Eesti tervishoiusüsteemi tulevik sõltub otsustavast küsimusest: kas me keskendume sellele, mis hoiab tervishoiuraha kokku ja mille kaudu saab arstiabi paremini korraldada või vastupidi, liigume killustunud lahenduste poole, mis muudavad süsteemi nõrgemaks ja ebaefektiivseks?

Riik on juba aastaid öelnud, et tervisekeskused ja esmatasand tervikuna on tänase ja homse tervishoiu nurgakivi. See ei ole pelgalt sõnakõlks, tervisekeskuste mudel on end tõestanud nii professionaalse kvaliteedi, meeskonnatöö kui ka kõige olulisema ehk patsiendi vaates. Lisaks on tervisekeskused noortele atraktiivseks töökeskkonnaks.

Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liidu organisatsiooniuuring kinnitab samuti, et tervisekeskustes on tugev sisekliima, head töövahendid ja –keskkond, toetav juhtimine ja väga kõrge pühendumus nii arstide kui õdede hulgas. Need väärtused ei teki iseenesest, need sünnivad seal, kus töö on korraldatud ühtsel loogikal, meeskond toimib ja toetab üksteist ning patsiendi teekond on läbimõeldud algusest lõpuni.

Praegune mudel vajab aga oluliselt tugevamat toestust. Kui riik soovib, et esmatasand oleks tervishoiu raskuskese, peab ka rahastus seda kajastama.

Kui on kvaliteet, peab sellele järgnema ka seda toetav rahastus

Esmatasandil tehakse tööd, mis katab terve elukaare sünnist kõrge vanuseni, ennetusest krooniliste haiguste juhtimiseni. Enamik pöördumistest on õetasandil ning hästi väljaõpetatud ja professionaalsed õed on selle süsteemi selgroog.

Nad suudavad lahendada suure osa muredest iseseisvalt, mistõttu jõuab perearsti juurde just see patsient, kelle mure või probleem vajab arsti kompetentsi. Selline tööjaotus on osa terviklikust meeskonnatöö printsiibist, kus perearst panustab eriarsti teadmistega seal, kus seda enim vajatakse: laste arengu jälgimises, ennetuses, riskipatsientidega tegelemises jpm. Lisaks peavad kuuluma tervisekeskuse meeskonda üldarstid, kes toetavad eriarste lihtsamate juhtumite lahendamisel.

Kui peremeditsiini soovitakse tuua juurde noori arste ja õdesid, siis uuringute alusel eelistavad nad töötada just sellistes meeskondades. Ühtsed andmebaasid, sissekannete loogikad, digitriaažilahendused ja meeskonnasisene selge tööjaotus ei ole lihtsalt mugavus, need on patsiendi sujuva ja tervikliku abisaamise eeltingimused. Tervisekeskustes praktiseeritav meeskonnamudel loob järjepidevuse. Kui üks töötaja on eemal, võtab teine juhtumi sujuvalt üle.

Just siin tulebki mängu kvaliteedi ja innovatsiooni rahastamine. Innovatsioon ei ole pelgalt tehnoloogia, see on pidev digiteekondade arendamine, uute teenuste juurutamine, uute seadmete ja ruumide sisustamine ning meeskonna koolitamine. Kõik see loob väärtust patsiendile, kuid vajab investeerimist inimestesse. Ka kvaliteeti ja koostööd tuleb motiveerida. Miks arvatakse, et esmatasand on ennast isejuhtiv süsteem? Ei ole.

“Soovime patsienditeekonnad üle Eesti muuta sujuvaks ja parandada järjekindlalt koostööd sotsiaalvaldkonnaga.”

Kui riik ootab tervisekeskustelt nüüdisaegset teenust ja arstiabi kvaliteetset osutamist, peab rahastus vastama ka meeskonnatöö tegelikele kuludele. Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liit lõi sel aastal kvaliteedistandardi ning suur osa tervisekeskustest pingutavad igapäevaselt selle nimel, et kvaliteeti ühtlustada ja järjekindlalt parendada. Soovime patsienditeekonnad üle Eesti muuta sujuvaks ja parandada järjekindlalt koostööd sotsiaalvaldkonnaga.

Töökoormuse raport kinnitab, et tasakaal ei ole paigas. Perearstid ja õed teevad märkimisväärselt ületunde, digipöördumiste maht kasvab ning vajalik tööjõuressurss ületab rahastusega kaetava mahu üha enam.

Kvaliteeti ei saa hoida ületundidega. Innovatsiooni ei saa hoida õhinapõhiselt. Ja jätkusuutlikkust ei saa tagada üksnes kohusetunde najal. Sama kehtib ka ennetustööle, mida esmatasandi töötajad tahavad teha ning mida uute nõuete ja määruse kohaselt peab veelgi rohkem tegema.

