Eiki singlit “Rõõmus” kuulates nõutu. Vist läbisegi kõiki, aga oma 24 eluaasta kohta uskumatul moel juba seitsmendal albumil “lõputu festival” Eik Erik Sikk õigupoolest ennekõike rokib. Vahepeal ka karjub – just seda ütleb ta juba avamõtiskluses “Ma kastan lilli”, et need lood on kaasakarjumiseks. See on justkui endalt tõsimeelsuse heitmine, kaotamata tunnet, et Eik võiks olla kui mitte põlvkonna hääl, siis kahtlemata üks neist. Žanriahelad on siin juba suvetuules kihutavast “Mini Cooperist” alates maha rebitud ja blenderisse on heidetud nii Ans. Andur kui ka kõvasti nüüdispunki à la Amyl and the Sniffers või Yard Act, tulemuseks bändimuusika noortele kehadele. “Lõputu festival” vastab oma pealkirjale – see on elust ja noorusest pulbitsev, lõpuloo nimele kohaselt rõõmus, nakatav ja kaasahaarav album.
Andrei Liimets
Viimaste aastate võidukad tuurid, kus võis vilksamisi saada maiku ka uuest muusikast, viisid Pulpi lõpuks taas stuudiosse, kus saadi uskumatu kiirusega valmis “More”. Kolme nädalaga tehti üle pea veerand sajandi terve plaat, millel Jarvis Cockeriga ühinesid vanad kamraadid. Albumi pealkiri “More” võiks tähendadagi, et saame veel Pulpi, aga millist? Produtsent John Fordi juhitud produktsioon loob paljudele albumipaladele filmiliku saate, seda eriti siis, kui Cocker rändab vanast ajast äratuntavatele, iseäralikele, poolsosistavatele-poolrääkivatele vaheseikadele. Aga see kombinatsioon pole hollywoodilikult või netflixilikult filmilik, pigem tuleved mõttesse Ken Loach või Mike Leigh, sest Cockeri lüürika on endiselt kahtlemata britilik ja kodukootud draama, kus leiab teravalt kavalate metafooridega pildikesi tavaelust läbi erinevate karakterite unistuste, kogemuste ja kahetsuste. “More” on igati kunagistele austajatele mõeldud Pulp oma äratuntavas headuses ja seda ilma, et meid vaevataks keskeakriisiga – selle elas Cocker meisterlikult välja oma teisel sooloalbumil “Further Complications”. “More” on jätk Pulpi lõpetamata loole ja kinnitus nende vajalikkusest. Sest aina hirmsamas ja hukatusele lähenevas maailmas, kus popmuusika peegeldab ajakohast düstoopiat, võõrandumist, eskapismi, põhimõttelisust või heitlikust, pakub Pulp midagi, millest on tuline puudus – inimlikkus.
Sander Varusk
14
Duo Ruut “Ilmateade” (ise välja antud)
“Ilmateade” on seisundimuusika, mis manab kaadreid aastaaegadest. Retk läbi emotsioonide ja kahe noore muusiku kandlemeisterlikkuse. Loominguline küpsus suunab kuulajaid tajuma – ennast, teisi, loodust, müütilisust. Juba esimesed noodid võrgutavad, “Intro” juhatab uduloori kuduma, minimalistlikus hallikarva kihilises kuues pala “Udu” on ood eestlusele. “Vastlalaul” koos nu-folkbändiga Puuluup pakub mõnusat rütmilist üleminekut, iseloomustades samuti meie kandi inimesi, kes algul ei saa vedama ja pärast pidama. “Ilmateade” on pigem sirgjooneline, imeilusatest helidest pakatav eesti kultuuri kogum. Sestap ootaks tuleviku Duolt veidi rohkem riskide võtmist. Natuke vinti peale. Olgu selleks elektrooniline vint või midagi muud ja ootamatut, mis lõhuks ühtlaselt turvalise ilujoone. Vaatamata sellele pisiasjale hoiab Duo Ruut uhkusega elus eesti kultuuri ja vaimu, seda nii hapral ajal.
