Näitleja Toomas Tross rääkis Vikerraadios, et suur vajadus on Autistide akadeemia järele, kus autismi diagnoosi saanud noored saaksid tegeleda loominguliste aladega. Tross tõdes, et kõikide raskuste kiuste püüab ta nii isiklikus elus kui loomingus leida igapäevaseid õnnehetki ja rõõmsaks tegevaid silmapilke.
“Käisime just Taanis, meie jaoks väga koduses linnas, kuigi me oleme elanud Taanis vaid kaks aastat. 30 aastat tagasi õppisime seal ja sellest ajast on ainult head ja ilusad mälestused. Nüüd käisime Taanis vaatamas tütar Emma esimest koolitööd, milleks oli maskiteatri etendus,” ütles Toomas Tross ehk kloun Tuut.
Trossi sõnul oli väga kodune olla taas selles koolis, kus ka nemad kunagi õppisid, kuigi kool on vahepeal oma asukohta muutnud. “Üks õpetaja oli koolis ka sama,” lisas Tross, kes on seda meelt, et inimene peaks ikkagi sellega tegelema, milles ta on andekas.
Piibu ja Tuudu teatrimaja on juba 15 aastat vana. “Kui me selle käivitasime, ega me ei arvanud, et me ise nii palju lavastusi loome, et me saame sellise hoo sisse, millel pole lõppu näha. Ühel hetkel saime aga aru, et meid ei jagu kõigile. Täna on meie repertuaaris Ellen Niidu “Onu Ööbiku” põhjal loodud lavastus ja Kadri Hinrikuse “Taks ja dogi” lugude põhjal loodud lavastus. See ei ole ainult lastejutt, vaid perekirjandus ehk ettelugejal on sama põnev lugu ette lugeda ja vaadata kui väikesel kuulajal.”
Selle jaoks, et teatrit käigus hoida, on vaja vahendeid, ja seda ainult piletimüügist ei saa. “Ilma lisarahata on võimalik erateatrit elus hoida, kui sa ei luba endale ja oma meeskonnale puhkepäevi, aga see pole jätkusuutlik tegevus, ehk et ikkagi on vaja lisatoetust kolmandatelt osapooltelt, et tegevus oleks järjepidev ja et seda jaksaks teha,” selgitas Tross. “Oleme pidanud jah tööd vihtuma, aga see on tasunud end ära.”
11 000 inimest on tänaseks käinud kinos vaatamas filmi “Minu pere ja muud klounid”. “Mina vaatan seda ikkagi kui väikest tagasivaadet teatud perioodile isiklikus elus ja teatrimaja käivitamise ajal. Film on väga aus,” tõdes Tross. “Minul oli seda filmi vaadata väga kurb, sest on üks hetk, mida ma ei saa enam tagasi pöörata. Enam ei saa ma midagi muuta, aga me püüame olla iga päev natuke paremad.”
Trossi sõnul sai selle filmi peategelaseks tütar Emma. “Emmaga juhtus filmimisperioodi jooksul väga palju. Kooli lõpetamine, gümnaasiumisse minek, selle lõpetamine, esimene armumine ja kooselu,” sõnas Tross.
Autistist lapsega, poeg Siimuga kooskasvamine on Trossile palju õpetanud. “Kahju, et meie riigil ei ole mudelit, kuidas toetada perekonda, kes saab teada, et tal on autismi diagnoosiga laps, et seda ei peaks jooksu pealt välja mõtlema. Ma imestan, et seda mudelit ei olnud siis ega ole ka praegu. Ka seda oleme õppinud jooksu pealt. Nüüd on Siim täisealine ja kohe kui põhikool lõppes, lõppes ka teda toetanud süsteem.”
“Siim on väga hea tantsija ja laulja, tal on oskus esineda, ta on väga loominguline,” tõdes Tross. “Ma näen seda rõõmu temas. Me kõik ju püüame leida oma elus rõõmuhetki, püüame elada õnnelikult, nii ka Siim. Nüüd ma peaksin talle neid võimalusi võimaldama, neid otsima, aga oleks vaja kohta, ma kutsun naljatamisi seda Autistide akadeemiaks, kuhu ta saaks minna, kus oleks kõik loomingulised erialad esindatud,” tõdes Tross.
“Anni on me kõige noorem tütar ja kõige osavam. Tema eeskujuks on õde Emma. Anni laulab väga hästi ja teater on tal ka põues, ta lausa särab laval. Proovin temaga kaasa mõelda ja teda aidata, nii palju, kui ma oskan,” muheles Tross.
Uuelt aastalt ootab Tross puhkust. “Kuna me oleme iseendale tööandjad, siis see jutuks on jäänudki. Sel aastal me võtame seda juttu juba väga tõsiselt ja otsustasime, et puhkame kolm kuud. Aga samal ajal kutsuti meid esinema Austraaliasse Eesti seltsidele. Mõtlesime, et teeme supsti viis etendust viies linnas ära ja ülejäänud aja puhkame. Siis mõtlesime, et kuidas me lähme nii kaugele ja mängime ainult eestlastele, äkki seal on mõni festival, ja selgus, et oligi Adelaide Fringe festival, kus me mängime siis 15 etendust. Siis selgus, et pärast seda festivali algab Melbourne Comedy festival, kus me teeme üheksa etendust. Nii et kokku on meil seal kahe kuu jooksul 30 etendust ja puhkus libises käest ära,” muheles Tross.
Austraaliast edasi plaanivad nad lennata Uus-Meremaale, kus oli ka üks festival, aga sellele nad suutsid siiski ära öelda. “Me sööme iseendi sõnu, aga loodame, et see uus aasta tooks siiski puhkust meile ka. Kui me lähme Eestist hästi kaugele, siis ma julgen esinemispakkumistele “ei” öelda.”
Siim võetakse reisile kaasa, sest talle väga meeldib reisida. “Me püüame kogu aeg õnnehetki, neid rõõmsaks tegevaid silmapilke, mulle väga meeldib neid püüda. Mõnikord need silmapilgud viivad tagasi lapsepõlve, ja siis mõtled, et aga äkki midagi uut on veel ees, ja kindlasti on,” nentis Tross.