Sõjajärgses Nõukogude Eestis oli inimeste argielu tugevalt politiseeritud. Oludes, kus igast külast otsiti kulakuid, võis ühest lausest või kuulujutust välja kasvada aastaid kestev ülekuulamiste jada. Protsess lõhkus ka Eesti külaühiskonna, osutab Tartu Ülikooli ajaloolane.
“Nõukogude Eestis olid 1940.–1950. aastad pidev vaenlaste otsimise aeg. Esimene vaenlane oli ühiskondlikult võõras element,” ütleb Tartu Ülikooli arhiivinduse professor Aigi Rahi-Tamm. Uut võimu häiris tema sõnul Eesti sõjaeelne elulaad, kus jõukam kodanlus moodustas 13, linna- ja maakodanlus 63 ning töölisi nii maal kui linnas vaid 24 protsenti. “Nõukogude mõistes oli see ebanormaalne. Sul pidid olema töölised ja talurahvas,” seletab ta.
“Nõukogude Eestis olid 1940.–1950. aastad pidev vaenlaste otsimise aeg.”
Nõukogude võimule meelepärase olukorra saavutamiseks algas ühiskonnas nivelleerimise protsess. Teisisõnu hakati kampaaniakorras otsima ja tasandama kõikvõimalike n-ö rahvavaenlasi, sealhulgas jõukamaid talupidajaid ehk kulakuid.
Oma hiljutises konverentsiettekandes kõneles Rahi-Tamm lähemalt, kuidas selline poliitiline tagakiusamine Eesti inimeste argielus välja nägi. “See rääkiski sellest, kui haavatavad me oleme: kuidas on võimalik ühiskonda pingestada ning kuidas konflikte on teadlikult ära kasutatud ja tagant õhutatud,” kirjeldab ta.
Sõna sõna vastu
Aigi Rahi-Tamme sõnul oli Nõukogude ühiskond kampaaniatest tulvil. Nii sai alates 1948. aastast hoo sisse nn kriitika ja enesekriitika kampaania, mis oli üles ehitatud inimeste vahelistele konfliktidele. “Selle loosungi all õhutati usaldamatust näiteks töökollektiivides ja parteikoosolekutel. Pidi hindama, milline ma ise olen ja millised on mu kolleegid,” sedastab professor.
Oma ettekandes tõi ta näite Tallinna konservatooriumi parteikoosolekust. Seal kirjeldas Filharmoonia direktor Aleksei Stepanov õhustikku sõnadega: Mina puudutasin Anna Klasi nime ainult üks kord, aga tema nimetas mind juba üheksa korda. Rahi-Tamme sõnul iseloomustab see omaaegset instinktiivset ründamist. “Koosolekud olid omamoodi kohtusaalid, kus hinnati suhteid ja enesevalitsemist. Julgeolek ja partei kasutasid seda infot süüdistuste süvendamiseks ja inimeste vastandamiseks,” kirjeldab ta.
“Aastaid hiljem oli tühise lausekatke alusel võimalik konstrueerida süüdistusi.”
Vaikimine polnud koosolekutel võimalik, sest seda tõlgendati apoliitilisusena. Professori sõnul kruviti ruumis pingeid, kuni inimene lõpuks ikkagi midagi ütles. “Kui midagi kellegi teise kohta ei suutnud öelda, pidid võtma ette enesekriitika ja ennast avalikult hukka mõistma,” märgib ta. Samas kampaaniavaimus ilmus ajakirjanduses avalikke patukahetsuskirju. Näiteks kahetsesid heliloojad Riho Päts ja Tuudur Vettik avalikult oma vääraid arusaamu ja eksimusi.
Ehe näide sellest, kuidas sõjajärgsel ajal võis ühest lausekillust kujuneda pikk protsess, on Rahi-Tamme sõnul aga Adolf Vedro juhtum. “Kuulujutu pinnalt oli võimalik süüdistus üles ehitada,” osutab ta. Konservatooriumi professor Adolf Vedro suri 1944. aasta septembris saunas saadud põletushaavadesse. Enne seda oli ta saksa okupatsiooni ajal ühe kaebuse alusel kinni võetud, üle kuulatud ja mõne päeva pärast vabaks lastud. “Vedrole meeldis pildistada. Üks talumees tahtis pildi peale saada, aga Vedro öelnud: Sinu lõusta minu aparaat küll ei võta. Seepeale esitas talumees kaebuse ja Vedro võeti kinni,” sedastab Rahi-Tamm.