Sandra Suits
13
Skoone “Inimeste inimene” (Degenerate Underground)
Tänapäeva bändid kipuvad žanre segama. Skoone viimane album on segu hardcore’ist, rootsi pungist, tangost, kantrist ja veel paljust, mida ma nimetada ei suuda. Eraldi tuleb aga välja tuua segment laulust “Võitja”, mis on üks viimase aja parimaid black metal’i näiteid Eestis. Kalli ise kommenteeris: “Päris lihtne on olla parim black metal’i bänd Eestis, kui seda on vaja teha vaid mõnikümmend sekundit.” Aga need mõnikümmend sekundit loevad! Eesti black’i–skeene on täielik pask, andke kogu au praegu Skoonele! Loo “Haakrist” rifid on tabulatuuris haakristi, 1488 ja SS-i sümbolite kujulised. Natsibändid unistavad selliste riffide kirjutamisest, sellise asja peale tulemine nõuab ajusid, mida neil pole. Geniaalne ninanips, mida annab ühele skinheedile teha. Albumi teises pooles tundsin end nagu loomaaiakülastaja, kes vaatab puuris kraaklevat papagoid. Algul kriiskav heli küll ehmatab, aja möödudes harjud aga ära ja mõistad, et papagoi peabki sellist häält tegema, mis sest et on tüütukus muutunud. Sellegipoolest pole minu ega sinu arvamus oluline, sest Skoone tapab.
Simo Atso
12
Bad Bunny “Debí Tirar Más Fotos” (Rimas)
Oma kokkuvõttes seitsmendal, aga kuuendal sooloalbumil “Debí tirar más fotos” jätkab 30-aastane Puerto Rico superstaar, üks maailma kuulatumaid artiste, oma kodumaa ja selle kõlade eksportimist laia maailma neid samal ajal vastavalt vajadusele moderniseerides. Läheb ühel hetkel ise ajas tagasi, poolele teele vastu, järgmisel aga haarab ta selle kõvasti pihku ja tirib tänasesse päeva, tulemuseks badbunnylikult kirevad anakronismid. Tähtis roll ongi Puerto Ricol, mille ümber kogu album tiirleb, see on algus- ja lõpp-punkt, mis hingab ühes rütmis kõige sellega, mis toimub muusika loodud maailmas. Seal armutakse, saadakse haiget, armutakse uuesti, pidu algab, kestab, lõpeb ja siis tuleb veel toime tulla kõige sellega, mis pärast pidu alles jääb ja mis võib peost endast olulisemgi olla. Sellest nõutusest annavad aimu ka albumikaanel keset džunglit omapäi jäänud valged plasttoolid. Kogu album annab veel enam tunnistust Bad Bunny oskuslikust võimest rääkida lisaks hispaania keelele ka globaalse popmuusika keeles ja, noh, reggeaton’i tõksuvatest trummidest saab ju igaüks aru.
Neit-Eerik Nestor
11
Turnstile “Never Enough” (Roadrunner)
Olen Turnstile’i nimelist plahvatust mõned aastad juba jälginud ning kuigi nende esimese kahe plaadi materjali kuulan endiselt palju, siis 2021. aasta “läbimurde” album “Glow On” tõi minu jaoks asja koju ja võin ilma häbitundeta öelda, et see on endiselt ka mu lemmik. Mul on ilmselt lihtsalt nõrk koht sellise melanhoolse alatooniga punkroki vastu, kuhu on segatud popmuusika elemente ja suuri staadionirefrääne. Turnstile’i ümber käib viimased paar aastat suur debatt, et kas nad on enam hardcore või on sell out’id. Mind isiklikult see debatt väga ei huvita, aga kui ma peaksin otsima märke enda ära müümisest, siis mina neid paraku ei leia. Muidugi pooldan sügavalt isiklikult ja võib-olla ekslikult, aga tugevalt ideed, et üks õige bänd ei peaks tegema ühte ja sama plaati elu lõpuni. Küll aga on “Never Enough” suuresti ehitatud eelmise plaadi vundamendile ning mõjub isegi kohati teise vaatusena, mis seob terviku kokku. Tänavusel plaadil on aga kõike veel rohkem. On häbitult lihtsaid, aga kuradi hästi toimivaid pop-punk ballaade, süntesaatoritega üle kallatud melanhoolseid välgatusi ja midagi ikka hardcore’i sõpradele ka. Turnstile’i viimast kahte plaati vaadatakse veel pikka aega kui albumeid, mis sidusid kaks täiesti erinevat maailma kokku. Ma ei tea, mis mul küll “viga” on, aga ma ei näe, et see kuidagi halb oleks. Ja ma ei hakka valetama, olen kindlasti järgmisel suvel Flow festivalil neid refrääne kaasa karjumas.
