Esimese töökohaga on alati midagi erilist – teatav uhkustunne, õppetunnid, ütles Davies WSJ ajakirjanikule. Vahel läheb seal idanema mingi unistus. Minu jaoks võttis see unistus vana Toyota Land Cruiseri kuju.
Ma olin teismeline ja töötasin New Yorgi lähistel Johnstons Toyotas, aga ametist sai palju enamat, kui tasku pistetud palk. Ja poepidajast Steve Jardine’ist sai rohkem kui boss. Pigem mentor. Ma alustasin autode pesijana ja lõpetasin parima müügimehe ja töödejuhataja staatuses. Vahetevahel viskas Steve mulle pihku oma 1982. aasta Land Cruiseri võtmed ja mul oli tunne, otsekui sõitnuks ma tükikesega ajaloost. Ma hakkasin seda vana Toyotat väga armastama ja andsin endale tõotuse, et ostan ühel päeval Land Cruiseri.
See töö oli mulle hüppelauaks tulevikku ja Toyota voolab mu soontes siiani. See on mul juba viieteistkümnes Toyota.
Aga kerime edasi päevadesse, kui meile see pandeemia kaela kallati. Ma elasin oma noore perega pealinnas Washingtonis. Nagu paljud teised, leidsin ma end ümber hindamas, mis on elus tõeliselt tähtis. Kui kaugtöö normiks muutus, otsustasin ma oma igapäevamasinast vabaneda ja lõpuks ometi unistuste autot taga ajama hakata – klassikalist Land Cruiserit. Just selle õige leidmisest kujunes kinnisidee, kuna tegelikult ei otsinud ma pelgalt Toyotat, vaid seda vabaduse ja võimaluste fiilingut, mida ma 16-aastasena kogesin.
Mu abikaasa isa Tim Reid oli samuti autoentusiast ja sai minu otsingutest haisu ninna. Ta jagas minu kirge ajatute automobiilide vastu ja tegi mulle pakkumise, millele ei öelda oli absoluutselt võimatu: ta võtaks poole Land Cruiseri hinnast enda kanda, kui ta võiks sellega suvekuudel nädalavahetustel ringi sõita.