Kuigi teatristatistika näitab eestlaste suurt kultuurihuvi, tekib ühiskonnas tuliseid vaidlusi teemal, mis üldse kultuuri nime väärib ja kellel sobib kus esineda. Semiootik Maarja Ojamaa ja kultuuriajakirjanik Valle-Sten Maiste leidsid, et sageli tembeldavad inimesed kultuurituks nähtusi, mille mõistmiseks neil puudub n-ö keeleoskus.

Kultuuri mõtestamine algab Maarja Ojamaa sõnul keelest. Ta ei pea selle all silmas ainult verbaalset keelt, vaid laiemat märgisüsteemi, mida kasutatakse nii filmis, tegevuskunstis kui ka muusikas. Kui inimene pole teatud kultuurikeelt koolis õppinud või kodust kaasa saanud, tekib tal sellega kohtudes tõrge. “Kui on mingid kultuuris käibel olevad keeled, mida me ei valda, […] hakkab meile tunduma, et selles keeles väljendatu on kuidagi mõttetu või tähendusetu,” selgitas Ojamaa Vikerraadio saates “Teise mätta otsast”.

Niisugune arusaamatus viib semiootiku sõnul sageli sildistamiseni, kus võõras kultuurivorm kuulutatakse barbaarseks. “Mõiste barbar tähendas algselt neid, kes ei räägi minu või meie keeles,” täpsustas Ojamaa. Teisisõnu on mõiste ajalooliselt tähistanud suhtlusbarjääri, mitte intelligentsuse puudumist. “Me ei saa aru ega suuda osaleda selles dialoogis. Järelikult see on [meie jaoks] väljaspool kultuuri,” seletas semiootik.

“Kui on mingid kultuuris käibel olevad keeled, mida me ei valda, […] hakkab meile tunduma, et selles keeles väljendatu on kuidagi mõttetu või tähendusetu.” – Maarja Ojamaa

Kultuurišoki ja tõrjumise taga ei ole saatekülaliste sõnul aga pelgalt teadmatus, vaid sageli psühholoogiline ebakindlus. “Kui sinna taha ehituvad või istutuvad isiksuslik jäikus või mingisugune ohutunne ja ärevus, võidakse tõmmata neid piire, mis kultuuri kuulub ja ei kuulu, päris hoogsalt,” märkis Ojamaa.

Kultuuriajakirjanik Valle-Sten Maiste tõi välja, et see, kui teatud valdkondi ei mõisteta, ei pea tingimata viima konfliktini. “Mina olen barbar või võhik paljudes kaasaegse kultuuri elementaarsetes valdkondades, näiteks arvutimängudes,” tõdes ta. Ehkki arvutimängud on paljudele vanema põlvkonna inimestele võõrad, loetakse neid ajakirjaniku sõnul ikkagi kultuuri osaks. 

Kultuurikonflikt kompab ühiskonna ootusi

Tänavu oktoobris leidis riigikogus aset juhtum, kus infotunnis päris Martin Helme kultuuriminister Heidy Purgalt aru, kas artistil Valge Tüdruk sobis ikka Eesti Rahva Muuseumis esineda. Maiste hinnangul ei teki sedasorti teravad ühiskondlikud vaidlused tingimata selle pinnalt, kas lubatud on kõrg-, madal- või rahvakultuur. “Kui vaatame Kermo Murelit, võib tema [oma loomingusse] liita vabalt rahvakultuuri elemente ja need on aktsepteeritud kogu ringkonnas,” tõi ta näite.

Ebamugavustunne vallandub ajakirjaniku sõnul pigem siis, kui kunstnik käitub viisil, mis ei vasta traditsioonilistele rolliootustele. “Kultuurišokk ei teki niivõrd kultuurivorme ja žanreid pidi […] vaid teatavaid soostereotüüpe pidi: mis on lubatud poistele, mis tüdrukutele Eestis,” osutas ta. 

“Kultuurišokk [tekib] teatavaid soostereotüüpe pidi: mis on lubatud poistele, mis tüdrukutele Eestis.” – Valle-Sten Maiste

Nii võivad meessoost püstijalakoomikud põimida Maiste sõnul oma esinemistesse ükskõik kui palju madalust, aga lai publik võtab selle vastu. Seevastu rafineerituma esinemisega Valge Tüdruk tekitab publikus suuremat vastasseisu. “Õnneks teatavas mõttes ka laias ringis piirid nihkuvad. Viimastel aastakümnetel võib tuua mitmeid näiteid, et stereotüübid muutuvad,” arutles ajakirjanik.

Maarja Ojamaa sõnul on riigikogu infotunnis toimunu õpikunäide sellest, kuidas kultuuri kasutatakse võtmesõnana ühiskonna polariseerimiseks. “See kindlasti ei ole märk, et konkreetsetel poliitikutel oleks äkki tekkinud mingi suur huvi ja mure kultuuri pärast,” märkis ta.

Sageli jäävadki kriitikud tema sõnul kinni pealispinda ega suuda analüüsida teose sügavamat sisu. Nii käsitleb näiteks Valge Tüdruk Ojamaa sõnul olulisi teemasid nagu ühiskondlik ebaõiglus või noorte eneseväljendusruum. Murekoht on pigem selles, kui vormist kaugemale ei vaadata: “Põhimõtteliselt on ka Valget Tüdrukut võimalik analüüsida tema sõnumi ja sisu kaudu. [See sõnum] võib-olla paljuski ka see, millega võiks poliitikud tegeleda,” arutles semiootik.

Ajalugu muudab perspektiivi

See, mida Eesti inimene peab praegu labaseks või šokeerivaks, võib teises kontekstis olla kõrgkultuuri vaieldamatu osa. Ehe näide on siinkohal Maarja Ojamaa sõnul vägistamismotiivid kunstiajaloos, mis muuseumiseintel või rahakotiraudade vahel ei tekita enam küsimusi. Kaasaegses kunstis mõjuvad need aga provokatsioonina. “Võtke Kreeka kaheeurone münt, kust meile vaatavad vastu Zeus ja Europe. See on vägistamistseen, aga meil ei teki seda vaadates tunnet, et kogu antiikmütoloogia tuleks äkitselt tühistada,” osutas semiootik.

“Põhimõtteliselt on ka Valget Tüdrukut võimalik analüüsida tema sõnumi ja sisu kaudu.” – Maarja Ojamaa

Kultuur on pidevas muutumises. See, mis täna tundub marginaalne, võib homme olla peavoolu huviorbiidis. Valle-Sten Maiste sõnul on Eesti kultuuris ja kultuurimeedias seoses kliimamurega esile kerkinud inimese läbisaamine loodusega ja selle suhte mõtestamine. “Sellest, mis oli veel 30 aastat tagasi selgelt Maalehe aines, on saanud väga paljude kultuuriinimeste huviobjekt,” sõnas ta.

“Teise mätta otsast”. Valle-Sten Maiste ja Maarja Ojamaa Autor/allikas: Airika Harrik/ERR