Kuidas defineerida nalja?
See on keeruline asi. Nali on reageering mingisugusele sündmusele või olukorrale. Keegi ütleb midagi, sa suudad kohe sellele reageerida ja sealt tekib nali. Tihtipeale sünnib nali situatsiooni põhiselt hetkes ja hiljem seda uuesti rääkides ta ei ole enam naljakas.
Nali on selline keeruline defineerimatu žanr, natuke nagu õhk, mida sa ei näe, aga sa tajud, et ta on eluks vajalik.
Panna nüüd näppu peale ja öelda, et see on nali ja see ei ole nali, see on sihukene keeruline tunnetuslik asi.
Ja ega nali ei ole ka asi, mille peale ilmtingimata inimene naerab.
Jah, kindlasti mitte, nali võib ka olla selline, mille peale võib tulla erinevaid reaktsioone. Selle peale võib solvuda, aga selle peale võib ka nutta, võib ka nuttes naerda ja naerdes nutta. Nali võib olla ka väga terav.
See on minu arust nalja üks suuri plusse, et nalja võime on rääkida tõsistest asjadest niimoodi, et me ei pea sealjuures jääma ise surmtõsiseks. Et ei pea rääkima nii, et tuba keeratakse natuke hämaramaks ja murekorts tuleb silma ette.
Nalja kaudu on võimalik rääkida mingitest asjadest, mida muidu on keeruline sõnastada või sa tunned, et sa jääd sellega hätta või sa tunned, et sind rünnatakse, kui sa selle teema nüüd üles võtad.
Tõnis Niinemets saates “Reedene intervjuu”. Saadet juhib Astrid Kannel Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Me hetkel elame väga keerulises ajas ja mõnes mõttes ka klounide ajastul. Narrid on ju väga vana nähtus. Narr võis kuninga kõrval rääkida, mida tahtis. Ütles välja asju, mida teised ei saanud. Mulle tundub, et ka täna on nalja tegemine läinud keeruliseks.
On küll jah, sellepärast et me elame sellistes uutes aegades, mida defineerivad sellised märksõnad nagu solvumise ajastu, tühistamiskultuur, me elame ajas, kus inimesed on hästi tundlikud ja valulikud kõige suhtes, mida öeldakse.
Ühelt poolt on see nukker, et see niimoodi on, teiselt poolt ongi ajad erinevad. Ei saagi eeldada, et inimesed ei muutu või ühiskond ei muutu ja et kõik on jätkuvalt lubatud.
Ma saan täiesti sellest aru, et me elame ajas, kus põlvkondade erinevus tuleb selliste sõnade kaudu nagu solvumine ja tühistamine eriti esile. Kui tehakse nalja, siis sellele reageeritakse ülivalulikult, kuna see ei ole enam sobilik meie väärtusruumis. See väärtusruum ise on üks uus huvitav sõna. Ja siis teiselt poolt jälle öeldakse, et jaa, aga vaadake, mis on selle inimese taust, kust ta põlvneb.
Me kuidagi nagu proovime siluda kõiki neid põlvkondadevahelisi auke. See on võib-olla meelevaldne väide, aga mulle tundub, et noortel on lihtsam kohaneda.
Onu Heinodel on keeruline.
Kui me toome siin jah sellise termini mängu nagu onu Heino, mis on ka huvitav termin meie huumoriruumis ja üleüldse ühiskonnas, siis tundub mulle, et neil on jah natuke keerulisem aru saada, kuidas tänases päevas käituma peaks, eriti mis puudutab nalja tegemist.
Aga solvumine, tühistamine, igasugune valuline reageering, see on tänu sotsiaalmeediale veel eriliselt võimendunud ja mulle tundub, et selles maailmas, kus me praegu elame, jäävad mõnikord mingid naljad tegemata, mis võivad olla tegelikult väga head naljad ja mingid inimesed jätavad oma arvamuse avaldamata, sest hirm on suur.
