Kodumaiste autorite teostest on konkurentsitult kõige populaarsem aasta algul Loomingu Raamatukogus ning hiljem uuesti Varraku välja antud Kairi Loogi “Tantsi tolm põrandast”, mida tõstis esile 14 inimest. Loomingu Raamatukogu tugevat hooaega tunnustasid mitmed valdkonna spetsialistid, aga kümme korda toodi eraldi välja ka LR-is ilmunud Brigitta Davidjantsi “Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte”. Ülejäänud enimmainitud teosed tulid kõik luulest: Riste Sofie Kääri “Aps!” toodi välja üheksa korda, Aliis Aalmanni “Pääsulinn” mahtus kaheksa inimese valikusse ja Carolina Pihelga “Ikka veel” tõstis esile seitse spetsialisti.
Rahvusvaheliste teoste puhul oli ühisosa vähem ning valik sellevõrra kirjum, kuid kuus korda toodi välja nii Indrek Koffi tõlgitud Fernando Pessoa “Rahutuse raamatut”, Loomingu Raamatukogus ilmunud Anni Arukase tõlgitud nobelst Han Kangi “Taimetoitlast” ja Jüri Kase tõlgitud Leonora Carringtoni “Kuuldesarve”.
Kirjandusaasta ülevaates osalesid: Tiit Aleksejev, Karl Martin Sinijärv, Heili Sepp, Piret Voolaid, Anneli Leinpere, Saara Liis Jõerand, Carolina Pihelgas, Rein Raud, Andra Teede, Merlin Kirikal, Berit Kaschan, Raul Sulbi, Ave Taavet, Peeter Sauter, Indrek Tart, Imbi Paju, Lisanna Lajal, Mart Pechter, Aivar Kull, Märt Väljataga, Paavo Matsin, Marek Tamm, Arne Merilai, Anti Saar, Kai Väärtnõu, Elle-Mari Talivee, Jaanika Palm, Triinu Tamm, Tauno Vahter, Ilmar Tomusk, Toomas Väljataga, Janika Läänemets, Tiit Hennoste, Tõnu Karjatse, Olev Remsu, Krista Kaer, Maarja Vaino, Ester Urbala, Piret Raud ja Kadri Hinrikus.
Kuna kuulun kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade suurde žüriisse, siis keskendun eesti algupärandite asemel tõlkekirjandusele.
Florian Illies “Vaikuse võlu”
Saksa keelest tõlkinud Triin van Doorslaer
Tänapäev
Aasta lugemiselamus. Selles, kuidas Florian Illies suudab elustada ühe kunstniku maalid ja nende kaudu kogu 19. sajandi, on midagi imetlusväärset.
Graham Swift “Emadepüha”
Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer
Varrak
Graham Swifti selgus ja sügavus Krista Kaera tõlkes, paremaks ei saagi minna. Näiliselt lihtne lugu, mis keeldub lahkumast.
David Šahar “Reis Kaldeamaa Uri”
Heebrea keelest tõlkinud Kalle Kasemaa
Eesti Raamat
“Purunenud anumate palee” romaanitsükli järjekordne osa, mille tegevus toimub Teise maailmasõja eelses Jeruusalemmas. Tekst, mis on võimeline katkist maailma parandama.
Tapio Koivukari “Põletatud mehe tütar”
Soome keelest tõlkinud Piret Saluri
Argo
Hea näide põhjanaabrite uue laine ajalooromaanist. Liikumine läbi 17. sajandi Islandi, mis elab ja hingab.
Varlam Šalamov “Kuritegeliku maailma kroonikad”
Vene keelest tõlkinud Ilona Martson
Postimehe Kirjastus
Vajalik teos, et mõista tänapäeva Venemaad ja seda, mis ootab neid, kes kurjategijale alistuvad. Šalamovi nullstiil on väärtus omaette.
Édouard Louis “Kes tappis mu isa”
Prantsuse keelest tõlkinud Heli Allik
Varrak
Siin on midagi ehedat. Valus ja isiklik lugu klassiühiskonnast, mille olemasolu on mugavam endale mitte tunnistada.
Jun’ichirō Tanizaki “Arutu armastus”
Jaapani keelest tõlkinud Margit Juurikas
Eesti Raamat
Koomiline, õudne ja õpetlik lugu 1920. aastate Jaapanist, mis räägib sellest, kuidas arm laskub, aru lahkub ja kuidas soov teist inimest omada avab põrguvärava.
Muriel Spark “Juhiiste”
Inglise keelest tõlkinud Andrus Lauringson
Loomingu Raamatukogu
Äraspidine ja seeläbi vabastav detektiivromaan.
Fernando Pessoa “Rahutuse raamat”
Portugali keelest tõlkinud Indrek Koff
Postimehe Kirjastus
Oodatud täismahus eestindus Pessoa ja Lissaboni huvilistele.
Louis-Ferdinand Céline “Sõda”
Prantsuse keelest tõlkinud Heli Allik
Varrak
Näide romaanikunstist, mis võib lihvimata kujul olla parem kui poleerituna.
Aasta sees on igasugu ägelikke pugalikke ilmutet ning lihtsalt käega rapsan, kahman rabalaukast aardeid segamini tänasära ehmuvehmuga.
Riste Sofie Käär “Aps!”
Vapustavalt sõnaohter ja vaimustavalt sisukas – üks raamat, mis kindlasti eestikeelsesse poeesiasse sügavale sisse jääb. Ütleb ise nii palju, et juurde kobisema kohe ei kipugi.
“ÕS: Eesti õigekeelsussõnaraamat 2025”
No lähme ja loeme nüüd iga viimase kui sõna ilusti läbi, sest kõik ülejäänu on vaid nonde kombineerimine (ja kui sõnaraamatut ei jaksa, lugegem tähestikku, tema on lühem ja kombinatsioone rohkem) – monumentjas maksiteos, mis tasub riiulisse paigutada vaatamata (ja vaadates) sõnaveebidele ja muule võrkvärgule.
Märten Kross “Kokkuleppelised imed”
Edev, inimlik ja isiklik, heaste kirjutet ja värskendav lisandus reipalt harali trimpavale-trampivale eestiproosale – tõhus reklaam Hiiumaale samamoodi – kellele südamlik, kellele pelutav, mõjus ja mõnus ikka. Ja mis nüüd lõpuks sai?
“Mees, kes naeris. Peeter Tulviste kaasteeliste mälestustes”
Targendav teos targast inimesest tarkade inimeste silmade ja sulgede läbi; ajastupeegel ja ajatõlgendaja, soe koma arukas arutlusjalutus läbi meelte ja mõtlemise, vaade hinge pluss vaimu sisse.
“Tartu puitarhitektuur”, koostanud Leele Välja
Tartu on Eesti meeleruumis löömatult vägev linn ning seda läbi aegade; noist aegadest pajatab paraku suuresti “väikse puust linna” kuvand, sest kivikraami on sõjad ja rüüsted vähevõitu järele jätnud – puuvärk ja muuvärk sai see-eest tänavu kaunisti kaardistet: käige Tarttu, köide kaenlas (või kükkige kodus, kuna suur osa õiget Tartut on raamatus sees)!
Karin Hallas-Murula “Eugen Habermann ja Herbert Johanson. Eesti modernismi klassikud”
Me elame ruumitektuuri sees kõikse aeg ja olgugi osa tost prahitektuur, jääb pidevalt silma nii vähehea kui uuelik kui see, millega me justnagu üheskoos üles kasvanud oleme. Eesti aegade klassika on siin raamatus koos ja on veenvalt. Kui hetkeks maha istuda ja hea raamatu veeres mõteleda, siis tundub hämmastav, kui suuresti suutsid kaks õppinud taati ajastu kuvandit mõjutada.
Mart Laar “Mordori jalajäljed”
Hoo ja hoobiga loodud lühivaade noortele, kes vast ehk Venemaast väga ei tea, sest et neil õnn on olnud paarkend aastat teadmatuses elada. Miks Mordor on Mordor, miks ta seda alati olnud on, miks nendega inimlikult läbi rääkida ei saa – siin on tuhat aastat ajalugu ja Mart Laar jutustab asja lahti. Kohustuslik.