Jon Mikiver
10
Deftones “Private music” (Reprise)
Deftones’i “Gore” (2016) ja mõnevõrra vähem nende “Ohms” (2020) jooksid albumite ilmumise ajal minu radari alt mööda. Ma küll kuulasin neid, kuid kõik albumid enne “Gore’i” ja “Ohmsi” olid mu jaoks kõnetavamad, isiklikku sidet tekitavamad ja lihtsalt leidlikuma-parema songwriting’uga. Ma pole järge ajanud, mil määral võib bändi 2025. aasta “Private music” laialdaselt hea vastuvõtt olla õnnestunuma PR-töö tulemus. Albumiarvustusi ja vastukaja kumas suve lõpus sotsiaalmeediast palju ja katkematult läbi. Loodan väga, et kokkuvõttes võidabki ja jõuab kaugele muusika ning sellest räägitakse siis, kui ta on eriliselt õnnestunud, omades X-faktorit. Igatahes mõjub “Private music” kindlalt. Siin pole kuulda liigset pingutust ega vajadust ennast kellelegi tõestada. Muusika hoiab tähelepanu. Õnnestunud on ka lugude järjestus, millega album meeleolusid tugevalt kujundab. Album mängib pinge, selle alt vabanemiste, tugevalt maa küljes kinni olemise ja hõljumisega suurepäraselt. Uut ratast ning lähenemist bänd leiutanud pole, kuid leiutanud on Deftones bändi ajaloo jooksul piisavalt. Teevad seda targalt, loogiliselt ja sujuvate sammudega edasi liikudes, mitte kummaliste hüpetena. Ka siin albumil pole midagi ülearust või puudu olevat, kõik langeb omale õigele kohale maailma, mis on kütkestav, eneseteadlik ja ilus. Deftones on tegutsenud 37 aastat, kuid neil on endiselt mida öelda.
Argo Vals
9
PinkPantheress “Fancy That” (Warner)
PinkPantheressist on vähemalt minu peas saanud viimase nelja aasta jooksul hiilivalt ja aegamisi üks kaasaegse popmuusika olulisemaid suunanäitajaid ja, miks mitte, ka arhitekte. Tänu sellele, et suur remiksikultuur on nagu väike kastanimuna tema jopetaskus võib soovi korral PinkPantheressi välja kuulata peaaegu igast katsest teha žanriteülest ja kaasaegselt ambitsioonikat popmuusikat. Ja seda nii meil kui ka mujal. Kusjuures oma panusel Amaarae plaadile remiksib-viitab Pinkpantheress juba iseenda 2023. aasta loole. Ja “Fancy Thati” sämplite-nimekiri annab eriti head aimu sellest kastanimunakesest, mida PinkPantheress võidurõõmsalt soojas peos mudib. Jah, kõik meenutab ühtepidi midagi olnut, aga on samal ajal ülivärske, veidi juba ununenud retrost saab särav olevik ning tulevik jääb vaid tibusammu kaugusele. Ükski ideealge ei lõppe kunagi, ega alga, vaid jääb igavesti muusika ja selle tegijate teenistusesse. Nii et milleks suure vaevaga loodud superkompuutrid ja artistide loomingut varastavad AI-lahendused, kui meil on võtta lihast ja luust PinkPantheress, kes teeb ilma suure vaevata kõike seda ja rohkemgi veel. Ning kordades paremini.
Neit-Eerik Nestor
8
Blood Orange “Essex Honey” (RCA/Domino)
Midagi uut Blood Orange ehk Devonté Hynes enda viiendal stuudioalbumil ei leiuta, kuid ta koondab kokku enda parimad küljed ja vastupandamatult ilusad meloodiad. Dev, rutates rongile, on kurb ja leinas, igatseb olla Essexi piirkonna looduse keskel, seikleb enda mälukihtides ja mõtiskleb muusikast, mis on teda kõige enam mõjutanud. Kindlasti The Durutti Column, sest albumi highlight-loos “The Field” kaigub “Sing to Me” sämpel. Lisaks Elliott Smith, kelle “Everything Means Nothing to Me” interpolatsioon kõlab palas “Mind Loaded”. Paul Westerberg saab koguni eraldi oodi, mis laenab julgelt The Replacementsi loost “Alex Chilton”; kui Paul noogutas Big Stari ninamehe suunas, siis Dev väidab, et Pauli bändi loodud muusika väärib samuti esiletõstmist. Kõige enam kannab aga albumit Arthur Russelli hingus, kelle kohalolu on selgelt tuntav eri instrumentide kokkumängus, eriti tšello meisterlikus sidumises elektroonika ja popiga. Õnneks ei jää Dev kinni vaid minevikku ja on kutsunud külla ka praeguse aja tipptegijaid, näiteks Caroline Polachek, Tirzah ja Lorde. Tervik on tõeliselt tugev ja maitseb hästi, umbes nagu täpselt parajalt tõmmanud soe ja kosutav tass teed.
