Positiivse psühholoogia eksperdid ei tee ise seda, mida teistele soovitavad. Just see võib olla püsiva ja pikaajalise heaolu võti.
Positiivne psühholoogia on heaoluprogrammide alustala üle maailma. Inimestele, kes soovivad oma vaimset tervist parandada ja paremini elada, soovitatakse sageli konkreetseid tegevusi: pidada tänulikkuse päevikut, teha regulaarselt teistele head või võtta teadlikult aega positiivsete emotsioonide kogemiseks.
Värske uuring viitab aga, et positiivse psühholoogia eksperdid ise neid soovitusi igapäevaelus enamasti ei järgi. See vastuolu võib anda olulise vihje selle kohta, mis aitab heaolu tegelikult pikemas plaanis hoida.
Uuringu käigus intervjueerisid Iirimaa ja Suurbritannia teadlased eesotsas Jolonta Burke’iga 22 positiivse psühholoogia eksperti ja praktikut, kellest mitmed oli valdkonnas tegutsenud üle kümne aasta. Kõik nad soovitasid oma klientidele, sõpradele ja pereliikmetele heaolu toetavaid tegevusi ning rõhutasid, et neid tuleb kohandada vastavalt inimese vajadustele.
Kui teadlased küsisid ekspertidelt nende endi kätumise kohta, selgus aga, et nad ise neid tegevusi oma heaolu parandamiseks regulaarselt ei kasuta. Enamasti pöördusid nad konkreetsete heaoluharjutuste poole vaid keerulisemal ajal, mil nad tundsid, et vajavad lisatuge.
Paljud positiivse psühholoogia programmid põhinevad teadlikul ja sihipärasel pingutusel. Uuring näitas aga, et eksperdid ise ei käsitlenud heaolu kindla eesmärgina. Selle asemel toetas nende heaolu paindlik, heaolule suunatud mõtteviis, mida uurijad nimetasid meliotroopseks heaoluhoiakuks. Mõiste tuleneb ladinakeelsest sõnast melior (parem) ja kreekakeelsest sõnast tropism (liikumine millegi poole) ning tähendab liikumist selle suunas, mis teeb elu elamisväärseks.
Sellise mõtteviisi puhul ei käsitleta heaolu kui ülesannete nimekirja, vaid kui loomulikku osa igapäevaelust. See tähendas ka seda, et eksperdid ei püüdnud teadlikult õnne taga ajada. Halval päeval lasid nad asjadel lihtsalt omasoodu minna, leppides teadmisega, et raskused on elu loomulik osa.
Uuringus osalenud ei teinud ka suuri ja järske elumuutusi, mida nad vahel klientidele soovitavad. Nad tegelesid juba niigi igapäevaselt asjadega, mis andsid elule tähenduse. Näiteks lugesid, tegid vabatahtlikku tööd, valmistasid endale meelepäraseid toite või harrastasid joogat.
Kuigi sellised tegevused on heaoluprogrammides tavalised, peitus erinevus motivatsioonis: et eksperdid ei teinud seda pelgalt soovituse peale. Need olid osa nende identiteedist või aitasid neil enda vaimset tervist tasakaalus hoida.
Eksperdid pöörasid tähelepanu ka oma kehale, hoolitsedes une, toitumise ja liikumise eest sama teadlikult kui vaimse tervise eest. Samuti oskasid nad märgata väikseid võimalusi heaolu suurendamiseks, olgu selleks paljajalu murul kõndimine ilusal päeval või tänulikkuse tundmine kodu soojuse ja turvalisuse eest pärast rasket päeva. Teadlaste hinnangul aitab positiivse psühholoogia tundmine selliseid hetki paremini märgata ja väärtustada.
Igal aastal ilmub uusi heaolurakendusi, koolidesse lisandub heaoluteemasid ning organisatsioonid investeerivad töötajate vaimsesse tervisesse. Ometi on nende algatuste mõju sageli tagasihoidlik. Osa uuringuid viitab isegi võimalikele negatiivsetele kõrvalmõjudele.
Uuringu autorite hinnangul võib see olla seotud sellega, et standardiseeritud heaolutegevused ei pruugi olla tõhusad inimestele, kes on juba oma elus heaolupraktikaid laialdaselt rakendanud. Tulemused osutavad vajadusele keskenduda senisest enam heaolutegevuste pikaajalisele mõjule, mitte õnne sihipärasele tagaajamisele.
Uuringu sõnum on lihtne: heaolu nimel ei pea pidevalt endaga tööd tegema. Heaolueksperdid ise toetuvad harva suurtele elumuutustele või programmidele. Selle asemel kujundavad nad vaikselt mõtteviisi, mis aitab suunata tähelepanu tõeliselt olulisele ja liikuda tasapisi nende asjade poole, mis teevad elu tähenduslikuks.