Nalja tehes võib ka vabalt vangi sattuda, vaenukõneseadus on tulemas.
Mulle tundub, et vanglast veel hullem asi on see, kui sa satud kas sotsiaalmeedia või tühistamise kaudu põlu alla. Et reeglina, kui sa midagi sinna internetti paiskad, ega ta naljalt ju sealt ära ei kao, kui üldse.
Kas sina ei ole mõne oma nalja eest kere peale saanud?
Olen küll. Sõltuvalt sellest, kus sa nalja teed, võid sa pahandada saada kitsamas või avalikus ruumis.
Kooli ajal, siiamaani on meeles, ütles üks klassiõde ükskord, et tead, väga tore, et sa nii palju nalja teed, aga mõnikord on su naljad väga valusad. Siis ma sain aru, et ahah, näed, ikkagi mõni meil siin klassis vist solvub mu peale aeg-ajalt.
Aga ma olen eluaeg proovinud võtta huumorit millelegi reageerimise vahendina. Järelikult pidi midagi sellist olema, et ma nalja tegin. See ei sünni ju tühja koha pealt, ma ei mõtle ise asju välja, see ei ole minu stiil, et kuidas kedagi lihtsalt naljaga rünnata.
Aga ka endise peaministri kohta tehtud nali ETV eetris, mis puudutas õpetajate palga teemat sai selles mõttes reageeringu, et mulle kirjutas paar inimest, avalikkuses tuntud nime, isikliku kirja, et siit läks nüüd nende jaoks piir.
Julgesid hommikul uksest välja tulla?
Jaa-jah ikka julgesin. See oli see, mida nemad tundsid. See ei olnud meie endise peaministri tunne, tema sai aru, et tegu on huumoriga. Naljakas, et tema eest reageerisid hoopis teised inimesed, kes tundsid ennast kuidagi puudutatuna. Ma ei saanud aru, mis siis nüüd juhtunud oli, aga noh, neil on see õigus, palun väga.
Tõnis Niinemets saates “Reedene intervjuu”. Saadet juhib Astrid Kannel Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Kui rääkida solvumiskultuurist, siis mina ei mäleta, et varem oleks Eesti Vabariigis olnud korraga nii palju solvunud inimesi. Kas sulle ei tundu, et inimesed on hakanud oma solvumist ka armastama?
Tundub küll, et see niimoodi on. Inimestele meeldib ennast tihtipeale näidata natukene targemana, kui teised on. Meeldib näidata, et mina saan asjadest rohkem aru kui mõni teine.
Ja mulle tundub, et see solvumine läheb ka natuke sinnasamma kategooriasse, et näidates oma solvumist ma näitan, et mina lugesin siit välja rohkem kui teised inimesed. Teie lugesite siit välja mingi labase nalja, aga vaadake, mina nägin nende sõnade taha ja siis tundub, et see solvumine on justkui selline lahe isikuomadus, mis näitab, et ma olen intelligentsem. See on kuidagi nagu enda ego või minapildi kerge upitamine.
Ja üldse solvumine… ma ei tea, kas ma olen elu jooksul kordagi solvunud olnud, võib-olla paar korda olen… aga ma reeglina siis hoian selle enda sees, saan aru, et ma olin korraks solvunud, lähen jalutan, olen omaette, aga siis laias laastus, mis kasu see solvumine mulle annab, mitte midagi. Veel vähem annab mulle kasu solvumise väljanäitamine. Laias laastus tekitab see tuppa lihtsalt ebavajalikku negatiivset või tüütut energiat.
Igaühel on muidugi õigus solvumistunnet tunda, aga miks arvatakse, et me peaksime sellega kaasa minema? Sa arvad võib-olla, et oled meeletu massieeskõneleja ja et teised arvavad ka nii nagu sina, aga reeglina võid sa seal paadis olla suhteliselt üksi ja sellest vist mõned inimesed aru ei saa.