Jüri Liiv “Ringmajanduse ringmäng” / Raivo Mänd “Meie sisemine loom”
Jüri Liiv oskab maailmast objektiivselt kirjutada. Ta ei aja mingit jama, ta ajab rahulike tõestamiste ja seletamistega jamad ilusti urruauku tagasi. Sodimeediamaailmale vahelduseks on hea lugeda mõtleva inimese järeldusi ja käreldusi. Kui te sorteerite prügi, mis ikka ju ühtesamma prahimäkke läeb, aga ostate tarbetus taaras kosmeetikat, siis lugege ja mõelge järele. Kui Jüri Liiv aju käima ei pannud, siis ehk aitab Raivo Mänd. Saab inimese kohta head teadmist ning vast on abiks ka looduse ja ilmamaa käigus käitumisel.
R.F. Kuang “Katabaas” / Robert Galbraith “Hõbedamärgiga mees”
A minge õige põrgu, ma räägin välismaa jutulorast natuke ka. “Katabaas” viibki otse põrgu ning kaudu klassikute ja uh-kui-hea jutuveeretuse. Vergilius! Dante! Akadeemiline maailm! Ehmusite? Võtke teine teos. Robert Galbraith teeb me tänailma britilikkuse jätkuvalt teistsuguseks, kütab põneviku taseme uuele krutile ja on omas inimlooluses juba kaugelt üle Dickensi; kardan, et järgmine raamat tuleb mitmes köites. Kui aastalõppu ja -algust lugemisega sisustada, siis siin on vastus käes. Vapustamisvõimelised teosed meelelahutuse maailmas.
Raivo Kalle “Mesinike lood elust, loodusest, mesilastest ja mesindusest”
Lõpetuseks korraks mesitarru. Ei see ole üllitis, mida suuresti loetaks ja ilukirjandus pole ta kindlasti mitte, kuid mesilastega suhestumine võiks aastavahetuse keerus ning algava aasta sees abiks olla. Mesilased on nagu vanaemad – nad on kõikvõimsad!
Minu isiklikud lemmikud peaaegu juhuslikus järjekorras:
Aliis Aalmann “Pääsulinn” (LR)
Sel aastal puudutas mind mitme eesti poetessi luulekogu – võiksin nimetada sama hästi ka Riste Sofie Kääri, Carolina Pihelgast, Berit Petolaid jne. Aga jäägu esimeseks Aalmanni uusim kogu, selle värske küpsus ja vahest ka teravus.
Kairi Look “Tantsi tolm põrandast” (LR)
See on tõesti hea. Sedapuhku massid ei eksigi.
Kiwa “Tagasi Hukkunud Alpinisti Hotelli” (;paranoia)
Harva, kui mõni teos üllatab sellega, et teab mu alateadvusest rohkem kui ma ise. Raamatupoes hajameelselt näppu haaratud juhuslik leid, mis osutus põhjatult põnevaks.
“Mõisa fenomen Balti kultuuriloos. Vaatenurki üle uurimisväljade.” Koostanud Kristina Jõekalda, Linda Kaljundi, Ulrike Plath (TLÜ Kirjastus)
Eestlase psüühe kooritakse ettevaatlikult lahti nagu antiikse tapeedi kihid mõne vana mõisa seinalt. Mul on väga hea meel, et oleme jõudnud rahvana selleni (sh sellise distantsini), et võime kirjutada neist kogemustest selliseid raamatuid. Selles keeles.
Elizabeth Eastlake “Kirjad Läänemere kallastelt” Tõlkinud Teet Martin (Argo)
Ainulaadne vaade meie minevikuminale väljastpoolt. Võib võtta eelmise raamatu paarilisena ses nimistus.
Alevtina Gongišt “Meist vepslastest ja mitte ainult” Tõlkinud Madis Arukask (Argo)
Hinge kriipiv ja siiras raamat hääbuva identiteedi ja keelega sugulasrahvast, mis annab võimaluse mõelda meist endist, meie iseseisvusest ja meie keelest, praegu ja tulevikus.
“Eesti õigekeelsussõnaraamat 2025” (EKSA)
Ei pea nõustuma kõigi siinsete valikutega, aga peamine on, et see raamat on olemas – paks ja paberil, midagi mõnusalt turvalist nagu ehitud kuusepuu jõulude ajal. Vt ka eelmist raamatut nimistus.
Amalie Skram “Constance Ring” Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming (Eesti Raamat)
Põhjamaade naiskirjanduse pärl aastast 1888. Aitäh, et see on nüüd eesti keeles.
Fionntán de Brún “Koletise kõhus” Iiri keelest tõlkinud Indrek Õis (Varrak)
Selles on midagi ülilahedat, et ses erilise staatuse ja ajalooga keeles kirjutatud romaan (mis ilmus vaid 2023. aastal) tõlgiti esimesena just eesti keelde. Me ei pea jooksma tõlkijatena suurkeelte sabas, ega ju.
Ljudmõla Taran “Paradiisiõunad” Ukraina keelest tõlkinud Katrin Väli (Hea Lugu)
Maitseka ja delikaatse kujundusega pisike valus valik ukraina poetessi luulet. Lõikab, tuikab. Puudutas mind väga.
Piret Voolaid
Eesti Kirjandusmuuseumi direktor
Kümme 2025. aastal eesti keeles ilmunud kirjandusteost, mis on autorite-koostajate eesnime järgi tähestikus, see pole pingerida
Carolina Pihelgas “Lõikejoon”
Kirjastus Lünk
Raamatupoes kuulsin müüjalt hinnangut: “Hea ei ole, aga hästi on kirjutatud.” Pärast lugemist võin öelda, et on ka hea raamat. Valusate ja ängistavate teemade läbikirjutamine on vajalik ning arengulood mõjuvad lugejale puhastavalt, isegi kui see puhastus pole mugav.
Ernst Enno “Paleuste poole: Eesti mõttelugu 184”
Koostanud Siim Lill
Ilmamaa
Tänavu tähistasime paljude jaoks pigem lastekirjanikuna tuntud Ernst Enno 150. sünniaastapäeva. Seda raamatut tasub lugeda, sest Enno mõtteaeglus ja mõttesügavus praegusel ajal, mil maailm kipub mõtlema liiga kiiresti, on ootamatult värskendav. “Paleuste poole” näitab, kuidas iseseisev vaim püsib püsti ka müra, ideoloogiate ja päevapoliitika keskel, justkui vaikne, kuid visalt põlev tuli.
Fernando Pessoa “Rahutuse raamat”
Portugali keelest tõlkinud Indrek Koff
Postimehe Kirjastus
Portugali kirjanduse pärle pole eesti keeles kunagi liiga palju.
Han Kang “Taimetoitlane”
Korea keelest tõlkinud Anni Arukask
Loomingu Raamatukogu
Minu senine kokkupuude korea kirjandusega oli olematu, ent see raamat räägib valusalt tuttavast küsimusest: kui vabad me oma valikutes tegelikult oleme ja kui palju elame teiste ootuste järgi. “Taimetoitlane” on häiriv ja poeetiline hoiatus sellest, kuidas näiliselt vaikne allumine võib muutuda aeglaseks enesehävituseks – ja kuidas ühiskond oma kinnistunud ettekujutustega sellele kaasa aitab.
Johanna Roos “Tsükkel”
Kastani Tänava Kirjastus
Ühiskonna stigmatiseeritud teemad, mis on naise elu argireaalsus, näiteks menstruatsiooniga seonduv, on olnud poeesias maha vaikitud või haruharva möödaminnes käsitlemist leidnud. Noore naise vaatenurk on julge, halastamatu. Jääb üksnes ette kujutada, milline võiks olla Johanna Roosi luulekeel üleminekuea ja menopausi vaevusi kirjeldades.
Kristiina Ehin, Meelis Friedenthal, Indrek Hargla, Leelo Tungal, Urmas Vadi “Eesti raamatu lood”
Eesti Kirjanduse Selts
Tasub lugeda, sest see teeb eestikeelse raamatu 500-aastase teekonna elavaks, mänguliseks ja üllatavalt isiklikuks, mitte pidulikult tolmuseks. Erinevate autorite hääled moodustavad mitmekihilise kultuuriloolise kaardi, mis tuletab meelde, et eesti keel ja kirjandus on sündinud loovusest, visadusest ja heast jutustamisoskusest. Ja Leelo Tungal ütleb: “Vara veel on leinalaule laulda raamatule!”