Hele Priimets
7
Geese “Getting Killed” (Partisan/Play It Again Sam)
Siin on minu jaoks päris mitmeid asju oma parimal kujul koos: tegelikult nende oma põlvkonnakaaslased Inglismaalt: Black Country, New Road; Animal Collective; nullindate alguse Montreali bänd Wolf Parade, Red Hot Chili Peppers… Mis eriti meeldis: krammike Van Morrisoni, ja kõige lõpuks tegelikult ka Nick Cave, kelle personaalne lemmikplaat oli Geese’i solisti Cameron Winteri eelmise aasta sooloplaat “Heavy Metal”, milline cool nimi! Eriti kui kuulata, kui lihtsad ja kujundlikud on Geese’i laulusõnad. Ja samas. Need võrdlused ka ei päde üldse, sest bändina on Geese ikkagi ka väga originaalne. Siin ei ole mingit pingutust. Puhas loominguline põlemine. Nad tapavad su oma andekusega ära. Ma tahaks nende noortega koos hängida. Kui nad kutsuks. Aga kuna nad ei kutsu, ja ma ilmselt ka natuke kardaksin neid, siis ma kuulan plaati, ühte 2025. aasta parimat. Kindlalt.
Erni Kask
6
Mariin k. “Rose Skin” (Seksound)
Nimeta seda igatsevat-unistavat kajade sisse mässitud helimaailma milleks iganes soovid – shoegaze, dream pop, nu gaze –, Mariin K. annab värske hingamise säärastes toonides muusikale, millega meie pimeda ja külma maa inimesed peaksid suhestuma. Kuigi albumit käes hoides tunneb ära unistamispopile tüüpilise abstraktse kujunduse, Seksoundi plaadifirma logo ning selle vedaja ja Pia Frausi juhi Rein Fuksi nime olulise abistajana, pole “Rose Skin” harilik Seksoundi talli toodang. Kui Pia Fraus, Imandra Lake, Bizarre või esimese albumi Holy Motors lummasid hõljuva, häguse impressionismiga, siis Mariini bänd maalib sarnases introspektiivses filosoofias selgepiirilisemad jooned. Mis peamine, ta ei toetu esmajoones stiilile või aurale ega kao tihkesse unistavasse udusse. Siin on prioriteet laulukirjutamine. Pärast tuju sättivat ja kompivat, ent mitte üldse aega raiskavat nimilugu läheb album täiel rinnal käima. “Beach”, “Free Alice”, “Puddle”, “Easy” ja “Foam” on indie – või isegi suvehitid kaametele unistajatele, sest oleme ju harjunud tundma eesti unistamispopis sügisest melanhooliat. Lisaks võivad “Puddle’i” riff ja “Beachi” kooda juhtkidra käigud jääda kõrvaussideks pikaks ajaks, mida kuuleb eesti alternatiivrokis kahetsusväärselt harva. Pole kahtlust, et tervikuna on “Rose Skin” üks eesti unistamispopi või shoegaze’i parimaid. Bändi ei vaeva ka selle ilusa müra tegijate pidev kiusatus üritada korrata Slowdive’i või My Bloody Valentine’i 90-ndate tippsaavutusi. Loodetavasti vaatab nelik välismaa suunas, sest need paar tosinat eesti unistamispopi fänni peaks olema teisse juba armunud.