Mis tunne see on, kui sa oled laval, teed nalja ja mitte keegi saalis ei naera?
See ei ole kõige parem tunne, kui rääkida tunnetest. Ma olen seda kogenud ja sõltub, mis olukorras sa täpsemalt oled. Kui sa tulid rääkima ainult ühte nalja ja sa teed selle nalja ära ja saal on vait, siis ega ta kõige mõnusam tunne ei ole.
Kui selline moment on mingite muude naljade seas, siis sellisest olukorrast välja tulekuks on olemas tehnilised abivahendid, nii-öelda pääseteed. Et näiteks sa võid teha nalja selle üle, kuidas keegi praegu ei naernud, pöörad selle mõnes mõttes enesekriitikaks ja ütled, ahah, olgu, selge, te vist ei saanud aru, panen kirja, seda nalja ma rohkem ei tee. Või et sa ütled, et teate mis, minge koju, mõelge selle lause peale, homme võib-olla saabub arusaamine, et mis siin naljakat oli.
Ehk siis jällegi, sa reageerid olukorrale… kui sa mängid selle ise traagiliseks, et oh sa pagan, nüüd vist läks väga halvasti, hammustad põske ja keelde, lähed näost punaseks, siis vaadatakse, et ahah, sa ikka üldse ei saanud aru, et ei olnud naljakas. Aga kui sa teadlikult annad märku, et tundub, et ei olnud naljakas, siis oled olukorrast rohkem üle. Ehk siis sa ise ei solvu selle olukorra peale või ei pettu iseendas ega kuulajas, et kuidas ta nüüd aru ei saadud. Sest see on normaalne, kuna inimesed suhestuvad nalja väga erinevalt.
Võib-olla peaks meie killustunud ühiskond kasutama suhtlemisel rohkem selliseid abivahendeid?
Ma arvan küll, et võiks kasutada rohkem eneseirooniat, sest see on täpselt see, kus me jõuame jällegi otsapidi jälle sinna solvumise juurde välja. Et kui sa ikka naljast aru ei saa, hea küll, kui mõni nali ei ole sinu jaoks niimoodi naljakas, et sa nagu lagistad naerda, siis olgu. Aga kui sa oled mis iganes nalja osas hästi valulik, siis oleks oluline vähemalt aru saada, et see oli ju nali.
Aga kui sa sellest aru ei saa, kui huumor hakkab inimeste elust ära kaduma, siis seal ei ole muud, kui ainult kaasa tunda.
Aga mida teha inimestega, kes naljast aru ei saa, neid ikkagi on nähtavalt palju meie ühiskonnas?
Jaa, jaa, jaa… Ja nende elu ongi tegelikult kurb. Seal jääb ainult vaadata ja mõelda, kuidas ise ikkagi saaks oma elu paremini elada. Sellised hoiatavad inimesed, nagu punased lipukesed ühiskonnas, on ju väga toredad. Sa näed midagi, mille sarnane sa ise olla ei taha. Siis tead võib-olla paremini, kuhu suunas ise elus liikuma pead.
Tõnis Niinemets saates “Reedene intervjuu”. Saadet juhib Astrid Kannel Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Ma ei tea, kas sa üldse tahad, et sinu kohta öeldakse koomik, kuna oled ennast tõestanud tõsise näitlejana, aga koomikute kohta öeldakse, et nad on tegelikult eraelus traagilised kujud. Kas sina hommikul ärgates naeratad peeglisse?
Ei, ma sellist traagikat oma elus või endas ei näe. Ma olengi selline inimene, nagu ma endast välja paiskan. Mis puudutab tõsisemat poolt või varjus olevat poolt, siis ega ma niimoodi ei ärka, et hakkan kodus hommikusöögi kõrvale perele meeletut nalja vestma. Ja kodus ma võin olla täitsa vaikne ja tõsine ja see on täitsa normaalne. Oleks ka imelik, kui see oleks vastupidi.