Kärri Toomeos-Orglaan, Mairi Kaasik, Risto Järv “Eesti muinasjutud III: novellmuinasjutud”
EKM Teaduskirjastus
Meie rahvaluulearhiivis leiduvaid muinasjutte tasub aeg-ajalt lugeda, et mõelda sellele, kust me tuleme, milline on olnud meie esivanemate maailmapilt. Paljudele võib olla uudiseks mõiste “novellmuinasjutt” – selles reaalelulises muinasjutu alaliigis töötavad imede asemel mõistus ja juhus: tegelased on tavalised inimesed, olukorrad elulised ning edu toob kavalus, nutikus või hästi tabatud hetk. See on justkui imemuinasjuttude realistlik poolvend – vähem võlukeppi, rohkem inimlikku tarkust, mis kokkuvõttes annab üllatavalt tänapäevase õppetunni vanade lugude kaudu. See on raamat, mis meenutab vaiksel jõuluajal ja mõnikord väikse muigega, et ellujäämine on alati olnud jutustamise kunst.
Mari Õunapuu, Kristi Metste, Kai Stahl, Kanni Labi “Neiud kui Lutsud. Natalie Mei kirjad Karin Lutsule 1923–1928”
EKM Teaduskirjastus
Kirjade žanris raamat viib lugeja mängulisse mõtteruumi, kus sõprus, looming ja eneseotsingud põimuvad vaimukate kirjelduste ning joonistustega. Natalie Mei kirjad Karin Lutsule avavad haruldase akna eesti naiskunstnike noorusse ja näitavad, kui julgelt ning rahvusvahelises rütmis siinmail juba sada aastat tagasi mõeldi.
Marin Laak, Kanni Labi, Tiina Saluvere “Printsess ja trubaduurid. Ivar ja Astrid Ivaski kirjavahetus Marie Underi ja Artur Adsoniga 1957–1979”
EKM Teaduskirjastus
1172-leheküljeline kaheköiteline kogumik on monumentaalne nii mahult kui sisult. Marie Underi ja Artur Adsoni enam kui kahekümne aasta jooksul peetud kirjavahetus Astrid ja Ivar Ivaskiga, mis on tallel Eesti Kultuuriloolises Arhiivis, avaneb kaante vahel aknana loominguliste inimeste ja pagulaskonna rikkasse kultuuriruumi.
Kirjavahetus kui žanr on ajas muutunud – aeglustunud või kadumas –, mistõttu võib see raamat tänapäeva lugejale olla teadlikult aeglane lugemine, täis avastamisrõõmu ja hääli, mis ei kiirusta, kuid püsivad.
Reeli Reinaus “Hiietantsijad”
Ronk Ronk
Hea ja ladus lugemine toob tänapäeva kriisid väga inimlikku mõõtu: hiied, tehisintellekti, kliimaärevuse, leina ja Instagrami ühte ja samasse tantsuringi. Natuke ettevaatlikult, natuke irooniliselt, aga piisava empaatiaga – ja jah, ka prepperid on platsis, sest keegi peab ju maailmalõpu saabudes teed keetma.
Anneli Leinpere
kirjanduskriitik
Leonora Carrington “Kuuldesarv”
Sürreaalseid ja lausa postapokalüptilisi mõõtmeid võttev lugu vanadekodust. Ühiskond ju vananeb, aga vananemisutoopiaid on vähevõitu. Pigem kõlavad ähvardavad noodid eesootava üksinduse ja kurbuse teemal. Selle raamatu 92-aastane peategelane nendib aga: olen ammu lõpetanud juurdlemise küsimuse üle, kas olen õnnelik. Tore oli lugeda nendest astridlindgrenlikult humoorikatest memmedest. Kes teab, äkki ongi seniilsus kiirustavate kodanike väljamõeldis?
Kairi Look “Tantsi tolm põrandast”
Ühinen seda raamatut kiitvate ühendkooridega. Vanaemad on paljude elus olnud tõelised superstaarid ja nii ka minul. Vanaema kujutamine selles raamatus on kirss tordil. Kaunilt komponeeritud lugu suureks kasvamisest, vürtsitatud mõtisklustega Eesti elu teemal.
Ann Quin “Berg”
Eksperimenteeriva sulega kirja pandud raamat, milles joonistub hästi välja hõre ja katkendlik mõistmine (lähedaste) inimeste vahel. Peategelasel on soov oma isa tappa, mille käigus ta muidugi ise põgenikuks muutub. Klapperjahti imeliselt sobituv kõhurääkija nukk tekitab mõtte, et üldse võiks inimestel olla rohkem nukke, kellel päid otsast rebida, et hiljem kergendunult hingata, kui vihahoog on lahtunud.
Edouard Louis “Kes tappis mu isa”
Louis kujutab isa toorelt, ent ka armastavalt ja empaatiliselt. Toksiline maskuliinsus kui enda saba näriv madu leiab ootamatult lootusrikka lõpu. Teos vaatleb söakalt süsteemseid probleeme ühiskonnas, kuid pettunud õiglustundest kerkib jõuetu kurbus ja viha.
Han Kang “Taimetoitlane”
Lugu sellest, kuidas vastupanu pealesurutud normidele ja pikaajalisele traumeerimisele kerkib orkaanina unenägudest ja siis juba pöördumatu jõuna. Heasüdamliku isalikkuse defitsiit võtab taas grotesksed mõõtmed. Aga samas on “Taimetoitlases” kõik väga ilus.
Kristjan Haljak “Relvad naistele”
Seda raamatut lugedes tõdesin, et sürrealism ongi suurepärane relv sobimatul hetkel sisse sõitvate unenägude pareerimiseks. Seiklused lähevad siin sujuvalt üle hõllanduseks ja vastupidi. “Elu möödus nagu oleks see olnud unenägu. Unenägu möödus, nagu see oleks olnud elu.” (lk 60)
Brigitta Davidjants “Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte”
Meeldivalt jahedal toonil kirja pandud retked ja ekslemised üheksakümnendate (Tallinna) radadel. Võimalus heldida toonasest vaesusest, näljast, trendidest ja ahnest elujanust.
PS! Davidjantsil ilmus tänavu ka oluline muusikat ja (muusika)ajalugu käsitlev raamat “To the Cold Land”. Maiuspala (endistele) punkaritele ja kõigile J.M.K.E sõpradele.
Andrus Kasemaa “Minu kangelased”
Jutustajahääl tekitab oma haavatavuse ja sihipärase naiivsusega sooja tunde. Lood viivad tagasi nõukaaega, kus kohtab tuttavlikke asju nagu leidlik majaehitus (varastamine), meeleheitlik kogumine jpm. Meenutusi hoiab raamis jutustaja hääle hubane, justkui maailma äärel rippumine. Mõnusalt täpne ja napp keelekasutus.
Janar Ala “Purgisupp”
Kunstiteostest rääkimise kõrval tekib põnev assotsiatsioonide rida, milles põimitakse kaasakiskuvalt ajalugu, muusikat ja mida kõike veel. Ei harutata “kunsti mõistmise” pusasid, vaid n-ö kummutatakse teema purgist välja ja lisatakse popkultuurilist hapukoort peale. PS! Tänu raamatule avastasin, et POCO on äge kunstimuuseum – tasub külastada. Parem hilja kui mitte kunagi.
Andrus Kivirähk “Eesti rahva uued jutud”
Vana ja uue kepsakas kombineerimine pakub turtsuma panevaid hetki. Juba ainuüksi Margus Remmelgase tegelaskuju väärib lähemat tutvumist. Imekspandavalt kavalalt see õiglus nendes juttudes ikka võidab. Juba Lennart Meri rõhutas, et kavalus on väga oluline omadus.
Tõelised muinasjutugurmaanid võiks ette võtta “Eesti muinasjutud III. Novellmuinasjutud” (koostajad Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan). Sellest kogumikust jagub pikaks ajaks ja kõigest võib-olla jagu ei saagi, sest leidub näiteks murdekeelt. Avastamisrõõm on siiski garanteeritud.
Saara Liis Jõerand
Värske Rõhu peatoimetaja
Minu kümme selleaastast lemmikraamatut räägivad rohkem minust ja mu aastast kui millestki muust – sest eks lugenud olengi eelkõige seda, mis teemas, mida vaja arvustada või hinnata, mille ilmumisele kuidagi reageerida. Nii et tooni annavad eesti luule, noored autorid ja Loomingu Raamatukogu. Aga küll tulevikus jõuab vaikselt ka teisi selle aasta tippe kiigata, õnneks pole kirjandusega tegelikult kunagi kiiret.
Carolina Pihelgas “Ikka veel”
Pihelgas sõnastab siin luulekogus palju olulist, seda korraga lihtsasti arusaadavalt, mõjusalt ja poeetiliselt äärmiselt meisterlikult. Kindel soovitus kõigile.
