Ilma selgete kvaliteedistandardite, läbipaistva seire ja piisava rahastamiseta võib alusharidus Tallinnas libiseda miinimumtasemele. Mitte pahatahtlikult, vaid lihtsalt seetõttu, et süsteem ei ole motiveeritud arenema, kirjutab Sven Soomuste.
Tallinn on tegemas suurt sammu tasuta alushariduse suunas. Tegemist on poliitilise valikuga, mille motiivid on arusaadavad. Meie õnneks on lähiajaloos need ideed juba teiste poolt ära proovitud ja see annab võimaluse õppida teiste vigadest. Nimetame asju õigete nimedega: tasuta asju pole olemas.
Kui lasteaia koha eest ei maksa me rahas, siis maksame selle eest õigusega nõuda kvaliteeti. Munitsipaallasteaia teenuse kvaliteet satub surve alla ja eralasteasutuste tegutsemisruum kitseneb veelgi.
Seda kinnitab meile ka senine kogemus Põhja-Ameerikast. Üks tuntumaid ja põhjalikumalt uuritud näiteid on Quebeci provints Kanadas, kus 1990. aastate lõpus viidi ellu üks ambitsioonikamaid tasuta lastehoiu reforme. Lasteaiakoht sooviti muuta kättesaadavaks kõigile. Quebeci poliitikakujundajad uskusid siiralt, et loovad parema tuleviku. Kuid tasuta lasteaed ei ole sama mis kvaliteetne lasteaed.
Quebeci reformi mõjusid on hiljem analüüsinud mitmed sõltumatud majandusteadlased ja arengupsühholoogid (sh pikaajalised uuringud), kelle järeldused olid üllatavalt kriitilised.
Alushariduses kasvas hüppeliselt teenust tarbivate laste hulka, kuid kannatas laste vaimne tervis. Aastate jooksul näitasid uuringud suuremat hüperaktiivsust, tähelepanuraskusi, agressiivsust ning ka halvemat tervist. Ka lapsevanemate stressitase kasvas ja peresuhted muutusid pingelisemaks. Kas ja kui hästi mõjus muutus lasteaia personalile, ei pea pikalt juurdlema.
See näide peaks Tallinnale andma põhjust edasi liikuda ettevaatlikult. Linnavalitsuse soov tagada teenusele juurdepääs ilma täiendava rahalise kuluta on igati mõistetav, kuid tasuta teenus muudab paratamatult kogu süsteemi toimimisloogikat.
Kui lapsevanema rahaline panus ja valikuvõimalus vähenevad, nõrgeneb ka surve kvaliteedile ning hääbub sisuline arutelu selle üle, millist arengukeskkonda laps tegelikult vajab. Tasuta ligipääs ei taga iseenesest häid tulemusi. Vastupidi, kvaliteedi mõõdikuks pole enam lapse heaolu, vaid teenust kasutavate laste hulk. Peaksid ka alternatiivsed teenusepakkujad turult kaduma, kaob ka perede valikuvabadus. See on juba praegu Tallinnas teravalt tajutav.
“Ilma selgete kvaliteedistandardite, läbipaistva seire ja piisava rahastamiseta võib alusharidus Tallinnas libiseda miinimumtasemele.”
Siin peitub veel üks risk: kui teenus on nii-öelda tasuta, võivad lapsevanemad tunda end vähem õigustatud kvaliteeti nõudma. Ja ka vastupidi, igasugune kriitika on võimalik lämmatada retoorilise manipulatsiooniga: “aga see teenus on teile ju tasuta, milles on probleem”. Ilma selgete kvaliteedistandardite, läbipaistva seire ja piisava rahastamiseta võib alusharidus Tallinnas libiseda miinimumtasemele. Mitte pahatahtlikult, vaid lihtsalt seetõttu, et süsteem ei ole motiveeritud arenema.
Ühiskonna teadlikkus kvaliteetse alushariduse tegelikust maksumusest on äärmiselt madal juba nüüd. Kaotame küll 50–90-eurose kohatasu, ent tegelik kulu on kuni 800 eurot lapse kohta kuus. Kui linn võtab üle lapsevanema otsesed kulud ja püüab alandada teenuse maksumust veelgi, toob see kaasa paratamatud muutused, mis puudutavad sageli just väljapoole nähtamatuid komponente nagu tugispetsialistide arv ja tase, õpetajate koolitus, õpikeskkonna kvaliteet jne.
Läbimõeldud ja tulemuslik tasuta alusharidus peaks sisaldama samaaegselt kolme kriitilist aspekti: selgeid ja mõõdetavaid kvaliteedistandardeid, piisavat rahastust iga lapse kohta ning võrdset kohtlemist sõltumata teenuse pakkujast. Kui üks neist puudub, maksame ühiskonnana selle eest hiljem mitmekordselt.
Samal ajal võetakse lapsevanematelt võimalus ise võtta vastutus ja panustada eralasteaedadele. Tallinna linn ei toeta eralasteaia ja munitsipaallasteaia lapsi kohatasude kaudu samal määral. Panused on kõrged. Kui mõni lapsevanem kardab, et pahupidi paisatud alusharidussüsteem võib tema lapse erivajadusi – näiteks ülal nimetatud hüperaktiivsus või tähelepanuraskused – negatiivselt mõjutada, peaks jääma võimalus ise panustada. Ka nende lapsevanemate olukord muutub keerulisemaks.
Alusharidus ei ole kokkuhoiukoht, vaid lapse arengu kõige määravam eluetapp. Kõige kulukam laps ei ole see, kelle eest makstakse tasu, vaid see, kelle areng ja potentsiaal jääb õigel ajal toetamata. Arenguaken sulgub selles eas äärmiselt kiiresti ja selle kaotuse mõju avaldub aastakümneid.
Eralasteasutuste toetamine ei ole privileeg üksikutele peredele, vaid võimalus pakkuda lahendusi ka neile lastele, kes vajavad teistsugust metoodikat, väiksemaid rühmi või personaalsemat lähenemist.
See arutelu ei käi munitsipaal- ja eralasteaedade vastandamisest, vaid lapse arengukeskkonna kvaliteedist ja mitmekesisusest. Süsteemne kvaliteedirisk on kõikjal, kus lapsevanemate kasvavad ootused, professionaalsed teadmised ja kiiresti muutuva maailma tulevikuoskused summutatakse tasuta teenuse argumendiga. Teenuse kvaliteet, ligipääs ja valikuvabadus peavad arenema üheskoos.
Selle reformi edu ei mõõdeta sellega, kas ja kui palju lapsevanem maksab, vaid sellega, millise panuse need lapsed tulevikus ühiskonnale annavad. Selle otsuse mõjud kestavad aga aastakümneid, nagu Quebeci kogemus meile näitab.