Aga reeglina nii, nagu ma endast välja annan, selline inimene ma ka olen, see ei ole niisugune meeletult võetud roll kuskil avalikkuse ees, et siis varjata oma tumedat poolt.
Ega siis kogu aeg ei jõua ka lõbus olla, kuskil peab ennast laadima või vait olema või vaikust nautima. Ma proovin aru saada, millal mul iseendast on juba villand saanud, siis ma üritan aru saada, millele ma jah ja millele ei ütlen. Puhtalt selle pärast, et mitte anda endast nii palju energiat välja, et koju ei jääks mitte midagi.
Kui sul saab endast villand, mis sa teed?
Vaatan üle oma tegemiste kalendri, vaatan üle, kui palju mind kuskil on, proovin seda kuidagi reguleerida. Tegelen sellega teadlikult, et mul ei tekiks tunnet, et mul on endast villand. See paratamatult tekib igal aastal kuskil kevade perioodil, kui juba ootad suve ja ootad puhkust või siis aasta lõpus, kui ootad sellist väikest jõulurahunemist.
Et siis proovin olla, ma ei tea, looduses, proovin ennast liigutada ja mitte tarbida neid meediume, kus ma sel hetkel eksisteerin.
Kuidas sa suhtud sellesse, kui sinu juurde astub külamees ja ütleb, kuule tee nalja?
Suhtun sellesse heatahtlikult. See on tore, ta järelikult teab, kes ma olen, mis on iseenesest ju positiivne.
Mõnikord, jah, tundub see tüütuna, aga ma olen hakanud mõtlema selle peale niimoodi, et tegelikult ju reeglina astutakse ligi ja küsitakse seda ju muigega või naerul sui. Järelikult ta julgeb tulla ja julgeb seda öelda, ma olen oma kohaloluga talle niimoodi mõjunud, tal juba on parem tuju.
Sihukese küsimise peale ma nalja teha ma ei oska, aga ma proovin sellele olukorrale võimalikult adekvaatselt reageerida, olles sõbralik, mitte kuidagi niimoodi inimest ära tõugata, me satume hoopis reeglina tavalisse vestlusesse.
Nalja teeb võib-olla hoopis teine pool.
Jah, võib juhtuda niimoodi, et lõppkokkuvõttes räägib tema rohkem ja mina kuulan rohkem. Ma proovin seda olukorda alati kuidagi enda kasuks ära sättida.
Tõnis Niinemets saates “Reedene intervjuu”. Saadet juhib Astrid Kannel Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Igas teises muinasjutus räägitakse lugu printsist või enamasti pigem printsessist, kes on kurb ja kelle kuningast isa lubab sellele, kes ta lapse naerma ajab pool kuningriiki ja printsessi ka veel naiseks. Naerul on läbi ajaloo olnud kõrge hind. Samas koomikut ei peeta draamanäitlejaga võrdseks. Miks?
See on selline huvitav lõhe või vastuolu. Naljal on kõrge hind, jah ja juba see, et muinasjutus niimoodi kirjas on, näitab seda, et ega nalja tegemine ei ole selline nipsust tulev või lihtne asi. Nalja tegemine või inimese naerma ajamine nõuab kas tööd, oskust, ma ei tea, mingit talenti või mingite heade juhuste kokkusattumist.
See, miks draamanäitlejad või tõsised näitlejad on koomikute ees rohkem hinnatud, tuleb puhtalt sellest, et vähemalt siin meie ühiskonnas on nalja peetud alati kergeks meelelahutuseks ja sellest, et ega selle eest inimesi reeglina ei pärjata.
See on normaalne, nii on. Kuna me oleme väga suur teatrirahvas ja teater on meil tõsiseltvõetav, siis hinnatakse ka neid inimesi, kes seda tõsiselt teevad. Aga ma ei ole lasknud ennast sellest kunagi häirida, et olen natuke naljamehe staatusega. Kuna ma ise ei alahinda seda žanrit, siis ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks ma peaksin ka tundma mingit muret.