Riste Sofie Käär “Aps!”
Riste on minu meelest üles leidnud mingi sellise huumori ja tõsiduse ristumiskoha, mis mõjub praeguses ajas ainuõigelt, see toob ühekorraga mingit rahu ja tegutsemistahet. Sellest raamatust leiab hulga täiesti geniaalseid värsse! Ja see mahub taskusse.
Han Kang “Taimetoitlane”
Selle raamatu lugesin ühe õhtuga järjest läbi, tuli see kõige-kõige parem lugemise tunne peale – et tahakski ainult lugeda, veel ja veel ja veel! Ega neid Nobeli preemiaid vast päris niisama antagi.
Tõnis Vilu “Enne lapsi”
Tõnis Vilu luule sügab alati mu aju kuskilt sügavalt väga mõnusa koha pealt – asjad pole kunagi päris selged, aga ilus on, ja hea ja hoitud on olla. Igasugused vastused oleks nagu alati käeulatuses ja ometi libisevad siis käest. “Enne lapsi” puhas pliiatsi-ja-paberi-stiilis kaanekujundus sobib sellega ka väga hästi.
Brigitta Davidjants “Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte”
See aegruum, millest see raamat jutustab, asub minu jaoks kuskil väga magusas kujutluse vahealas – oma silmaga ma seda näinud ei ole, aga samas filmide-raamatute põhjal romantilist ettekujutust ka luua pole jõudnud. Väga lahedalt nihestatud tuttavlikkus. Hoogne, naljakas, äge!
Kairi Look “Tantsi tolm põrandast”
Pehme raamat, hell ja täpne. Sellest on kirjutatud ka mitu väga head arvustust, mis on alati hea märk – näiteks Eik Hermanni analüüs Vikerkaares või Merlin Kirikali oma Keeles ja Kirjanduses lisasid mu enda esimesele lugemiselamusele veel mitu väga põnevat tahku juurde.
Vaim Sarv “Radikaalne regilaul”
See intervjuukogumik oli väga mõnus ja innustav lugemine – Sarv põimib oma küsimusepüstitustes ja teemaasetustes väga elegantselt kohalikku pärimust ja globaalseid, igati tänapäevaseid mõttestruktuure. Tuletas meelde, et jah, niimoodi saab ja võib, ajalugu elab!
Aliis Aalmann “Pääsulinn” ja “Kes aias”
Aalmanni luule keerutab ja mängib ja avab argireaalsuses uusi kihte, proosa aga kaevub neisse kihtidesse sügavale sisse. Puhtad ja läbikomponeeritud mõlemad.
Andreas Kübar, “See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta”. Vot seda raamatut ma pole veel lugenud, aga juba väga tahan! Mõned Kübara lühilood on küll pööraselt naljakad olnud, äkki on romaan ka. Aga kurb pidi ka olema. Eriti intrigeeriv.
Mariana Enríquez “Asjad, mis me tules kaotasime” (tlk Eva-Stina Randoja)
Ilmselt põrutavaim lugemiselamus sel aastal. Võib-olla ongi ühiskondlikest probleemidest, nt vaesusest ja ebavõrdsusest kõige õigem rääkida õudusjutu žanris?
Eve Annuk “Elu kui tekst. Artikleid aastatest 1995–2023”
Põnev artiklikogumik, mille keskmeks on kaks naist, Lilli Suburg ja Ilmi Kolla, kes ei sobitunud omaaegsetesse raamidesse. Ühinen autori tõdemusega, et mõlemad vääriksid omaette raamatut – soovin jaksu ja jään huviga ootama!
Leonora Carrington “Kuuldesarv” (tlk Jüri Kolk)
Mõnusalt ekstsentriline ja mänguline romaan, korraga pööraselt naljakas ja surmtõsine. Elu algab 92-aastaselt!
Riste Sofie Käär “Aps!”
Kui Riste Sofie Kääri poleks olemas, siis tuleks ta kiiremas korras välja mõelda. “Aps!” on suurepärane luulekogu.
Kairi Look “Tantsi tolm põrandast”
Tänavune populaarseim romaan pani mindki rõõmust tantsima. Mulle meeldib, kuidas Loogi laused hingavad, liiguvad ja lõhnavad.
Tõnis Vilu “Enne lapsi”
Vilu luulekogus segunevad hääled, näod, kujutlused, detailid ja mälestused, millest alati ei tea, kelle omad need on. See paneb tekste korduvalt üle lugema ning iga kord uusi tähendusi ja seoseid leidma.
Aliis Aalmann “Pääsulinn”
Aalmanni luule on algusest peale olnud väga sümpaatne, aga “Pääsulinnas” on tunda uutlaadi küpsust. Raamat on õhuke, aga samas tihe, pea iga tekst kõnetab. Lisaks ilmus autorilt ka tugev novellikogu.
Jorge Luis Borges “See värsikunst” (tlk Rebekka Lotman)
Borgest on ikka rõõm lugeda. Tema loengud luulest on ühest küljest äärmiselt erudeeritud, aga teisalt lihtsasti loetavad. Siin on huumorit ja soojust, isiklikke meenutusi ja paeluvaid mõtteid kirjanduse olemusest.
Kivivalgel “2013-2024”
Kui on tunne, et elul pole enam midagi pakkuda, siis pole järelikult olnud mahti elu igapäevast imelikkust tähele panna. Aga seda teeb Kivivalgel ehk Sven Vabar, kes täiesti argiste asjade vaatlemise kaudu jõuab ikka reaalsuste vohamise ja maailmade paljususeni. Imeline!
Tove Ditlevsen “Noor tütarlaps saab vanaemaks ja teisi jutte” (tlk Henrik Sepamaa, Maarja Siiner)
Ausõna, ma loen ka muud, mitte ainult Loomingu Raamatukogus välja antud teoseid! Aga Tove Ditlevsen on suur lemmik “Kopenhaageni triloogiast” saati, tema tekstid on psühholoogiliselt täpsed, teravad ning kõnetavad ka siin ja praegu. Soovitan väga!
Aliis Aalmann “Pääsulinn”
Üks lõppeva aasta suurimaid ja meeldivamaid kirjanduslikke üllatusi. Alguses lugesin nagu hüpnotiseeritud, siis jätsin järele, et nautida teksthaaval. Esimest muljet jätkus lõpuni. Sõnatundlikkus, kujundikeele intensiivsus, sealt tagant aimuva meele tugevus, vabadus, avarus. Ja punktid! Mida kõike nendega teha saab! Ja veel on siin taga regivärsilist mõtlemist, mis on arhailine ainult siis, kui autor on vanas kinni, mitte nagu need, kes kunagi selle regivärsiga ennast päriselt väljendasid.
Leonora Carrington “Kuuldesarv”
Tõlkinud Jüri Kolk
Sürreaalsete kukerpallide sari annab tiivad; kellel vähegi on meeles Carringtoni vapustavad maalid Kumu mininäituselt, teeb hästi, kui jätkab tema loomingu teiste tahkudega tutvumist ja avab selle kirjandusliku kuuldesarve abiga oma teadvuse kujutlusmaailma uutele kõladele.
Graham Harman “Neljatine objekt”
Tõlkinud Kalle Hein
Kunagi alustasin oma lemmikoponendi mõttega tutvumist just sellest raamatust ja söandan seda ka kõigile teistele soovitada. Saatesõnas kirjutan täpsemalt.
Hasso Krull “Hämaruse meelespea”
Mida edasi, seda kirkamaks ja selgemaks Hasso Krulli luule on settinud, ometi on ka ühendusjooned kõige varasemaga siin ilusti alles, nagu ka komme tabava kujundi otsingul sisseõpetatud piire ületada. Praeguse hämara ajaga sobib nagu valatud.
“Kreeka kardina varjust. Neli Vana-India näitemängu.”
Koostanud ja tõlkinud Martti Kalda
Võimalust tutvuda klassikalise india näitekirjandusega on eesti lugeja pidanud põhjendamatult kaua ootama, õnneks on siin nüüd saadaval traditsiooni parimad näited ühtede kaante vahel ning sujuvas tõlkes, mida võib lugeda niisama omaks rõõmuks kui ka tõsisema idahuvi toetuseks.
