Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve raamatusoovitustesse jõudis sel korral kolm teost: uus õigekeelsussõnaraamat, mälestusteraamat Peeter Tulvistest ja Jakob Martin Stridi “Fantastiline Buss”.
“Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2025”
“Õigekeelsussõnaraamat” on ise juba nii tore liitsõna, et sobib esimeseks ehmatuseks ette näidata ja hääldada anda igale võõrlasele, kes maakeele kallal hambamurdmist hakatab. No aga kõik tarvilik ja palju liigset, ent põnevat on siin ju sees. Las sõnaveebid ja ujuilm hõllanduda omasoodu, tõhus paberklots umbes iga seitsme aasta takka väärib kohta riiulis ja mõttekambrites. Vanu ÕS-e lehitseda on teinekord haruvahva, näeb kiirelt, mismoodi aeg ja keel muutunud on ja kus osas nad seda sugugi teinud ei ole. Keel on nii pikk ja lai ja vana ja uus asi, et meie oma elueaga tajume teda suht-koht lühida ajalõigu sees. Isegi inimese eluikka mahub mitmesugusi keelekasutusi ning tänase raamatuse raiumine on alati arukas tegu. Pärandame ülesvõtte uutele põlvedele, kes kunagi teispilku heidavad, ehk naeravadki, vast aga uusvanu mõttekohti leiavad ning leiutavad.
ÕS on auväärne ning paljude keelekokkade kauakestvat koostööd nõudev kontsentraat, mis pole sugugi suvakas puljongikuubik, vaid armastusega aegamööda kokku keedetud rammuleem. Põhjuse leiab alati ja juttu jätkub kauemaks – niisuguse raamatuga elab äsja lugema õppinu rõõmsasti kooli lõpetamiseni üheskoos. Ülikooli ajaks tehakse uus. Me kõigi abil, sest tegelik autor on armas eesti rahvas!
“Mees, kes naeris. Peeter Tulviste kaasteeliste mälestustes”, koostanud Tõnis Arro
Kangesti mõttetihe teos. No ega ohver ise autoritele alla andnud, oli vast veelgi süvam taat. Aga mitmekümne intelligentse inimese meelepild ühe isiku teemal on kahtlemata muljetavaldav. Kodus ei jaksakski seesugust raamatut joonelt läbida, see on teos, mis peaks raamatukogudes kohalkasutuseks aukohal olema, et oleks ikka ja jälle põhjust tulla ning natuke kaasa mõteleda. Uhked lood ja võimas vedamine, et nii palju tarku inimesi on ühest veel targemast jutustama kaasatud. Vaata määndse nurga alt tahes, tulemus on austamist vääriv. Või mis austamist, ikka pigem ja esmalt lugemist ning mõtlejate mõtete edasimõtlust. Kumab läbi ka ajastut, mis üha kiiremini unuvikku hääbumas. Siin hoidub aeg alles, aga mitte museaalina, elusa ja edenevana. Ju just toda Peeter Tulviste tahtnuks – et kui temast midagi päriselt järele jääb, siis olgu need uute inimeste uutmoodi mõtted. Ikka rohkem ja aina paremini! Unustamata naeru.
Jakob Martin Strid “Fantastiline Buss. Ehk, kuidas me jõudsime punktist A punkti B”
“Fantastiline buss” ongi üsna fantastiline mitmes mõttes. Lugu on selge fantaasia ja pildistik… ah jah, fantastiline. Pole ime, et nii põhjaliku teose vormistamisele autoril kõva viisteist aastat kulus. Loo läbilugemine ei võta palju aega, aga piltide juures võib üsna lõputult istuda – noid pisi- ja üksikasju ikka annab avastada. Keskkõvasid pildiraamatuid ilmub kamalutäite kaupa, kuid see väärib erilist tähelepanu ja kohta kodus. Kas see koht lastetoas või suurtetoas olema saab, ma ei tea, ent loodan raamatut sujuvasti kõigi kambrite vahel liikuvat. Midagi hullupöörast ja südamlikku leiab siit igaüks. Isegi see, kes enam või veel lugeda ei oska.