Kui meil oleks ainult väga tõsine ja tõsiseltvõetav teater, me oleksime kõik grupidepressioonis.
Absoluutselt, aga jah, inimesed tulevad teatrisse vaatama ka tõsiseid lugusid ja reeglina teatrid neid ka pakuvad ja ega maailma dramaturgia ja üldse maailm ongi täis rohkem tõsiseid lugusid.
Aga inimesed otsivad ka igapäevaelust ja kõigest sellest väljapääsu. Ma arvan, et sellepärast toimus ka meil Eestis aastate eest selline stand-up-etenduste plahvatus, põhimõtteliselt kõik, kes seda tegid, neil oli publik ja kes seda siiamaani teevad, neil on publik, inimesed lähevad vaatama.
Inimesed tahavad seda nautida ja seda saab kätte ka erinevate meediumite kaudu, sotsiaalmeedia kaudu, mis tuleb meile kuskilt välisriikidest, kus selline asi on reeglina olnud ühiskonna osa juba aastakümneid.
Ja kui oleks rohkem head naeru, ma usun, et meil oleks paljud pinged maas ja inimesed oleks üksteise suhtes hoopis viisakamad.
Jah, mida meil ei ole ja mis võiks olemas olla, on huumor poliitika teemal. See nõuab piisavalt suurt jälgijaskonda, aga meie riigina oleme väike.
Ameerikas ja ka brittidel on see juba aastakümneid toimiv formaat. Sest just poliitika on see, mis meil reeglina elu traagiliseks muudab. On see siis mingite otsuste tegemine või tegematajätmine ja paratamatult see mõjutab meid kõiki. Selline hea poliitikasaade, iganädalane, tagasivaade läbi iroonia, vaat sellist asja oleks meil ühiskonnas vaja.
Ja ega see ei pea ka olema iganädalane, ma olen teletööga mingil määral kokku puutunud ja tean, mida tähendab ühe saate ettevalmistamine. See nõuab tööd ja seda ei ole mõtet teha ka niimoodi, et tuleme kokku ja vaatame, et mis me siis räägime. Aga sellist kasvõi aastat kokku võttev saade, kus keskendutakse meie poliitika absurdsuste väljatoomisele, seda oleks vaja.
Õnneks tänapäeval on olemas ka sellised kergemad vahendid, nagu näiteks podcast’id, mis justkui liigituvad saadete alla, mis ei ole ei tele ega raadio, on kuskil vahepeal, kus sulle justkui antakse kvaliteedis rohkem andeks, mis on kokkutulemise ja mõtete vahetamise kohad.
Tõnis Niinemets saates “Reedene intervjuu”. Saadet juhib Astrid Kannel Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Kui sind kutsutakse USA presidendi Donald Trumpi juurde Ameerikasse esindama Eestit ja sul oleks ainult üks ülesanne, sa peaksid ta naerma ajama, mis sa teeks?
See oleks väga keeruline ülesanne juba puhtalt sellepärast, et ega mul ei ole suurt soovi temaga elus kohtuda. Ma tahaks Ameerikas ära käia küll, näha selle suure riigi ära, aga ma ei suhtu Ameerikasse kõige suure lugupidamisega. Minu arust on Donald Trump enam-vähem samasugune riigipea nagu mõni teine hullumeelne, lihtsalt ülikonnad on seljas erinevad.
Mulle tundub, et Trump on kurb näide inimesest, kes üritab jätta endast kihvtimat muljet, kui ta on. Teda naerma ajada, ma arvan, ei olegi väga keeruline. Kui ma vaatan nendele kordadele, kus ta ise nalja on teinud, siis eeldan, et talle meeldib tegelikult labane huumor. Naerda näiteks intervjueerija üle, kes on füüsilise puudega inimene. Kui sa sellise asja üle teed nalja, siis see näitab päris hästi ära sinu väärtusruumi ja huumoritaju. Ja nihestatuse.