Kiwa “Tagasi Hukkunud Alpinisti hotelli”
Raamatu mahus filmiarvustus on kangelastegu iseeneses, aga kui see on teostatud terava ja täpse ajastu-analüüsina ning kaugelt üle oma piiride ulatuva üldistusjõuga, siis on tulemus kindlasti väärt mingit sui generis eriauhinda või vähemalt kõvasti rohkem tähelepanu, kui see teos seni on suutnud saada.
Jurgis Kunčinas “Tūla”
Tõlkinud Tiina Kattel
Hetkel veel pooleli, aga soovitada söandan juba küll. On tore, et leedu (ja läti) kirjandust ilmub järjest rohkem ja ma loodan, et see leiab ka üha paremini oma lugeja üles. Kunčinas on Leedus olnud kultusautor, kes on andnud Vilniuse kõikvõimalikest minevikest läbi imbunud meeleoludele poeetilise ja kaunilt kaootilise kirjandusliku vormi. Samas praegu Užupise ülimalt gentrifitseerunud linnajaos ringi jalutades ei tule selle raamatu maastikud enam üldse tuttavad ette. Aga meilgi on sarnast, samamoodi kaduvat mälu; ma oletan, et selles raamatus tundub ka paljudele siinmaa lugejatele nii mõndagi kohe natuke magusalt omane.
Margus Ott “Heaolu”
Algupärases eesti filosoofias on Margus Otil kindel koht. Meie siin oleme tema loomelaadiga juba harjunud, aga laiemas maailmas on sellise laia perspektiiviga, mitmeid traditsioone omavahel ühendada suutev mõte pigem haruldane, ning õigeks filosoofiaks peetakse ennekõike seda, mis kedagi peale professionaalsete filosoofide huvitama ei peakski. Õnneks on meil neid viimaseid siin vähe, ning filosofeerida tuleb kõiki puudutaval ja arusaadaval viisil. Nagu siin.
Fernando Pessoa “Rahutuse raamat”
Tõlkinud Indrek Koff
Nende ridade kirjutamise hetkeks ei ole ma seda raamatut veel käes hoidnud, kuid Indrek Koffi suurt tööd võin soovitada ka pimesi. Erinevaid ajastuid iseloomustab muuhulgas ka see, millistest raamatutest tekib eesti keelde kaks erinevat tõlget — kunagi 1990ndatel juhtus see näiteks ühe karmi ameerika kriminulliga ja veidi hiljem nägid umbes samal ajal ilmavalgust kaks versiooni samast rikastumisõpikust — ning praegusele rahutule ajastule sobib Pessoa “Rahutuse raamatu” kahe versiooni ilmumine suurepäraselt. Eriti rahutud võivad neid ju ka omavahel võrrelda!
Eeva Park “Hundiratas”
Piret Jaaks “Tumeaine”
Carolina Pihelgas “Ikka veel”
Reeli Reinaus “Hiietantsijad”
Aliis Allman “Pääsulinn”
Berit Kaschan “Aprill”
Kairi Look “Tantsi tolm põrandast”
Berit Petolai “Hele, tukslev, nimetu”
Johanna Roos “Tsükkel”
Brigitta Davidjants “Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte”
Merlin Kirikal
kirjandusteadlane
Üks suurimaid elamusi sel aastal oli argentiina ekstravagantse autori Aurora Venturini “Täditütred” Mari Laane imelises tõlkes. Palun veel Venturinit eesti keeles! “Täditütreid” soovitas mulle Kairi Look, kelle debüütromaan “Tantsi tolm põrandast” võitis eesti lugejate südamed meelelise stiili ja lapsepõlve manamise oskuslikkusega. Võidaks ka välismaiseid lugejaid – loodan, et tõlkimise ettevalmistused kuluaarides edenevad.
Olen õnnelik, et eesti keeles avaldati taas Simone de Beauvoir’ rabavalt külm ja aus jutustus “Väga kerge surm” Raili Marlingi järelsõnaga. Beauvoir’ stiilne teravus ja prantslaslik täpsus meenutavad mulle nobelist Annie Ernaux’ écriture plate’i ning viimase fännina tervitan teoste “Sündmus” ja “Noormees” ilmumist eesti keeles Ulla Kihva tõlkes. Muide, Simone de Beauvoir’ ilukirjandust võiks eesti keeles veel olla: “Mandariinid”, “Hävitatud naine” või midagi muud.
Olen rahul, et tänapäeva Jane Austeni ehk Sally Rooney “Intermezzo” tõlgiti kiirelt eesti keelde (Triin Tael). Ehkki vast mitte iiri imenaise tugevaim teos (minu lemmik on “Vestlused sõpradega”), aitab Rooney eesti keeles kättesaadavus hoida näppu tänapäevase globaalse populaarse kirjanduse pulsil. Eelmise aasta rahvusvahelise Bookeri auhinna võitja Jenny Erpenbecki ülimalt komplekssne “Kairos” (saksa keelest inglise keelde Michael Hoffmann) viib meid Ida-Berliini selle kokkukukkumise veerel ning toksiliste suhete ja võimumängude keerdkäiku. See raamat peaks eesti keeles kohe kättesaadav olema (Terje Loogus).
Olen tänulik, et ilmusid Margus Oti teosed, mis mõjuvad mulle muuhulgas rahustavalt, et Triinu Pakk tõlkis eesti keelde Hannah Arendti “Inimese olukorra” ning et kaante vahele jõudsid Tiiu Kuurme silmiavavad tööd.
Aitäh loojatele – filosoofidele, kirjanikele, kriitikutele, teadlastele, toimetajatele, tõlkijatele.
Üheaegselt üllatas ja ei üllatanud, et suurem osa tänavustest eestikeelsetest lugemiselamustest on taas saanud teoks tänu LR-ile. Aga see sari ju ongi geniaalne leiutis ja leevendab vähemasti minu jaoks suure osa eestikeelse väärtkirjanduse lugemisjanust ära.
Alustan värskeimast elamusest, psühholoogilise realismi absoluutsest meistrist Tove Ditlevsenist ja tema jutukogust “Noor tütarlaps saab vanaemaks ja teisi jutte”. Ditlevseni oskus märgata ja täpselt üles tähendada väiksemaidki virvendusi inimestevahelistes suhetes on tõeliselt haruldane. Ta oskab ehmatavalt hästi näidata, kuidas see, mida me arvame, et teeme, ja see, mida tegelikult teeme, paratamatult ikka ja jälle lahkneb. Vaikne, vahe ja halastamatu raamat, mis seab lugeja silmitsi tõsiasjaga, et inimene tunneb iseend ja oma motiive üldiselt pigem halvasti. Ja et samas teistele on asjad, mida me enda eest varjame, üldiselt päris hästi näha. Ebamugav, ma tean. Aga no keegi peab selle välja ütlema.
Järgmisena tõstaks esile Sabahattin Ali “Kasukaga Madonna”, mis on igati nauditav ajastu- ja kultuurireis, vahelduseks üks mõnus klassikaline romaan. Lugesin seda suures suveleitsakus ja ei olnudki vaja Türki pileteid osta, kõik maitsed ja lõhnad tulid raamatu kaudu kätte. Jäin pärast raamatu lõpetamist mõtlema ka sellele, kui võimestav ikka on jätta mõni suur ilus saladus vaid iseenda teada. Suhtuda rahuga sellesse, et su lähikondsed nii tööl kui kodus peavad sind üsna ettearvatavaks ja halliks kujuks, kahtlemata õnnetumaks kui nemad kõik kokku, sest sul nagu polekski elus midagi huvitavat juhtunud. Aga tegelikult…
Edasi kolm teost Lõuna-Ameerikast. Esiteks, Mariana Enriquez “Asjad, mis me tules kaotasime”. Raamatu pealkirjas on tõlkimiserror mu meelest (LRi puhul lihtsalt üllatab), aga lugemiselamust tervikuna see ei mõjutanud. Ehk sobibki omal moel sissejuhatuseks Enriqueze intensiivsesse ja nihestatud maailma. Olen elus ikka heast õudusest lugu pidanud ja oma sisemise kõhedusega aitab see teos kohe kindlasti kontakti saavutada. Soovitada julgen seda inimestele, kes suudavad elada teadmisega, et maailmas on väga palju julmust, mille juurteni tungimine ei pruugi oma hinda väärt olla. Mõne asja eest tuleb end lihtsalt kaitsma õppida. Sest see on inimeste ja veel paljude teiste olendite maailm, see on ebatäiuslik, ja siin on kõike. Tõesti, kõike. Ja kuigi ma raamatut läbi ei lugenud – täpselt poole peal tundsin, et mu õõvavarud on selleks aastaks kenasti täidetud, nautisin selle punktini iga lehekülge. Ehk siis järgmisel aastal jätkan. Aga Argentiinast praegu veel ei lahku, sest et – Aurora Venturini “Täditütred”. Kõik soovitavad seda romaani, ma soovitan ka. Täiesti pöörane ja võimas kunstnikuks kujunemise lugu. Ja mitte harjumuspärases kunstnikuheitlustes – ehk siis pidevate eneseotsingute, südamepurunemiste ja elupõletamise mõttes. Pigem vastupidi – Venturini maailm kohtleb peategelast nagu eikeegit, tal pole mingeid avalikkusele suunatud kunstilisi ambitsioone – aga – tal on ilmselge anne. Anne, mis põletab, ja nõuab väljapääsu. Anne, mis on tema jaoks ainus arusaadav viis maailma ja iseendaga suhtlemiseks. No ja eks siis need asjad liikuma hakkavad. Minajutustaja keelekasutuse muutumine tema arengu indikaatorina on samuti äärmiselt mõjus võte. See tuletas meelde ka Daniel Keyesi legendaarset romaani “Lilled Algernonile”, mille lõpus on soovijail võimalus suuresti selle sama võtte mõjul end oimetuks nutta. Õnneks Venturini teosega nii ei läinud.
