Euroopa Liidu plusside ja miinuste üle vaidlemine või tülitsemine teemal kas astuda sellest tobukeste liidust välja või mitte, saab lähemal ajal lõpu. Euroopa-teemaline diskussioon kaob ajaloo prügikasti koos savijalgadel vaaruva koletise endaga. Euroopa viimnepäev on käes, mingit kahtlust selles enam ei ole.
Ka kõige kroonutruumad valeprohvetid kuulutavad ette liberaalse ilmakorra lõppu Maarjamaal. Tõnis Saarts tunnistab omal oimetul moel konservatiivide ülemvõimu, kuid peab millegipärast konservatiivideks isamaalasi ja keskerakondlasi, need kolmanda liiga liberid ja globalismi ustavad kannupoisid ei ole teadupärast konservatiivsemad kui homoklubi stripparid.
Saarts ei suuda kuidagi lüüasaamisega leppida, ning hellitab mõtteid saabuvast nn turbulentsist, kus konservatiivide ja sisevaenlaste valitsused ilma mingi loogika ja põhjuseta hakkavad vahelduma. Kujutleme ette valijat, kes vaheldumisi valib parasiitlikke oravaid ja normaalseid inimesi, miks ta peaks oravapõrgusse tagasi pöörduma? Misjaoks? Kesse siis tahab inimese moodi elada, ei kannata ju välja, eks ole?
Mingit loogikat ma siin ei näe, on süsteemi mutrikese väärastunud psühholoogia, mis ei taha tunnistada globalistide-satanistide lõplikku areenilt kadumist. Eks ta olegi raske leppida, tuleb ka allhanget teinud kahtlastel isikutel uusi väljakutseid otsida. Teie lüüasaamine ei ole ajutine, seltsimehed uuskommunistid, teie aeg on läbi, hiljem selgitame miks.
Harry Tiido oluliselt pädevama isikuna näeb küll liberaalide väärastunud ilmakorra kadumist kogu maamunalt, kuid üritab meid veenda selles, et tegemist on aeglase murenemise ja lagunemisega, mis on kestnud aastakümneid ja susiseb ikka veel vaikselt edasi, ehkki USA kiirendab tolguste maailmakorra kokku kukkumist.
Jutt keerleb rahvusvaheliste institutsioonide ümber, millest keegi enam ei hooli, sest riikidevahelistes suhetes loeb ainult džungliseadus ja rusikaõigus. Kahtlemata on see nii, aga pole mingit alust eeldada, et ürod ei lähe torudest alla, vaid muutuvad hiina rahastamisel millekski vajalikuks ja talutavaks. Vaevalt küll.
Kõik need ürod on kurja globalismi kontorid ja pole aru saada, kuidas ja miks nad võiks muutuda ja säilida. Kui kadus Nõukogude Liit, siis ei jäänud poliithariduskabinetid ja pioneeritoad alles, mingis müstilises uudetud ja inimnäolises vormis – nendega oli lõpp, kõige kommuisitlikuga oli tuuga ja nii saab see ka nüüd olema.
See on loogiline asjade käik, keegi ei vaja kommunistlikke ega globalistlikke bürokraate ja ajuväänajaid. Lugu on läbi. Hetkel käibiva ilguse asemele tulevad kas rahvusriigid või kalifaat. Mina ei näe kolmandat võimalust, mingit ajapikendust ega igavest homoseksualismi taastulekut Friedrich Nietzsche vaimus.
Nii või teisiti räägivad valeprohvetid sellist juttu, mida me neilt veel aastakese eest ei oleks oodanud. Hävingu varjamine on muutunud võimatuks, nüüd jääb üle vaid kõige lihtsameelsematele selgitada, et mingi globaalne variant ikkagi on. Tegelikult ei ole.
Mõlemad süsteemi suuvoodrid tunnistavad, et kurjus, millele nad õla alla panid, on omadega läbi, kuid uinutavad iseennast ja lugejaid põhjendamatu lootusega, nagu tuleks globalism tagasi või jääks käpuli ringi ukerdama.
Mingit venelaste rünnakut Euroopa vastu ei tule, ehk juba loetud kuude pärast ei ole Euroopat enam olemas. Ja kui keegi kedagi üldse ründab, siis on selleks pigem hullunud ja lootusetu euroeidekeste ja tädistunud onude armee. Ei imestaks, Euroopa ahvikarja mõtlemismasin on lootusetult katki.
Kõik on katki. Enam ei toimi majandus ega hullukeste homoideoloogia, isegi viimane elusäde, mis väljendus sõjahüsteerias, näitab vaibumise märke. Ilmselt ei anta vastutusvõimetule ja maksevõimetule Euroopale enam laenu ja siis ongi kõik.
Või näpuotsaga ikkagi antakse, sest sõgedad tädikesed on kellelegi väga armsad. Jälgin huviga, kuidas värdjad üritavad laenata 90 miljardit, et külvata see Ukraina surmaväljadele. Must muld, viljakas pinnas, kullast peldikupotid kasvavad seal nagu seened.
Millegipärast meenutab kogu see sõjainvesteeringute kinnisidee mulle palgamõrva. Üks tont ei ole ise võimeline vantidega klaarima ja maksab siis äratapmise eest mingitele kantidele.
Tapmine vaatamata finantsidele ei edene, laipu ja skalpe on vähe ette näidata, kant aga pressib järjest rohkem raha välja. Tuleb maksta, pääsu pole. Teiselt poolt pressivad kalifaadimehed oma andameid peale ja kui sa neile pappi ei viska, siis avavad nad teise rinde. Relvi, sõdureid ja võitlustahet aga Euroopal ei ole. Seega tuleb ka kalifaadile heldelt kalõmmi maksta.
Sellest olukorrast väljapääsu ei paista, Ukrainasse ja kalifaati võib investeerida triljoneid, ilma et sellest vähimatki tulu tõuseks. Korruptandid muidugi võtavad oma osa ja muu neid ei huvita. Ja nii ongi see asi läbi, kukub kokku. Põmm. Kante, kalifaati ja korruptante ei jõua keegi nuumata – kolm ilma põhjata kübarat on ka Rockefellerile endale ülejõukäiv koorem.
Parasitismile ei saa rajada midagi head ega pikaealist.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 19.12.2025