Aga kas ma suudaks teda naerma ajada? See oleks tegelikult väga kurb olukord, ma ei tahaks Eestit sellises olukorras esindada. Kuna ta ei suuda enda üle naerda, siis…
Ta on stabiilne geenius…
Geniaalsuse ja hullumeelsuse vahel on väga õhkõrn piir. Ja mingite inimeste jaoks kukub ta ühele poole ja päris suurte hulga inimeste jaoks teisele poole piiri. Aga ma arvan, et see, mis tal südame kuidagi moodi soojaks peaks tegema, oleks lihtne jalaga tagumikku huumor.
Mõnel riigil on tänasel klounide ajastul olemas oma täiesti ametlik koomik. Ukraina president Volodõmõr Zelenski on ju elukutselt koomik. Kui ta presidendiks valiti, olin üpriski pessimistlik, praegu tundub mulle, et just selline mees on olnud sõdiva Ukraina etteotsa parim. Kas sina Zelenskit vaadates näed temas mees, kes kasutab ära oma näitlejaoskuseid?
Näen küll ja kuidas iganes Ukraina olukord oleks võinud minna või läheb, ma arvan, et Zelenski on neile täielik lotovõit. Ma näen tema koomiku isikuomadusi olukordades, kus ta kohtub teiste riigipeadega, oma riiki esindades kastetakse teda pidevalt külma vette, kas siis mingite lubaduste andmisega või mitteandmisega.
Ta peab kogu aeg olema kiire reageerija ja see on see, mida koomikult lava peal nõutakse ehk siis see on see isikuomadus, mida sa pead omama. Tänu sellele, et ta on olnud koomik, tänu sellele, et ta on väga kiire ajaga suutnud ära õppida inglise keele, mida tal varem ei olnud, suudab ta pidada väga mõjukaid kõnesid ja seda ka selle pärast, et ta oskab kõnesid üles ehitada.
On olemas naljakirjutamise reeglid ja ta kasutab neid väga hästi ära oma presidenditöös. Ja ta suudab teksti esitamisel olla väga hea. See on näitlejatöö üks aluseid, et sa pead teksti esitama niimoodi, et see oleks kordaminev, et sealt tuleks välja mõte ja et sealt jääks kõlama teatud laused.
Ja kuna ta on koomik, siis on tal olemas ka oskus enda üle nalja teha, ma arvan, ta on väga paksu nahaga.
Ta ei ole suur solvuja, ta suutis mõnitamise Valges Majas kogu maailma silme all üle elada.
Ja mis ta tegi, kui oli suur probleem, et tal polnud ülikonda? Järgmine kord läks ta Valgesse Majja ülikonnaga ja ütles, et näete, mul on seekord ülikond seljas, aga teie olete täpselt samas ülikonnas. Mina vahetasin riideid.
Ehk siis tegelikult, mida ta tegi, ta oli torkav, ta oli terav, aga ta tõi selle olukorra humoorikalt esile, tekitades olukorra, kus vastaspool pidi ka justkui kergelt muhelema ja naerma. See jäi inimestele meelde.
Ja laval olles tihtipeale asjad ei lähe nii nagu nad peavad minema ja sa pead olukordadest välja ujuma. Ma arvan, et see oskus on teda väga palju aidanud. Pluss meeskond kindlasti, sest ega nalja ei kirjutata kunagi üksi, kui seda tuleb teha sellise suure auditooriumi ees ja sellisel tasemel, nagu tema seda koomikuna tegi. Nii et tal on ka väga hea tiim.
Tõnis Niinemets saates “Reedene intervjuu”. Saadet juhib Astrid Kannel Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Samas peetakse maailma suurimaks koomikuks ikkagi Trumpi, aga tema vist tegelikult üldse ei mängi?