Venturini romaaniga kõlab väga hästi kokku ka Kolumbia kunstniku ja kirjaniku Emma Reyesi “Emma raamat”, mis põhineb lakoonilises stiilis rikkaliku sisuga kirjadel, mida autor 20 aasta jooksul oma sõbrale saatis. Neist kirjadest ilmneb Venturini teose minajutustaja omaga sarnane kunstnikutee –– lugu ebainimlikes oludes vastupidamisest ja iga hinnaga oma olemusele truuks jäämisest. Teemandid siiski sünnivad suure surve all. Või siis maa all. Ja eks see ole muidugi teada, et inimesed, kes päriselt inspireerivateks osutuvad, ei soovi tegelikult inspireerida. Nad tihtipeale soovivad lihtsalt leida väljapääsu enda jaoks talumatust olukorrast, nad soovivad mõista elu. Millest omakorda saabki sündida midagi ajatut ja väärtuslikku ka teiste jaoks. Igal juhul kaunis ja värskendav, isegi kainestav lugemisvara sel diivaderohkel ajastul, kus mõni ei pea ju paljuks isegi kulkat omaenda keskpärasuse tõttu kohtusse anda.
Nüüd aga mõned mõttekirjanduse teosed ka. Esiteks Maarja Vaino “Viivi Luige elujõu poeetika”, mis annab kinnituse, et hea kirjandusteadus on sama nauditav lugemisvara kui hea kirjandus. Vaino avab Luige loomingut kiht-kihilt ja näitab ka vaikimisi ära, mis üldjuhul eristab reakriitikat süvenenud kirjandusanalüüsist. Väga sümpaatne on ka lähenemine, et parim portree kirjanikust sünnib ikka tema loomingu põhjal. Nagu on sedastatud ka teose tagakaanel – oma tekstides ei püüa kirjanik end varjata ega peita.
Ja lõpetuseks Margus Laidre “Ars moriendi – ars amatoria. Kunst surra ja kunst armastada kesk- ja varauusaegses Euroopas”. See raamat on hõrgutis. Õnneks on seda palju ja raamatu lugemise saab rahulikult ära jaotada mitme aasta peale. Sest nagu hõrgutiste puhul ikka, on seda raamatut hea lugeda aeglaselt, et loetu ka settida jõuaks. Mida enam lugeda, seda enam saab selgeks, et tänapäeva inimesega võrreldes ei olnud keskaegne inimene tegelikult nii pime midagi. Oli paljudes asjades vist ikkagi eluga oluliselt paremas kontaktis. Muu hulgas selle tõttu, et tunnistas surma olemasolu ja oskas selleks ka hingeliselt valmistuda. Lisaks saab raamatust praktilist nõu, kuidas seksuaalvahekorra ajal oma erinevaid ihuvigu varjata. Aga ma ei ütle, missuguselt leheküljelt. Hakake lihtsalt otsast lugema.
Henryk Sienkiewicz “Quo vadis”. Tõlkinud Hendrik Lindepuu (Hendrik Lindepuu)
19. sajandi suured romaanid mõjuvad tänapäeva kõige uuema tühikirjanduse foonil kuidagi eriliselt majesteetlikult ja sädelevana – need on justkui titaanlikud monumendid ühele hoopis sisulisemale ja põhjalikumale ajastule, kui kirjanikud julgesid (ja oskasid!) romaane alustada stiilitundlike kirjeldustega, olgu siis looduse, linna, tegelaste või ajaloolise ajastu ja mineviku inimeste mentaalsuse omadega. Ajastule, mil romaanidel oli kaalu, kuna nendega nägid vaeva oma ala tõelised meistrid.
Lust on lugeda panoraamseid romaane, kus kirjanik ei jutusta oma lugu meile ainult tema endaga samastatava argise peategelase primitiivsete mõtete ja sisemaailma kaudu. Sienkiewiczi Rooma-romaani võib põhimõtteliselt lugeda esmatõlkeks eesti keelde, kuna 1930ndail ilmunud Lydia Skomorowska kooliealistele tehtud ja hiljem korduvalt avaldatud tõlge jättis välja umbes 50 protsenti Sienkiewiczi originaali tekstist. Rohkem selliseid klassikalisi suuri romaane eesti keelde ja sügav kummardus Hieronymuse-programmile!
Elizabeth Eastlake “Kirjad Läänemere kallastelt”. Tõlkinud Teet Martin (Argo)
Lõppeval aastal nägime omapärast trendi, kui mitmed klassikalised teosed jõudsid eesti keelde kahes konkureerivas tõlkes. Lisaks Pessoa “Rahutuse raamatule”, millest mõne aasta eest juba üks tõlkeversioon ilmus ja nüüd aasta lõpus Hieronymuse sarjas teine, ilmus sel aastal kaks erinevat tõlkevarianti ka selle briti kunstiajaloolase ning -kriitiku märgilisest reisikirjast Sankt Peterburgi ja Eestimaa kubermangu külla oma balti aadlisse abiellunud õele.
Usutavasti on ka äsja Tänapäevas Hieronymuse märgi all ilmunud Sash Veelma tõlge igati nauditav, aga siinkohal soovitan just aasta alguses Argos ilmunud Teet Martini eestindust. Mäletan, et esmakordne kokkupuude selle reisikirjaga jäi 1980ndate lõppu, kui Horisondis ilmunud Ants Heina Eesti mõisate artiklisarjas sellest reisikirjast meile üksikuid pudemeid poetati: “Toitudest oli mu jaoks uudiseks põder – too Liivimaa metsade ohutu uluk, mis oma maitselt hirve meenutab – ning sissetehtud roosilehed – magus parfüümina lõhnav ambroosia, just nagu paradiisiroogade maine eelproov. Ja lõpetuseks maius, mis võis paista sel aastaajal veidi ootamatunagi – kes osanuks kesk talve mõelda jäätisele…”
Nüüd siis on see äärmiselt põnev kultuurilooline teos koos autori originaalillustratsioonidega tervikuna maarahva ette toodud. Ja lausa kahes tõlkes ning väljaandes.
Robertson Davies “Orpheuse lüüra”. Tõlkinud Marju Randlane (Varrak)
Eesti lugeja ja Robertson Daviese talendi austaja pidi üle veerand sajandi ootama, et 1997–1999 alguse saanud kirjaniku Cornishi-triloogia kolmas raamat maakeelde jõuaks, aga lõpuks kirjastus Varrak siiski lunastas oma ammuse võla. Tubli! Kanada 20. sajandi klassiku romaane võiks eesti keeles muidugi rohkemgi olla: endiselt ootab tervikuna eestindamist 1990. aastal “Viienda osalisega” alguse saanud Deptfordi-triloogia. Davies on ju kõigis oma teostes korraga akadeemiline ja teatraalne, literatuurne ja fantastiline, plahvatuslik ja humoorikas.
