Viimasel ajal on palju arutletud selle üle, miks lapsed ja noored teevad äärmuslikke vägivallategusid ja kust tekib nende julmus. Minu jaoks on keskne küsimus siin mitte ainult see, mis lapsega on juhtunud, vaid ka see, mis on jäänud juhtumata. Kas oli keegi, kelle juurde ta sai minna, kui tal oli raske? Kas oli keegi, kes jäi tema kõrvale piisavalt kauaks? Kas oli keegi, kes aitas tal oma tundeid sõnastada, mitte lihtsalt maha suruda? Kas oli keegi, kes selgitas sotsiaalmeediast nähtut? Kas oli keegi, kes küsis, kuidas tal päriselt läheb?