Tugevdame toimivat, mitte ei loo dubleerivat tervishoiukorraldust

Meil on Eestis olemas toimiv mudel. Tervisekeskused pakuvad mitme eriala teenuseid, mis katavad suure enamiku inimese tervisemurede teekonnast kodu lähedal. See on kulutõhus, inimkeskne ja järjepidev viis tervishoidu korraldada.

Selle taustal on oluline sõnastada ka üks põhimõtteline valik, mille ees Eesti seisab. Kas tugevdame olemasolevaid tervisekeskusi ehk organisatsioone, millel on juba välja kujunenud taristu, meeskonnad ja töökorraldus või loome paralleelseid ja dubleerivaid lahendusi, mis killustavad süsteemi ja hajutavad vastutust?

Uute omanike lisandumine raha ega inimesi juurde ei too. Me ei vaja omandisuhete reforme, vaid olemasoleva korralduse paremat rahastamist vastavalt tegelikele töömahtudele ja nõuetele. Teada on, et esmatasandi visiitide arv aina kasvab, ka seepärast peaks rahastus liikuma sinna, kus probleeme päriselt ennetatakse ja lahendatakse.

Tervisekeskus hoiab nii patsienti kui ka töötajat

Tervisekeskused pakuvad midagi, mida üksikpraksised suudavad harva: sujuvat kolleegide asendust, kandvat rolli kriisisituatsioonis, järjepidevaid koolitusi, subspetsialiseerumist ja püsivat meeskonnatuge. Haigestumiste puhul üksikpraksise töö võib seiskuda olulises mahus ja puhkuseasendajate puudumise tõttu ei saada sageli aastate jooksul üldse puhkust. Tervisekeskustes võtab meeskond ja asendajad patsiendid üle ja hoiab järjepidevuse alles.

Tervisekeskustes saavad nii arstid, õed kui ka teised spetsialistid tegeleda lisaks kitsamate valdkondadega, mis neile päriselt korda lähevad, ja nendes lisateadmisi hankida, olgu see psüühikahäirete, nahahaiguste, haavahoolduse, diabeedi või toitumisnõustamise erialadel. Kui spetsialist saab lisaks oma tavatööle pakkuda meeskonnasisest ekspertlust, on patsiendi abi täpsem ja sageli väheneb vajadus eriarstiabi järele. See on kvaliteet, mis ei ole juhuslik, vaid süsteemselt arendatud soov pakkuda rohkem teenuseid kodulähedases tervisekeskuses.

Just see on ka üks põhjus, miks tervisekeskused on atraktiivsed noortele perearstidele ja -õdedele. Nad näevad, et see mudel on töökindel, õiglane ja inimesi hoidva struktuuriga. See ei ole pelgalt personaliküsimus, see on investeering Eesti tervishoiu järelkasvu.

Tugev esmatasand on investeering Eesti tervisesse

Viieaastane rahastusmudel, mille mõju hakkab esmatasandil avalduma, ei ole lihtsalt administratiivne dokument. See on poliitiline ja strateegiline teetähis: kas riik ütleb otsusekindlalt, et tervisekeskuste mudel on see, millele me oma tervishoiu rajame või jätkame eriarstiabi eelistamist?

Tervisekeskustel on selge plaan ja võimekus, meil on kvaliteedistandard, digiteekonnad, meeskonnamudel ja tugev strateegiline visioon, oleme valmis üksikpraksiste võrgustamiseks ja nende tegevuse toetamiseks. Aga partnerlus riigiga saab toimida ainult siis, kui rahastus ja õigusruum toetab neid samu eesmärke, mida riik sõnades väärtustab.

Kui riik ootab tervisekeskustelt kvaliteeti, peab ta rahastama kvaliteeti. Kui riik ootab innovatsiooni, peab ta looma ressursi innovatsiooniks. Kui riik ootab jätkusuutlikkust, peab ta investeerima end juba tõestanud süsteemi tegeliku potentsiaali avamisse.

Tugev esmatasand ei ole kulu. See on kõige tasuvam investeering Eesti tervisesse. Tervisekeskused hoiavad ära kallid eriarstiabi teenused, juhivad krooniliste haigete teekondi ja pakuvad inimestele turvatunnet, et abi on olemas, mõtestatud ja järjepidev.

Eesti perearstid koos meeskondadega on oma senise tööga loonud väga hea esmatasandi tervishoiu baasi, mis vajab nüüd väärtustamist ka tegudes, mitte sõnades. Tervisekeskused ja nendega võrgustunud üksikpraksised suudavad luua lisandväärtust ja lahendada järjepidevuse probleemid, kui nende põhjendatud ja arengut toetavad tegevuskulud on kaetud.

Selleks, et inimesed saaksid sama head ja sujuvat abi esmatasandil ka edaspidi, peab rahastus tugevamalt toetama kvaliteeti ning vastama tegelikele kuludele, mida meeskonnapõhine tervisekeskuse mudel päriselt nõuab.