Vabanemise ja surmaga see lugu aga ei lõppenud. Kui 1950. aastate algul süüdistati kolleege Vettikut ja Pätsi, toodi uuesti välja ka Vedro juhtum. See serveeriti Rahi-Tamme sõnul viisil, nagu oleks Vedrot Saksa okupatsiooni ajal piinatud ning kolleege süüdistati tema vallandamises. “Poliitilisel pinnal vastandati asju, mida seal absoluutselt ei olnud. Aastaid hiljem oli tühise lausekatke alusel võimalik konstrueerida süüdistusi,” tõdeb ta.
“Ekspluateeris ümbruskonna inimesi täkuga”
Sõjajärgsete konfliktide keskpunkt on Aigi Rahi-Tamme sõnul aga Eesti külas toimunu. Sellest annavad tänapäeval aimu nii mälestused ja kirjavahetused kui ka rahvavaenlaste ja kulakute isikutoimikud. “Nivelleerimise ja pidev vaenlaste otsimise protsess lõhkus külaühiskonda kõige rohkem,” märgib professor.
Kulakuid otsides oli põhiline süüdistus võõra tööjõu kasutamine. Kogu külaühiskond pandi enda ja naabrite kohta tunnistusi andma. Rahi-Tamme sõnul oli see taaskord instinktiivne protsess, kus sõna läks sõna vastu. Toonases materjalis leidub üksjagu jaburana mõjuvaid süüdistusi: “Näiteks oli talus sugutäkk ja süüdistusena pandi kirja: ekspluateeris ümbruskonna inimesi täkuga. Või kui hooajatöödel käisid päevilised abis, mis oli seadusega lubatud, konstrueeriti selle pinnalt tõendid, et talu oli kulaklik.”
“Küüditamine tegi ühiskonna kokkuhoidmises ja üksteise toetamises suure hävitustöö.”
Tänapäeval võib absurdsena mõjuda ka näiteks loend esemetest, mis võisid alles jääda ühte kulaklikuks kuulutatud tallu. “Alles võis jääda üks suve- või sügispalitu, üks talipalitu või kasukas, üks suvepeakate, kaks suverätikut ja üks soe sall. Terve pere peale võis alles jääda ainult üks kasukas,” loetleb ta.
Ühe inimese kohta võis jääda üks magamiskomplekt ja kolm vahetust pesu. Perekonnal võis olla üks kapp, toa kohta üks lamp ja iga inimese kohta üks tool või taburet. Kööginõudest tohtis alles jätta kaks ämbrit, ühe paja ja kaks laudlina või teerätikut. Kõik ülejäänu tuli ära anda. “Kui suhted läksid väga teravaks, käidi seda kontrollimas,” märgib Rahi-Tamm.
Veel ühe kummastava näitena kõneles professor ühe perekonna hoole all elanud vaimuhaigest invaliidist, kes pandi toimikusse kirja võõra tööjõuna. “Kulakutalu perenaine tuli 1957. aastal Siberist tagasi ja taotles majapidamise nimekirjast kustutamist. Naabridki tunnistasid, et tegu on invaliidiga,” kirjeldab ta. Seepeale saadeti Tallinnast tallu ametnik, kes invaliidist prouaga vestles. Ametnik kirjutas toimikusse järgmist: Proua jättis väga ära kurnatud orja mulje, aga tema mõistuses ei tohi kahelda. See on kindlasti võõra tööjõu ekspluateerimine. Mingit ümberhindamist Rahi-Tamme sõnul ei toimunud.
Kõik toimikud pole tema sõnul siiski täis üksnes süüdistusi. Leidub lisaks pikki, 20–30 allkirjaga, toetuskirju, kus külaelanikud on üksteist toetanud. “Küll on tunda, et pärast 1949. aasta küüditamist toetuskirjade osakaal vähenes. Küüditamine tegi ühiskonna kokkuhoidmises ja üksteise toetamises suure hävitustöö,” tõdeb Rahi-Tamm.
Ettekande laiem sõnum on professori sõnul meelde tuletada, et nõukogude Eesti oli kontrollitud totalitaarne ühiskond. Kontrollimise vorme oli aga palju. “Inimesi mässiti tunnistustega sisse, et kõigil tekiks süütunne: siis olime haavatavad ja kontrollitavad. Meil ei tohtinud olla algatusvõimet, pidime olema massinimesed,” kirjeldab ta. Samas ei suutnud Nõukogude aeg Eesti inimesi lõpuni normeerida. “Kuhugi jäid sisemised reservid. Aeg õpetas elama kaksikelu – väljapoole ja sissepoole,” tõdeb Rahi-Tamm.
Aigi Rahi-Tamm pidas ettekande “Poliitilised” konfliktid argielus 1940.–1950. aastatel: pisitülist avaliku hukkamõistuni” Eesti Vabaõhumuuseumi teaduspäeval “Argielu varasel nõukogude ajal” 28. novembril.