Mis on meie aja suurimatel väljakutsetel ühist?

Ebavõrdsus ja vaesus

Näeme praegu, kuidas maailma rikkaimad inimesed, kes on jõudnud kõrgemasse vanusesse, loovad fonde ja annavad lubadusi, kuidas pea kogu oma teenitud vara anda nälja kaotamise tarbeks. Üllas, kuid tahes-tahtmata paneb mõtlema sellele, millises süsteemis see suur kapital kokku on aetud. Näib, et see on seesama süsteem, mis on ebavõrdsuse ja vaesuse tekke peamine põhjustaja.

Globaalne võlg

Kui aktsepteeriksimegi, et SKP on hea edumõõdik, mida see selgelt ei ole, siis selle mõõdiku järgi on globaalne võlatase 400 protsenti. Kuniks me jätkame samadel rahapoliitika põhimõtetel, siis ainuüksi see fakt informeerib meid, kui sügavale oleme kaevanud augu, mille sees oleme.

Samuti näitab see meile, et oleme võimetud tegema kiireid suunamuutusi inimkonnana või ühiskondadena. Kõrge võlatase tähendab, et tagasimakseteks vajame tegevusi, mis nõuavad rohkem energiat ja materjale. Igavese majanduskasvu uskumise vajalikkus püsib. Ise usun, et sellisel kujul nagu kitsa piiri ökonomistid majanduskasvu käsitlevad oma mudelites see enam ei naasegi. Küsimus on vaid selles, kui kaua veel tahame ebajumalaid kummardada.

Geopoliitika

Ukrainas, Lähis-Idas, Aafrikas käivad sõjad. Võib-olla olen mina ainus, kes tunneb, et see on ülim väljendus inimese võimetusest õppida varasematest katastroofidest ja meie indiviidide ja süsteemide enesekesksusest. Eraldatusetundest ja sellest lähtepunktist tegutsemisest. Terminid nagu jagatud südametunnistus, jagatud teadvus ning jagatud alateadvus vajavad tõsist avalikku käsitlust ja selgitustööd.

Tarneahelad

Tarneahelad on globaalselt purunenud. Tollitariifid. Mulle näib, et me liigume tagasi selles suunas, kus teadmatus ja trendid muudavad vajalikuks kohalikul tasemel sõltumatuse nii toidus kui ka energias. Kui realiseerub meie ühise tuleviku ükskõik milline riskistsenaarium, siis vaevalt kaupade vaba liikumine senisel kujul säilib.

Siis veel need kolm väljakutset, mis on tegelikult kõige tähtsamad.

Kliima, elurikkus, veereostus

Loodus. Sellest on räägitud piisavalt, kuid tehtud ei ole piisavalt. Majandusteaduse vaarisa Adam Smith jättis oma majandusteooriast looduskeskkonna kõrvale ja kirjeldas, et seda ei ole vaja arvestada, kuna inimkonnal puudub võim ja tehnoloogiad, kuidas üleüldse looduskeskkonda oma tegevusega mõjutada.

Me võtsime ta teooria ja ehitasime selle peale oma toimemudelid, kuid unustasime neid korrigeerida, kui inimkonnal oli tekkinud piisav võim ja tehnoloogile võimekus. Loodusel on hind. Sellega mitte arvestamisel kaotab inimene.

Demograafia

Olen kuulnud arvatavat, et oleks hea, kui meid oleks vähem. Baasjäreldus võiks minu arvates olla siiski see, et kui ühiskonnad funktsioneeriksid arengu suunal, siis iga lisainimene on potentsiaal, et viia meid vajaliku arengu poole. Demograafia negatiivne trend kiireneb ja mulle näib, et me vaatame seda pealt mitte midagi ette võtmata.

Majanduslik ebakindlus hakkama saamise ees ja küsimus, kas töökohad üldse säilivad järgmise kümne aasta jooksul, ei too juurde usaldust, et imetajatena, kelle järglastel on kõige pikem periood iseseisvuse saavutamiseks suudame ise hakkama saada ja oma lapsi nende arengus toetada. Millisesse maailma me üldse toome oma lapsed? On meil sellest vähemalt ettekujutus? Milline on selles visioonis võimalik negatiivsete ja positiivsete stsenaariumite vahekord?

Vaimse tervise probleemid on viinud täiskasvanud selleni, et endaga ei tulda toime ja see trend on kasvav. Väga tõsiseks mureks on kujunenud lähisuhtevägivald ja kui puudub emotsionaalne ja sotsiaalne intelligents, mis on vajalik lähisuhtes navigeerimiseks, siis ei ole ka väljavaated perede loomiseks ja koos hoidmiseks mõistagi head.