Ei, mulle tundub, et ta ei oska mängida. Teatris ja ka huumoris on vahe sees sellel, mida sa ütlesid ja mida sa tegelikult ütlesid ja mis siin sõnade taga veel kõik peidus võib olla, on mitu plaani. Donald Trumpil näib olevat hästi selge üks plaan, seal pole midagi meeletult läbi mõeldud. Kui vaadata täiesti tehniliselt teda kui inimest ja esinejat, siis ta iseenesest ongi väga naljakas karakter, ise sellest aru saamata.
Kas Donald Trumpi on mõtet parodeerida? Originaal on ju igal juhul parem.
Sellega vist on niimoodi, et täpselt nagu mõnikord tänava peal nähes inimest, kellel on hallid juuksed, oranž habe, hästi tumedad kulmud ja ta käib naljakalt riides, siis sa vaatad seda tüüpi ja mõtled, vaat on karakter ja kui sa paned selle karakteri lavale, siis inimene saalis mõtleb, et no kuulge, see on ju ülepaisutatud ja -mängitud, kes see siis tegelikult selline välja näeb.
Kuigi jah, parodeerida välise kuju järgi on teda ju isegi lihtne, aga see, mida ta oma isikuna päriselt pakub, see on tihtipeale meie ootusi ületav.
Nali võib olla ka relv. Valus ja terav. Kas vabandus, et ma tegin lihtsalt nalja õigustab kõike?
Ma olen selle peale mõelnud. Meil on olnud küll olukordi, kus meie enda poliitikas inimene ütleb midagi ja siis pärast ütleb, et ma tegin nalja. Reeglina, kui sa pead ütlema pärast naljategemist, et ma tegin nalja, siis kas ei saadud aru või ei olnudki naljakas.
Omaette kategooria on must huumor, aga reeglina tehakse seda niimoodi, et inimesed saavad aru, et see on praegu võllahuumor.
Ma kujutan ette, et ratastoolis inimene tahab ka tegelikult musta huumorit ja ka tema enda aadressil, enda üle naerda, vabastavat huumorit.
Üks väheseid koomikuid, keda mina jälgin, on Matt Rife. Tema suhtleb hästi palju oma publikuga, kas siis stand-up show ees või keskel või selle järel. Väga palju inimesi tuleb tema etendustele juba puhtalt sellepärast, et on teada, et ta on nendega päris karm. Selles mõttes karm, et ta teeb nende üle julgelt ja julmalt nalja.
Ratastoolis inimesed, pimedad, mingil muul moel puudega inimesed, istuvad seal alati reeglina heal meelel ja naeravad, sest vaata ta julgeb nende üle nalja teha ja need inimesed tegelikult tahavad enda kulul ka nalja ja nad naudivad seda. See näitab, et need inimesed on vaimselt heas seisus, nad suudavad seda taluda, vastu võtta, selle üle naerda.
Piiri peal nalja tegemine on see valdkond, mis ka mulle endale meeldib. Terav nali mingite situatsioonide ja olukordade üle, mis on ühiskonda paisatud, on minu arust väga eluterve.
Kui sa lähed sealt aga edasi ja hakkad võtma mõnd inimest isiklikult kuidagi naljaobjektiks, siis seal võib olla palju aspekte, mille üle tegelikult ei maksa nalja teha, sest need on inimese enda kontrolli alt väljas – tema välimus, kellegi elus aset leidnud traagiline juhtum, milles ta ise tegelikult tõukav jõud ei ole olnud. Jah, see on niisugune maitse asi.
Tõnis Niinemets saates “Reedene intervjuu”. Saadet juhib Astrid Kannel Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Väga palju frustreerunud nalja, mis minu meelest ei aita mitte kedagi, ka selle tegijat ennast mitte, näeb sotsiaalmeedias. Tundub, et tegemist on meeleheitel inimestega. Kuidas neid aidata?
