Tänavu selguvad aasta parasportlased esmakordselt Eesti Olümpiakomitee aasta sportlaste hääletuse tulemusel ning pälvivad Pallase skulptuuritudengi Viktor Kissi poolt loodud taiese Agitos.
Kõrgema Kunstikooli Pallas skulptuuriosakonna üliõpilase Viktor Kissi loodud auhind Agitos on Eesti spordiajaloos esimene spetsiaalselt aasta nais- ja meesparasportlasele pühendatud tunnustus. Auhind avalikustati 11. detsembril saates Terevisioon, kus intervjuu taustal näidati ka Liina Kinksi ja Tiit Pähnapuu filmitud kaadreid selle valmimisprotsessist.
Aasta parasportlaste auhind Agitos antakse esmakordselt üle 28. detsembril toimuval Spordiaasta Tähtede galaõhtul kõrvuti Eesti Olümpiakomitee auhinnaga Kristjan, viimase autor on skulptor Mati Karmin.
“Kui ma selle skulptuuriga tööle asusin, teadsin üht: see peab rääkima enda eest. Agitos ei ole lihtsalt auhind. See on liikumise, eneseületuse, sisemise jõu ja usu sümbol. Valisin nime Agitos teadlikult, kuna see viitab rahvusvahelise paraolümpialiikumise sümbolile. Ladina keeles tähendab agito “liikuma” ja ma soovisin, et just seda tunneks ka vaataja: energiat, sihikindlust, tõusvat liikumist,” kirjeldas Kiss taiese sünnilugu.
“Skulptuur kujutab abstraktseid mees- ja naisfiguure, mis põimuvad ülespoole tõusva spiraalina. Minu jaoks väljendab see parasportlaste kasvamist, liikumist ja eneseületust – nii füüsiliselt, emotsionaalselt kui ka vaimselt. See on lugu võrdsusest ja vaimujõust, mida jutustab vorm. See on visuaalne sõnum, et parasportlased ei ole lihtsalt võistlejad, nad on tugevad isiksused, kelle lood inspireerivad ja tuletavad meile meelde: piirid eksisteerivad sageli ainult meie hirmudes!” lisas ta.
Kiss tõdes, et mõte aasta parasportlase auhinna loomiseks tuli ootamatul ja isiklikul hetkel. “Istusin arvutiklassis ja töötasin oma lõputöö kallal – projektiga, millel on selge sotsiaalne tähendus ja mis on suure vastutustundega. Samal ajal valdasid mind kahtlused: kas ma suudan ja olen võimeline seda lõpuni viia? Kas ma teen õiget asja? Just sel hetkel tuli mu postkasti kiri – kutse osaleda Eesti Paralümpiakomitee konkursil. Ma ei võtnud seda kui tavalist teadet. Minu jaoks oli see märk. Otsustasin siis endamisi: kui ma selle konkursi võidan, on see kinnituseks, et liigun õigel teel oma epiteesi-projektidega. Sellest hetkest sündis soov luua mitte lihtsalt auhind, vaid kunstiteos, mis kannab edasi parasportlase teekonna – keerulise, emotsionaalse ja inspireeriva – tähendust,” meenutas Kiss.
“Usun, et kunst võib olla sillaks – spordi ja kultuuri, saavutuste ja nende mõtestamise vahel. Loodan, et Agitos aitab inimestel vaadata parasporti uue nurga alt, mitte kui midagi “teistsugust”, vaid kui täisväärtuslikku ja inspireerivat osa meie spordikultuurist. Agitos ei ole lihtsalt karikas, mis asetatakse riiulile. See on ese, mis räägib iseenda eest: “Ma olen selle tee läbi käinud. Ma olen ületanud ennast. Ma inspireerin.” Ma väga soovin, et see auhind elaks edasi näitustel, meedias, inimeste mälestustes. Et see kõneleks nende nimel, kes iga päev ületavad võimatut. Et see inspireeriks uusi inimesi – nii spordis kui ka elus,” selgitas kujur.