Veel hullem on olukord noorte seas, kes peaksid kümne aasta pärast ise oma esimesi lapsi saama. ATH on 2025. aasta kurblooline uudissõna. Diagnoosimine on hea, aga sildistamine võtab inimestelt ära oma vastutusvõime ning lisaks tihti suutlikkuse ühiskonnas täisväärtuslikult osaleda. Kui raskustes noored neid lapsi siiski saaksid, siis tõenäosus järglaste heast vaimsest tervisest, mis ikkagi sõltub otseselt keskkonnast, milles nad kasvavad, on madalavõitu.

Kõik need väljakutsed kahvatuvad oma eksistentsiaalse riski tasemes inimkonnale, kui me mõtleme kiirusele, millal need realiseeruvad või mõju ulatusele, kui me lisame nimekirja tehisintellekti.

“Meil ei ole punast nuppu, millega halbade stsenaariumide korral süsteem kollektiivselt välja lülitada.”

Me ei ole reguleerinud piisava kiirusega tehnoloogia loomist, millel on otsustav suutlikkus muuta kõike. Meil ei ole punast nuppu, millega halbade stsenaariumide korral süsteem kollektiivselt välja lülitada. Me ei testi piisavalt võimalikke kõrvalmõjusid ning tehnoloogiate loojad ei vastuta võimalike kõrvalmõjude eest.

Samal ajal on valdkond ise kapitaliturgude vaates nii ulmelises seisus, et kõik varasemad spekuleerimise ja haibi tasemed inimkonna ajaloos on mäekõrguselt ületatud. Kas üldse peaksime süsteemselt rääkima sellest, kuidas TI töökohti asendab? Mulle tundub, et me peaksime reguleerima seda tehnoloogiat sellisele tasemele, et seda kasutatakse inimeste hüvanguks ja mitte inimeste väljatõrjumiseks.

Üksikisiku vaates on tegemist otsustava ajuerosiooniga. Juba kasutatakse tuntumaid suuri keelemudeleid kõige rohkem teraapiaks ja elu mõtte otsimiseks. Kõik need põhjused, miks inimesed arvavad, et tehisaru hea on – nagu personaalne assisteerimine ja tekstitöötlus jms – jäävad maha.

Pikalt räägime juba globaalsest üksilduse epideemiast ja selle mõjudest inimese tervisele. TI on selle viinud lühikese ajaga uuele tasemele. Olen ise kõrvalt jälginud sõpru-tuttavaid ja kui mõtlen, kui palju aega ja tähelepanu nad juturobotitele pühendavad, siis mulle küll tundub, et tegemist on üksilduse ja vaimse tervise murede superkiirendiga.

Paljud ulmefilmid mängivad mõttega, et tulevikus on inimestel kiip peas. Ma olen viimasel ajal tõsimeeli mõelnud, et kas juba ei ole see kiibistamine läbi TI üleliigse kasutamise alguse saanud.

Mõeldes kõigi nende väljakutsete peale tervikuna tekib sensoorne üleküllus. Tundub, et need on igaüks eraldi niivõrd kompleksne probleem, et neid tervikuna lahendada on võimatu. Tajun siiski, kuskil on alles soov mõelda lahendustest ja leek mis peab elus püsima.

“Mis on selle puu tüvi, inimeseks olemise pärisosa, mis on läbi kultuuri ja aja liikudes tekitanud erinevaid tupikteesid?”

Selleks, et tulevikku näha on minu arvates vajalik mõelda kõikide nende väljakutsete juurpõhjusele ja mulle tundub, et juurpõhjust on võimalik tuvastada. Kui nimetatud eksistentsiaalsed riskid inimkonnale oleksid oksad, siis mis on selle puu tüvi, inimeseks olemise pärisosa, mis on läbi kultuuri ja aja liikudes tekitanud erinevaid tupikteesid, mida kirjeldasin?

Minu jaoks on tegemist skaalaga, mille ühes otsas on eraldatus ning teises on ühendus.

Kõikide arvamuses välja toodud kirjelduste põhjusena näen mina seda, et inimkonnana oleme kasvatanud moel või teisel eraldatust kõigest sellest, mis on elus. Kuigi looduse arenguprotsessides on tavaline, et enne, kui saab sündida uus kvaliteet, peab eelmisel tasemel toimuma lagunemine ja tihti häving, siis mina mõlgutan mõtteid hoopis praeguse trajektoori ümber pööramise teemal. Mulle tundub, et eraldatuse ja vastandumise asemel leiame ühenduse poole liikumise läbi kolme märksõna.