Sander Varusk
5
FKA Twigs “Eusexua” (Young/Atlantic)
Vaatamata sellele, et FKA Twigs on tegutsenud juba üle kümne aasta, pole ta kogu selle aja jooksul end kordagi raamidesse surunud. Iga järgmine plaat mõjub kui uus tulemine, ta on lõputult plastiline, ehitades oma muusikalise identiteedi mõne aasta tagant nullist uuesti üles. Mingid motiivid läbivad tema loomingut alati punase joonena, alatest androgüünsusest lõpetades vaid talle iseloomuliku steriilsusega, kuid laiemalt mõjuvad Twigsi albumid otsekui üksteise vastandid või mündi erinevad küljed. Mõni aasta tagasi ilmunud “Caprisongs” oli kui ootamatu troopiline tuuleiil, värske album “Eusexua” seevastu eksleb mingis lõputus kroompindadega klubilabürindis, kus ühe nurga pealt vaatab vastu muteerunud industrial-ballaad, aga järgmisel hetkel koperdad hoopis ingelliku kammer-jungle’i otsa. Kui Charli XCX-i pidu oli higine ja glamuurne, siis see on lootusetult kadunud, keegi ei tantsi ennastunustavalt hommikusse, pigem sulavad kehad arusaamatult kokku, kõik toimub kuskil maa ja taeva vahel, kuid see ei ole mingi psüheedeelne või seksuaalne kogemus, pigem kaotab kehalisus üldse tähenduse.
Kaspar Viilup
4
Oklou “Choke Enough” (True Panther/Because Music)
Oklou album “Choke Enough” täiesti siiralt toob külma naha vahele. Aga kas on võimalik öelda, et see tunne on… meeldiv? Ta heljub kilinate-vulinate saatel ringi oma jäälossis, viskab vahepeal piruette ning joonistab veidi enam kui poole tunniga lahti maailma, kus ma kuulen palju asju, mida sealt ilmselt tegelikult ei ole. Oklou teeb eleegilist tulevikupoppi, kust ma tahan kuulda väikesed sähvatusi jumal teab millest. Näiteks tajun siin alatasa trip-hop’ile omast cool’i laiskust või siis Cocteau Twinsi ning laiemalt dream pop’i iseloomustavat täpselt udust või uduselt täpselt atmosfääri. Piirjooned kaovad ja silmapiir on hägune, parimale ulmale kohaselt ei tea isegi, mis on unes ja mis ilmsi. Selle kõige kõrval võib Okloud nimetada räppariks, temast kajab läbi nii minimalistlikku pilveräppi, aga samas ka bittideks-baitideks ümbertöödeldud friik-hüperpoppi, kui terava kõrvaga kuulate, siis selle kõleda lossi tornikambris käib ka ekstaatiline reiv. Meile seda ei näidata, aga aimata võib. “Choke Enough” on näide sellest, kuidas parimad asjad sünnivad sellest, kui sa jätad midagi ütlemata. Oklou ei ava end kuulajale hetkekski lõpuni, võime vaid aimata, mida ta oskab ja suudab. Saladused meelitavad meid aga üha uuesti enda juurde tagasi.
Kaspar Viilup
3
Nourished by Time “The Passionate Ones” (XL)
Milleks USA-st pärit ja Londonis tegutsev Nourished By Time (NBT) võimeline on, näitas ta juba oma 2023. aasta debüütalbumil “Erotic Probiotic 2”, tegi väikese vahepeatuse EP-l “Catching Chickens” ja jõudis nüüd justkui mööda väga loogilisi trepiastmeid oma teise albumini. Nüüd juba uhkema plaadifirma alt ja veel suurema publiku ees. Ja igal trepiastmel on NBT keeranud oma tugevalt eristuva käekirjaga tõlgendusi soul’i, RnB ja popi ajaloost täpsemaks. Sinnamaani, et “The Passionate Onesist” (“TPO”) saabki loodetavasti veel pikas ja jätkuvalt tõusvas joones liikuvas karjääris põrand, mis edaspidist perspektiivi paneb. Ühelt poolt võib ju “TPO” peal igatseda sünteetilisemalt debüütalbumilt külge jäänud nurklikust, naiivsust ja lihtsust – kuigi DIY-popi hõng ei ole siit sellegipoolest kuhugi kadunud –, aga “TPO” ei tahagi enam olla friikide väike saladus, vaid kõlada kogu oma meeleheitlikus ilus ka juba suure produktsiooni ning 20-liikmelise bändiga lavadel. Ja selleks teoorias veidi kättesaamatuks ambitsiooniks on kindlasti ka põhjust, kui vaadata-kuulata kasvõi vahepeal mütsuga jala maha pannud Mk.geed või Dijoni, kellega NBT rohkem või vähem teadlikult muusikalist teekonda jagab. See ei tähenda, et muusika ise ei oleks endiselt freaky, on, ja tänu kontrastile, mis tekib kummastavalt ilusate biitide ja NBT enda rohmakate, justkui juhuslike ning hullumeelsete vokaalide vahel, selliseks ka kindlasti jääb.
