Eric Idle on just naasmas ääretult edukalt Suurbritannia, Austraalia ja Uus-Meremaa turneelt, et nüüd oma ühe-mehe-show’ga rõõmustada Skandinaavia ja ka Eesti publikut. Ta segab kokku huumori, muusika, filosoofia ja – nagu ta ise väidab – ka ühe puuksunalja. Esinemine tõotab tulla intiimne ja tohutult naljakas, andes publikule võimaluse heita pilgu meelelahutustööstuse legendi ellu.
Idle on üle elanud väga haruldase vormi pankreasevähist, kuid ka sellest räägib ta endale omase irooniaga, lauldes: “See võib olla viimane kord, kui te mind näete!” Olge valmis: nilbevõitu lood, ühislaulmised, lugupidamatud mälestused kuulsusest ja rikkusest, seni avaldamata kaadrid ja üllatusterohke The Virtual Band, mida ta ise kirjeldab kui absurdsuse ja nostalgia segasummasuvilat.
Õhtu jooksul ei unusta Idle omal kombel kummardada ka oma pikaaegsetele sõpradele ja kolleegidele George Harrisonile, Robin Williamsile ja Neil Innesile. Ta annab au ka The Rutlesile – kultuslikku staatusse tõusnud biitlite paroodiabändile, mille Idle omal ajal lõi ja mis astus esimest korda üles milleski, mida peetakse üldiselt maailma esimeseks mockumentary’ks.
Eric Idle on lavade ja ristsõnade staar ning teda on sageli võrreldud ka Noel Cowardiga. “Aga mitte kunagi heas võtmes,” ütleb ta naljatledes. Tõeliselt karastunud koomikuna meenutab Idle, kuidas ta kogemata 1963. aastal skeenele koperdas ja, nagu ta ise ütleb: “Ma pole senini väljapääsu leidnud.” Tema missioon? “Inimesi lõbustada,” lisab ta süngelt.