Esiteks loodus

Me peame aru saama, et loodusressurssidel on hind ning kõik see, mis on osa loodusest, on tähtis ja nõuab hoolitsemist. See mäng käib püsima jäämise peale. Lühikestel võitudel ei ole kohta.

Olen kuulnud, et on olemas liikumisi ja organisatsioone, mis koostavad saja ja isegi tuhande aasta strateegiaid. On erakordselt lootusrikas mõelda, et meie ühendus loodusega võiks taastuda ja selle teekonna aluseks oleks näiteks tuhandeaastane visioon. Meie tulevikupilt ja kirjeldus olukorrast, kus inimkond looduse osana aitaks kaasa terviklikule arengule ja uue kvaliteedi sündimisele.

Teiseks kogukond

Sotsiaalsel tasandil on paljude kommentaari esimeses pooles kirjeldatud hädade põhjuseks individualism. Eraldatus ja vastandumine on imekerged tekkima. Minu krunt, aed selle ümber. Miks ütleme, et läheme sisse, kui astume oma majja, ja välja, kui astume kodust välja? Äkki oleks õigem vastupidine?

Me oleme läbi aja ja eriti läänes liikunud järjest individuaalsema edu käsitluseni. Kapitalismist räägitakse kui ühe protsendi superrikaste võimust, kas tehisintellekti puhul võime rääkida 0,01 protsendi hüperrikaste omast?

Selge on see, et vaadates tagasi kunagiste hõimude toimemudelitesse, kuhu kuulus umbes 150 inimest, siis need toimisid tervikutena, kus kõigil oli oma roll. Selle unustamine on minu hinnangul väga aluseline põhjus, miks järjest enamad inimesed ei tule toime ühiskondades, mille oleme ehitanud.

Meil on vaja, et kultuuriruumis, kus inimesed on tihti pettunud usundites ja rituaalsetes kombetalitustes, leiutaksime uued formaadid, kuidas me saame kokku ja oleme dialoogis. Võib-olla on need temaatilised vestlusõhtud, kus räägitakse teemadel, mis on olulised, kuid mille edunäljas ühiskond on eesriide taha sundinud? Näiteks konfliktis kompromisside leidmine, seksuaalsus, aastaaegade järgi elurütmi muutus, päris mina vs laenatud mina. Tunnen, et võiksin nimetada sada teemat, millest tunnen, et tahaksin rohkem rääkida, saavutamaks head tasakaalu, aga mille suhtes ma ei ole kindel, et saan.

Võib-olla on kogukonnatunde taastamiseks uus formaat ühised matkad rabadesse või looduskaunitesse paikadesse. Võib-olla midagi kolmandat. Olen kindel, et kui me ei leia viise, kuidas kokku saada ja toimida suuremate üksustena kui ainult me ise üksi, siis me ei leia väljapääse, mida vajame.

Kolmandaks vaimsus

Mulle tundub, et keskne filosoofiline vaidlusküsimus reaalsusest tuleks tuua teaduse viimastest avastustest kõikide inimeste mõtteisse. Me ei ela mitte materialistlikus reaalsuses vaid nähtuses nimega consciousness ehk teadvus, mille läbi oleme kõik omavahel ühendatud. Inimkonnana on meil kognitiivselt arenenud välja võime sellest aru saada ja seda kogeda. Tegemist ei ole esoteerikaga. Materiaalne ja käega katsutav on üks osa sellest fenomenist, mida meie oma piiratuses ja meeleelundite läbi suudame tabada ja läbi sõnade kirjeldada.

Juhtimisautor Brene Brown on korporatsioonidest ja riikidest rääkides esitanud minu arvates väga tabava küsimuse: “Kuidas saavad edukaks organiseeritud süsteemid, mis ei ole vaimsed, kui nende eesmärgiks on teenida inimesi, kes oma loomu poolest on vaimsed olendid?”

Ma kodanikuna soovin, et me veedaksime rohkem aega rääkides sellest, mis on päriselt tähtis ja mis võiksid olla need kümme teemat, mille lahendamise korral laheneks automaatselt ära 10 000 probleemi, millest me räägime ja mille üle vaidleme, kuid mille lahenemisele pole lootustki, kuna kümme aluselist tupikteed või väärarengut, mille oleme ühiskondlikult oleme loonud, hoiavad meid vangis. Perspektiiv on tõeliselt tähtis märksõna.

Lõpetaksin sõnadega laulust “Aeg laulab”:

Aeg meie käes nüüd saatma jääb,

Aina kõikjal meil kaasas ta käib.

Kord leiad kõik või kaotus ja võit,

Meid saadavad käsikäes.

 

Rohkem okkaid kui õisi teel,

Võita kuid suudame veel.