Neit-Eerik Nestor
Oma peas olen juba aastaid mõelnud suurest ja väikesest popmuusikast. Täiesti empiiriline kategooria, kaugel ratsionaalsusest, kuid mingid hierarhilised suhted seab see mu enda jaoks paika. Eelmine aasta esindas suurt popmuusikat kahtlemata Charli XCX-i menualbum “Brat”, enne seda vääris suure popmuusika tiitlit Beyoncé album “Renaissance” 2022. aastast. Taylor Swift võib olla küll populaarne, aga tema mõjuvertikaal on küllalt lineaarne, rohkem on ta ikkagi muusikatööstuse produkt kui täisvereline suur popmuusika. Need varem mainitud näited on aga erilised sähvatused, mis fokusseerivad korraks ühte punkti korraga nii kriitikud kui laiema auditooriumi ning mõneks ajaks tekib tunne, et see album on kõige olulisem asi, maailma keskpunkt, kõik muu seal ümber kaotab oma tähtsuse. Popmuusika, mis paneb maa värisema ja aja seisma.
Kas tõesti Rosalía värske, koostöös Londoni sümfooniaorkestriga valminud album “Lux” tõesti väärib suure popmuusika tiitlit? Võrreldes Charli XCX-i ja Beyoncéga on tema tekitatud globaalne lainetus ehk tõesti tasasem, kuid globaalse muusikatööstuse kontekstis on seda klassikalist muusikast, eksperimentaalset elektroonikat ja kuldaja popi segavat albumit raske üle hinnata. Esiteks juba puhtalt fakt, et aastaid flamenkot dekonstrueerinud ja kaasajastanud artist teeb suure plaadifirma Columbia all sellise ootamatu äkkpöörde ning läheb nii tööstuse kui kuulaja ootustega vastuvoolu. Keegi ei tahtnud talt ilmselt sellist albumit, suudan hästi ette kujutada plaadifirma ladviku higiseid otsaesiseid, kui nad seda materjali esimest korda kuulsid. Kuidas me selle küll inimestele maha müüme?
Võib ju öelda, et ilmselt seda polegi suudetud lõpuni maha müüa, “Lux” on rohkem kriitikute album, kuid usun, et Rosalía karjääri ning laiemalt hispaaniakeelse muusika rahvusvahelise eduloo kontekstis saab see album oluliseks referents-punktiks. See on ühe artisti, kes on end viimase kümmekonna aastaga murdnud popmuusika eliiti, loominguline apoteoos, nüüd ei pea ta enam mitte järgima trende, vaid sarnaselt Charlile ja Beyoncéle võib ta lihtsalt öelda: äkki teeme nüüd nii? Miks ei võiks popmuusika 2025. aastal kõlada hoopis sedasi?
Eklektika peaks selle albumi hetkega ribadeks kiskuma, siin kõlab üle kümne erineva keele ning ka meeleolude ja rütmide poolest lendavad kõik ootused iga järgneva looga kummuli, ent “Luxi” eduloo põhiline vundament on lausa uskumatult veenev laulukirjutamine. Ma olen üritanud mitmeid lugusid trotsida, nende ekspressiivsusele ja upsakale enesekindlusele vastu panna, aga ka vastu minu tahtmist ronivad need kuskile kuklasse ning jäävad sinna ketrama. Ühestki sõnast ei saa aru, aga keel kui selline on “Luxi” näitel popmuusika juures kõige ebaolulisem element üldse.
Rosalía on nüüd osa suure popmuusika kaanonist, aga ma arvan, et ta jõuab veel suuremaks kasvada. Mingid uksed on igatahes nüüd lahti löödud, mida enam ühegi valemiga kinni ei pane.