J. G. Ballard “Neljamõõtmeline luupainaja”. Tõlkinud Piret Frey, Juhan Habicht, Andrus Igalaan ja Sash Veelma (Fantaasia)
J. G. Ballard on üks 20. sajandi teise poole tähtsamaid briti ulmekirjanikke, ometi annab just see varane jutukogu temast esmakordselt eesti keeles terviklikuma pildi ulmekirjanikuna, kuna kõik varasemad tõlkeraamatud (4 tk) liigituvad rohkem postmodernse peavoolu valda, kust kirjanik hilisemail kümnendeil kõik oma loorberid noppis. Aga siin siis just esimese loomekümnendi noor ja vihane uue laine ulmekirjanik, kes eksperimenteerib, šokeerib ning torgib valusalt me alateadvust ja psüühet.
Shirley Jackson “Kummituslik Hilli maja”. Tõlkinud Liis Pallon (Fantaasia)
Oli mõnevõrra skandaalnegi, et see 20. sajandi üks silmapaistvamaid õudusromaane, mis on lisaks ulmežanri austajaile kõrges hinnas ka kirjandusliku peavoolu kriitikute ja lugejate seas, seni eesti keelde polnud jõudnud. Viimaseil kümnendeil on tähelepanu Jacksoni traumaatilis-neurootilis-psühholoogilise loomingu vastu aga vaid kasvanud ning oli üksnes aja küsimus, mil see juhtub. Eriti tõstan esile tõlkija Liis Palloni suurepärast tööd, kel õnnestus kirjanikuga väga hästi ühele lainepikkusele jõuda. Tegu on psühholoogilise õuduse ja ka naiskirjanduse tõelise tüvitekstiga, mida eestlased nüüd siis ka emakeeles tudeerida saavad.
Tormi Ariva (koost.) “Kuumad allikad” (Gururaamat)
Lõppeva aasta kõige kummalisema raamatu tiitli pälvib kahtlusteta noore kirjandusloolase Tormi Ariva tähelepanuväärne ulmeantoloogia, kes võttis vaevaks süüvida niivõrd marginaalsesse valdkonda nagu seda on tsaariaja ja esimese iseseisvusperioodi eesti fantastika ning neist juba omal ajal pea tundmatute autorite juttudest kogumiku kokku pani. Jah, loomulikult on nende kaante vahel ka Eisen ja Gailit ja Tuglas ja Jaik ja Viiding ja Kivikas, aga raamatu põnevaimad palad on ikkagi just neilt täiesti tundmatuilt nimedelt suvalistest 1920ndate ajalehtede jutusabadest. Pakun, et selle teose omaksvõtt ja paigutamine eesti (ulme)kirjanduslukku võtab veel üksjagu aega ja mõtestamist.
Jüri Kallas (koost.) “Dracula külaline” (Gururaamat)
Jüri Kallase kokku pandud vanema õuduskirjanduse antoloogia on maiuspala eelkõige just vanema õuduse ja klassikalise tondijutu austajaile ning omamoodi mõtteliseks järjeks või kaaslaseks siinkirjutaja koostatud kahele “Hirmu ja õuduse juttude” antoloogiale (2015, 2019). Vanem õudus (umbkaudu perioodist 1890–1940) on seepoolest kindla kvaliteedimärgiga kraam, et seda armastasid viljeleda tunnustatud kirjandusklassikud ja stiilimeistrid nagu Robert Louis Stevenson, Edith Wharton või Jack London, kelle kõigi novelle ka nende kaante vahelt leiab. Käesoleva tekstivaliku eriliseks plussiks on veel selliste meil üsna tundmatute 20. sajandi alguse briti õudusklassikute nagu Arthur Macheni ja Algernon Blackwoodi loomingu tutvustamine eesti lugejatele.
Jaagup Mahkra “Must vend” (Lummur)
“Must vend” on ilmselt läinud aasta tugevaim algupärane ulmeraamat (ilmus 2024. aasta detsembri lõpus), sisaldades viimaste aastate ühe huvitavama ja klassikalise narratiivi kesksema noore eesti ulmelooja Jaagup Mahkra nelja uut lühiromaani, mis teevad temaatiliselt ja stilistiliselt kummardusi niivõrd eriilmelistele autoritele nagu Michael Moorcock, Robert Silverberg, Edgar Rice Burroughs, Michael Crichton jpt. Mahkra ei piirdunud lõppeval aastal aga vaid ulmega, just äsja ilmus ta esimene Karlova kriminaalromaan “Vaarisa moodi” (romaanivõistluse III preemia).
Joel Jans “Rõngu roimad 2: Põrgutõld” (Lummur)
Paari aasta eest komeedina meie kriminullitaevasse tõusnud Joel Jans avaldas lõppeval aastal oma 19. sajandi alguse Rõngu mõrvalugude teise raamatu ja see on veelgi parem kui esimene: kõik esimese jutukolmiku tugevused – leidlikult välja mõeldud mõrvasüžeed, kohalik koloriit, ajastuautentsed detailid, mis kõik baseerusid autori tublil uurimistööl omaaegsete allikate ja materjalidega – on siin veelgi jõulisemalt esindatud. Kriminullisõpru rõõmustab kindlasti teadmine, et ka kolmas Rõngu-raamat on kirjanikul juba peaaegu katuse all.
Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja nõiutud kabel” (Raudhammas)
Eesti algupärane kriminaalromaan elab praegu üle häid aegu, lisaks mainitud Jansile ja Mahkrale avaldas ju ka Gert Kiiler äsja oma kolmanda raamatu Viljandi detektiivi Paul Johnsoni mõrvalugudest ja eks on teisigi (Katrin Pauts, Ain Kütt jne). Selles olukorras oli žanri elava klassiku ja vanameistri Indrek Hargla vaikimine küllap paljudele silma torganud. Ilmus ta viimane apteeker Melchiori põhisarja romaan ju enam kui kuus aastat tagasi. Sel suvel said Melchiori-fännid lõpuks oma pika vigiili katkestada, sest Hargla avaldas lõpuks Melchiori-sarja tüseda 8. romaani. Eks see ole endiselt tase omaette ja eks samuti torkab silma, et mida romaan edasi, seda rohkem on kirjanik oma kriminullidesse sisse peitnud ka oma loomingu algusaegade lemmikteemasid – keskaegseid salaühinguid, salamõrtsukate gilde, alkeemiat, alternatiivset ajalugu jmt, mille kõigega lõpparve tegemisena omal ajal kõige esimesi Melchiori-romaane reklaamiti. Aga näib, et siiski mitte!
Ave Taavet
kirjanik, karikaturist
Lõppeva kirjandusaasta põhinoodid on kahtlemata kaks debüüti – kohe aasta alguses ilmunud Kairi Loogi “Tantsi tolm põrandast” (LR nr 1-3), tema esimene täiskasvanutele mõeldud romaan, ning Johanna Roosi esimene luulekogu “Tsükkel”. Ehkki väga erineva ainesega, on mõlemad jõustavad raamatud. “Tantsi tolm põrandast” lehekülgedelt otse kiirgab soojust ja elurõõmu. “Tsükkel” aga on suutnud endiselt väga tabu teema – menstruatsiooni – tugevaks poeetiliseks kujundiks vormida.
Selle aasta suur isiklik lemmik on Kivivalgel jutukogu “2013-2024”. Vaimukas ja südamlik raamat, mis kõrvalnähuna tekitas iga 40 lehekülje järel vastupandamatu soovi Tartusse sõita.
Esseistikast tooksin välja Byung-Chul Hani “Väsimuseühiskonna” (LR nr 6, tlk Hasso Krull), mis tuletab meelde, et mitte meie väsimus ise ei ole probleem, vaid enese ekspluateerimisele tuginev ideoloogia. Hani visandatud mõtetele pakub üht võimalikku leevendust James P. Carse´i teos “Lõplikud ja lõpmatud mängud. Nägemus elust mängu ja võimalusena” (tlk Eik Hermann). Carse´i ludiitlik lähenemine aitab ühiskondlikku võidujooksu ja “elu üldiselt” pisut mängulisemas võtmes näha.
Kõige naljakam teos, mida sel aastal lugesin, oli Leonora Carringtoni “Kuuldesarv” (tlk Jüri Kolk), fantaasiaküllane ja hoogsa sulega kirja pandud väärika vananemise käsiraamat.
Brigitta Davidjantsi “Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte” (LR nr 10-11) on üks paremaid 1990ndate kujutusi, mida olen lugema juhtunud. See on aeg, mida ka ise ääri-veeri mäletan, kuid Davidjantsi lugude eesti-läti-armeenia perekond oma antsakate sugulastega pakub minu jaoks sellele kümnendile uut perspektiivi ning aitab lähiminevikku justkui sügavamaks, ruumilisemaks muuta.
