Riigikogu liige ja Reformierakonna poliitik Valdo Randpere avaldas pühapäeval Eesti Päevalehes arvamusartikli, milles kritiseeris Nürnbergi kohtuprotsesse nende alguse 80. aastapäeva puhul. Randpere hinnangul ei tohiks Nürnbergi tribunali käsitleda kriminaalõiguse eeskujuna, vaid vastupidi – tema sõnul oli tegemist rahvusvahelise õiguse häbiplekiga, mille mõju ulatub tänapäeva.
„Nürnbergi kohtuprotsesse nimetatakse sageli, ja alles äsja ka Delfis, „nüüdisaja rahvusvahelise kriminaalõiguse verstapostiks”, kuid tegelikkuses näitas Nürnberg, et maailmas ei kehti ühtsed reeglid, vaid reegleid määravad võitjad ja neid rakendatakse valikuliselt,” selgitab Randpere. „Nürnbergi protsessi, mille 80. aastapäev on praegu taas aktuaalseks teinud, ei peaks eeskujuks tooma ega suurejooneliselt tähistama.”
Randpere jagab seega paljude kriitikute seisukohta, mille kohaselt oli Nürnbergi rahvusvaheline sõjatribunal sisuliselt maailmasõja võitjate omakohus. Õigusemõistmise keskne põhimõte – erapooletus – ei olnud Nürnbergis tagatud, kuna kohtunikud esindasid kõiki Teise maailmasõja võitjariike. Samas oleks olnud võimalik kutsuda kohtunikud hoopis neutraalsetest riikidest. Näiteks on briti jurist F. J. P. Veale oma teoses „Advance to Barbarism” toonud esile, et sobivaid ja tunnustatud kohtunikke oleks võinud leida ka erapooletutest riikidest nagu Šveits, Rootsi, Hispaania, Türgi või Argentina. Veale’i hinnangul olnuks neutraalse kohtu peamine probleem võitjariikide seisukohast selles, et sellise tribunali otsused poleks olnud ette teada ja välistatud polnuks ka võitjariikide enda kuritegude uurimine.
Ühe kõnekama näitena Nürnbergi protsesside ebaõiglusest toob ka Randpere esile Katõni massimõrva juhtumi. Nürnbergi süüdistusmaterjalides käsitleti Katõnis toime pandud ligi 22 000 Poola ohvitseri ja eliidi esindaja tapmist sakslaste kuriteona, kuigi menetluse käigus kogunenud tõenditest ilmnes selgelt hoopis Nõukogude Liidu süü. „Selle asemel, et tõde tuvastada, tehti poliitiline otsus: Katõni kuritegu jäeti lõplikust kohtuotsusest lihtsalt välja. Saksamaad ei mõistetud süüdi, Venemaad ei tohtinud süüdistada. Nii ei sündinud õigust, vaid vaikiv kokkulepe,” kirjutab Randpere.
Nõukogude Liidu esindajate roll Nürnbergi protsessil oli tihedalt seotud Stalini-aegse repressiivaparaadiga. Nõukogude delegatsiooni poliitiliseks juhiks oli Andrei Võšinski, kes oli 1930. aastatel Stalini-aegsete Moskva näidisprotsesside peaprokurör. Samuti on hiljem avalikustatud dokumentide põhjal teada, et nii USA president Franklin D. Roosevelt kui ka Suurbritannia peaminister Winston Churchill olid teadlikud Nõukogude Liidu vastutusest Katõni massimõrva eest, kuid vaikisid sellest, et mitte kahjustada suhteid tollase liitlase Staliniga.
Lisaks Katõnile juhib Randpere tähelepanu sellele, et Nürnbergis ei käsitletud üldse mitmeid Nõukogude Liidu toime pandud kuritegusid, sealhulgas massiküüditamisi, tsiviilelanike tapmisi, sõjavangide hukkamisi ning Punaarmee vägivalda Ida- ja Kesk-Euroopas. „Miljonite inimeste vastu suunatud kuriteod jäeti väljapoole protsessi, justkui need polekski kuulunud rahvusvahelise õiguse alla. See ei olnud juhus, vaid teadlik valik,” kirjutab Randpere.
USA vabariiklasest senaator Robert Taft nimetas Nürnbergi otsuseid juba 1940. aastatel õigusemõistmise läbikukkumiseks ning hoiatas, et Ameerika Ühendriigid aitasid Nürnbergis „riietada kättemaksu seaduslikku vormi“. Hiljem avaldas Tafti seisukohale toetust ka John F. Kennedy oma teoses „Profiles in Courage“.
Randpere seob Nürnbergi protsesside pärandi ka tänapäevaga, väites, et valikuline õigusemõistmine on aidanud kaasa olukorrale, kus rahvusvaheline õigus ei kehti kõigile võrdselt. „Kui õiglus ei kehti kõigile, siis ei ole see õiglus ja Venemaa tänane märatsemine Ukrainas on selle Nürnbergi-vaikimise otsene ning verine jätk,” leiab Randpere.