Kaspar Viilup
1
Night Tapes “Portals//polarities” (Nettwerk)
Nüüd siis on Night Tapesil lõpuks ERR-i kultuuriportaali aasta albumite tabeli esikoht käes, mille poole nad on viimased kolm aastat vaikselt liikunud. 2023. aastal jõudsid nad lühiplaadiga “Perfect Kindness” viiendale kohale, aasta hiljem EP-ga “Assisted Memories” saavutasid 11. koha. Võib ehk pidada isegi igavaks ja etteaimatavaks lahenduseks, et kui Iiris Vesiku Londonis tegutsev ansambel jõudis pärast kuute tegutsemisaastat lõpuks täispika plaadini, siis tõenäoliselt tagab see ka kauaoodatud trofee. Õnneks ei jaga kodumaised kriitikud suure tõenäosusega lohutusauhindu, vaid Night Tapes ongi värskel kauamängival lihvinud viimse vindini paika kõik need tugevused, mis nende loomingut juba mõnda aega defineerinud on.
“Portals//polarities” ei ole revolutsiooniline album, Night Tapes ei ürita siin oma kõlapilti kuidagi ümber defineerida ning ka unenäolise tantsupopi laiemad paradigmad ei nihku siin paigast. Aga kas tingimata peavadki? Siin peaks tegelikult minema 10 või isegi 15 aastat ajas tagasi, sest kõik see, mida me Night Tapesis tegelikult kuuleme, oli vähemalt mingil skemaatilisel kujul olemas Iiris Vesiku soolomaterjalis. Ennekõike just see, et kogu karjääri jooksul on Vesikut kirjeldanud omamoodi… alandlikkus või südantsoojendav pretensioonitus.
Kui üldse, siis on ta alati püüdnud näidata, et raadiopopp – kujutame nüüd korraks ette, et ka näiteks Night Tapes võiks olla kogu maailmas edetabelipopp! – ei pea end alati müüma, peale suruma ega igast pisemastki praost sulle näkku kargama, vastupidi, sa võid küll olla introvertselt enesekindel, ning oma tugevustes peabki veendunud olema, kuid kuulajal võiks lasta need väärtused ise üles leida.
Selle osalt isegi muusikast väljaspool seisva eelduse pinnalt on aga Iiris Vesik nii soolokarjääri jooksul kui ka nüüd Night Tapesi raames alati otsinud (ja üsna kiirelt ka leidnud) hea tasakaalupunkti autorinägemuse ja kuulajasõbralikkuse vahel. Tema looming pole kunagi kedagi eemale peletanud, see tõepoolest võikski mõnes paremas maailmas kõlada kõigis taksodes, kaubanduskeskustes ja liftides nii siin- kui sealpool ookeani, aga tema puhul ei tähenda õhulisus või lihtsus kunagi ohverdusi.
Iiris Vesik lihtsalt tunnetab kuuenda meelega, kui palju on täpselt vaja ingelikke vokaale, nostalgilisi süntesaatoreid ning atmosfäärilisi kitarre, et meil oleks kuidagi mõnus olla. Jah, just nimelt, “Portals//polarities” mõjub nagu pokaal veini pärast rasket tööpäeva või kamina ääres pehmesse tugitooli vajumine. Muud lihtsalt ei oskakski tahta, hakkab kuidagi hea.
Sel samal põhjusel võib osadel kuulajatel tekkida Night Tapesi vastu ka trots, ma mõistan seda väga hästi. Kas saab ikka meeldida miski, mis ei pane mind kuidagi proovile, vaid lihtsalt tekitab meeldiva olemise? Aga seegi on üks Vesiku vooruseid alati olnud, et ta looming seisab alati täpselt sellel piiril, et veel üks lusikatäis siirupit ja see kõik muutuks kleepuvmagusaks, läägeks, tüütuks ja väsitavaks. Aga praegu on just õige.
Eriti rõõmustav on ERR-i albumitabeli esikoht ka seetõttu, et rahvusvaheliste kriitikute radari alt lendas “Portals//polarities” üsna märkamatult läbi, arvustusi ilmus eri väljaannetes minimaalselt ning keegi justkui ei vajanudki enda ellu Night Tapesi. Äkki on mujal maailmas lihtsalt mingid teised Iirised, kes täidavad nende kriitikute jaoks selle sama nišši? Lõpuks ju suuremat vahet polegi, sest meil on ainult üks Iiris ja ainult üks Night Tapes, kelle üle võime siis meie vähemalt täie raha eest uhkust tunda.
Kaspar Viilup