Kui ma teaks, kuidas inimesi aidata. Jah, inimesed tihtipeale, kui nad ise võib-olla on eluga pahuks, siis kipuvad ründama. Näeb erinevate ühiskonnagruppide ründamist, ma ei tea, kas see tuleb hirmust või millestki muust, aga kuidas neid inimesi aidata? Reeglina tasuks võtta korraks puhkust.
Mulle tundub, et kui sa elad liiga palju oma elu läbi sotsiaalmeedia, läbi sellise kiirmeedia tarbimise, siis ega see sulle adekvaatset pilti elust ja iseendast ei anna. Tasuks võtta puhkust, lülitada korraks välja. Võib-olla vahepeal mitte midagi tarbida, aeg maha võtta, kui selleks antakse aega. Tehke lihtsaid asju, füüsilist tööd, hobid on toredad asjad, võib-olla peaks neid leiutama endale.
Kas terve ühiskonna tunnuseks ei ole see, et me võimegi kõige üle nalja teha?
Me võime seda niimoodi defineerida, aga võiks ikkagi ka eeldada, et inimestel on korralik lastetuba, elementaarne viisakus, austus, lugupidamine endast vanemate vastu, lugupidamine õpetajate, perekonnaliikmete, teatud ametikohtade vastu meie ühiskonnas.
Ja see ei tähenda, et teatavate positsioonide suhtes peaks meil olema selline aukartus, et me ei julge neid kritiseerida. Ma räägin lihtsast elementaarsest viisakusest, lugupidamisest. Tihtipeale on meil sellest puudus riigikogus, meie poliitkultuuris.
Kui meil see kõik olemas oleks, siis muidugi võib kõige üle nalja teha, selles mõttes ei ole olemas selliseid teemasid, mille üle nalja teha ei või. Aga minu jaoks on tugeva ja terve ühiskonna tunnuseks see, kui me suudame selle kõige sees olla teineteise suhtes lugupidavad.
Laval teisi naerutada on ilmselt väga tore, kui sul on elus ja kodus kõik hästi. Aga kui ei ole, siis olen mõelnud, et koomiku elu on ilmselt ikka kõige hullem maailmas. Kuidas on olla naljamees laval, kui peas on muremõtted ja elu ei lähe hästi?
Mul on tunne, et võib-olla tuleb see küsimus valele aadressile, aga ei, muidugi ma saan sellest olukorrast aru. Pole nii, et ma ei ole tundnud elus kordagi ühtegi muremõtet või olnud kurvas tujus. Reeglina öeldakse jah, et näitleja läheb õhtul lavale ja jätab oma eraelu kalossidega ukse taha.
Näitleja amet võib sellises olukorras olla just hea. Sa saad minna korraks oma igapäevaelu tegemistest, toimetustest ja muredest ära, minnagi täielikult ja olla keegi teine seal laval.
Jah, minnes üksi nalja tegema, inimesed tulevad sind vaatama sinu nime pärast, siis sa oled seal muidugi iseendana, aga ikkagi on see ju läbimõeldud tegevus, see ei ole siin sellel õhtul pähe tulevad mõtted. See võib olla just vabastav, saad ennast välja elada, hea meditatsioon, rännak, pääsetee. Keerulisem on minna sellises olukorras hoopis sellisele tööle, kus sa istud päev otsa arvuti taga ja need mõtted kogu aeg külastavad sind.
Aga mulle tundub, et sellises olukorras, kus elus ongi korraks halvasti, tulebki võtta asju huumoriga ka, jääda eluterveks. Ja siin tulevad appi sellised asjad nagu must huumor, võllanaljad, mis iganes.
Tõnis Niinemets saates “Reedene intervjuu”. Saadet juhib Astrid Kannel Autor/allikas: Priit Mürk/ERR