Lapsepõlves, teismelisena, noore täiskasvanuna märkasin väga palju kahetsemist. Nii raamatutes, filmides, kui ka lähedaste lugudes. Et poleks pidanud selle mehega abielluma või oleks pidanud ikka seda õppima minema, mida ma nii väga tahtsin, aga ei julenud. Ühel hetkel lugesin, et surmatunnil inimesed pigem ei kahetse asju, mida nad tegid – vaid neid, mida nad tegemata jätsid.
Olin 17-aastane, kui tuli välja Counting Crowsi and Vanessa Carltoni laul „Big Yellow Taxi“, (originaalis Joni Mitchell 1970), kus lauldakse, et kas ei ole alati nii, et sa ei mõista olemasoleva väärtust enne, kui see läinud on. Seda mängiti igal pool nii palju, et sõnum kulus pea sisse see.