Luulekogudest tõstaksin veel esile Berit Betolai “Hele, tuisklev ja nimetu” ning Carolina Pihelga “Ikka veel”. Berit Betolail on õnnestunud luua väga armas ja toetav omailm, millest lugejalgi tema tekstide kaudu on võimalik osa saada. Kõige paremini võtavad ehk tema maailmavaate kokku read “Suured asjad muunduvad, kasvavad üle pea või/ pöörduvad teisele teele./ Väiksed asjad korduvad ja neis on pidet.” (luuletusest “Tõnkadi-lõnk”). Pihelga “Ikka veel” on, nagu kaanepiltki ära annab, kintsugi tehnikas luuleraamat, mis otsib võimalusi, kuidas tükkidest uus tervik kokku sobitada, muuta mõrad teeks, mida mööda edasi minna.
Ja lõpetuseks olgu mainitud veel Bruce Chatwini “Utz” (LR nr 12-13). See ei pruugi igaühe teetass olla, aga teetasse ja portselani on siin raamatus palju. Inimene on olemuselt koguv olend ja üht äärmuseni viidud kogumiskirge see teos uuribki. Põnev oli ka sissevaade portselanimaailma – selle tootmisprotsessi, ajalukku ning portselanile omistatud tähendustesse. Usun, et osa materiaalsest maailmast omandab selle raamatu läbi uue tähenduse.
Peedu Saare “Kastimees” on kurb ja muhe häng Londonis, kus Eesti peipsiäärsel maapoisil on kinnisidee elada pappkastis. Varem on ta olnud Londoni Aasia restoranis nõudepesija. Kuna on bioloog, korjab umbrohtu, koostab herbaariumi ja loodab avaldada mõnele tüdrukule muljet, et on teadlane. Kogu raha ja dokumendid kaotab ära, aga vennas saadab raha ja saab jälle osta pisut ninaesist, ube ja pitaleiba, vahel õllejookigi. usun, et Samuel Beckett oleks kampa löönud.
Imre Siil, lingvist ja diplomaatilise korpuse mees. vaatleb aga novellikogus “Õnnelimiit ja hingepide” väikesi inimesi, kes pusivad oma askeldustes, mõnel sureb naine möödaminnes ära, mõni jageleb remondimeestega, kes asfalti puurides magada ei lase, murrab möödaminnes jala, aga leiab naise, teine jälle eksib lekkiva kummipaadiga laiule ja jääb sinna nukralt surma ootama. Peaaegu juba nagu soome kirjandus oleks Eestisse saabunud. Kenake. Kümme punkti üheksases süsteemis.
Paavo Matsini “Baeri laule” ei suuda kirjeldada minu nõder sulg. Ma ei tea, kas Paavo on juba hullarisse pistetud. Või tehtud ülikooliprofessoriks. Üks kahest peab olema tema saatus.
Anu Kree “Suidpidi”
Anu Kree “Iga armastus loeb”
Aliis Aalman “Pääsulinn”
Aliis Aalmann “Kes aias”
Hasso Krull “Hämaruse meelespea”
Carolina Pihelgas “Ikka veel”
Riste Sofie Käär “APS!”
Kristi Küppar “Tei tuu tii”
Tõnis Vilu “Enne lapsi”
Berit Kaschan “Aprill”
1. John R. Searle “Vaim, keel ja ühiskond. Filosoofia reaaalses maailmas” (Postimehe Kirjastus 2025. Tõlkinud Tiiu Hallap)
Raamat uurib, kuidas meie mõtlemine, keel ja sotsiaalsed institutsioonid teineteist toodavad ja kujundavad. Kuidas vaim ja teadvus suhestub ja suhestab meid ümbritsevaga ja iseendaga.
2. Doris Kareva “Maast leitud, tuulde tõlgitud. Palveid ja mõtisklusi” (Verb 2025)
See, mida sellest raamatust loeme, on nii lohutav kui ka vaimselt äratav tekst neile, kes otsivad elule sügavamat tähendust ning kohalolu.
3. Airis Erme luulekogu “Võta mu sõnad. Valitud luulet 2005–2025” (EKSA 2025)
16. detsembril meie hulgast lahkunud luuletaja Airis Erme luulekogu koondab kahe kümnendi intiimse ja eksistentsiaalse loomingu — see on kogu, kus keel toimib armastava instrumentina tema elu teekonnal. Toimetaja Doris Kareva toetava kohaloleku kajastus lisab kogule solidaarsuse ja poeetilise pühenduse võnke.
4. Maarja Vaino “Viivi Luige elujõu poeetika” (EKSA 2025)
Viivi Luik on olnud oma luule ja teostega eestlaste elukaare erksuse hoidja, isegi kui me pole varem nii öelnud. Vaino raamat tõstab kõik selle alateadvusest esile.
5. Arhimandriit Sofroni Sahharov “Athose Püha Siluan” (Postimehe Kirjastus 2025. Tõlkinud Toomas Hirvoja ja ülempreester Marrit Andrejeva)
Selle raamatu lugemine on oluline, sest see aitab lugejal minna oma vaimsele rännakule, läbi oma isikliku “Kolgata tee” ja mõelda kaasa meie kuulsa helilooja Arvo Pärdi vaimsele otsingute teekonnale, et avastada, kuidas palve ja vaimsed harjutused on kujundanud tema loomingu sügavust ja kõnet ning selleks saamist, kes ta täna on. Pühale Siluanile ja pühale Sofronile on pühendatud ka Laulasmaal Arvo Pärdi keskuses asuv kabel.
6. Hannah Arendt “Eichmann Jeruusalemmas” (Postimehe Kirjastus 2025. Tõlge Eda Ahi) ja “Inimese olukord” (Tartu Ülikooli kirjastus 2025. Tõlge Triinu Pakk)
Arendti tähtteosed annavad koos väga praktilise ja kontseptuaalse tööriistakasti, mille abil mõtestada tänaseid küsimusi ühiskonnast, vägivallast, vabadusest ja totalitaarsetest kallakutest. Hannah Arendti kirjeldus Adolf Eichmannist, kes oli natsi-Saksamaal kõrgem ametnik, kes vastutas juutide deportatsiooni logistika eest. Autor, keskendudes mõistele “kurjuse banaalsus” (the banality of evil) — ei kirjelda Eichmanni kui müstilist sadisti või ekspressiivset kurjategijat, vaid kui rutiinset bürokraati, kes täitis käske ilma sügava moraalse mõtlemiseta. Arendt rõhutab, et tema kurjus ei tulnud vägivalla ihast, vaid oma isikliku mõtlemise ja vastutustunde puudumisest.
7. Indrek Tenno “Kosmiline reis” (Kirjastus Šakti 2025)
See on liigutav ja aus segžanriline teekond läbi Eesti okupatsiooni aastate iseseisvuseni, nähtud noore nõukogude armees oleva sõduri isikliku kirjavahetuse, sisekaemuse ja eneseotsingute läbi. Soovitan seda kõigile, kes hindavad ausat mälutööd ja inimese hääle jõudu ajaloos ja tänases päevas.
8. Toomas Paul “Iga raamat avab uue akna” (Postimehe kirjastus 2025. Koostaja Ivar Tröner)
Teos koosneb esseedest ja mõtisklustest, mis avavad lugemise kaudu uusi vaatenurki elu, usu ja kultuuri kohta. Raamat sobib nii neile, kes otsivad peenetundelist refleksiooni ajale kui ka neile, kes soovivad leida konteksti meie aja eetilistele ja vaimsetele küsimustele.
9. Fernando Pessoa “Rahutuste raamat” (Postimehe Kirjastus 2025. Tõlge Indrek Koff)
“Rahutuste raamat” on 20. sajandi võimsamaid kirjanduslikke saavutusi. See on intiimne ja fragmentaarne meistriteos, vaimustades nii poeetilise keele kui sügava enesevaatlusega. Kui tahta nautida keelelist ilu ja saada osa sisemisest selgusest ning ka lohutust, mõtiskluses iseenda ja maailma üle, siis seda raamatut peaks lugema.
10. Piret Veigeli “Piparkoogulugu” (Postimehe Kirjastus 2025. Illustraator Catherine Zarip) ja Katrin Laur “Atlantis” (Gallus 2025. Illustraator Urmas Viik)
Soovitan veel kahte imeilusat lasteraamatut, mis viivad lapse sügavate Õhtumaa väärtuste ja perepärandite juurde. “Piparkoogilugu” on armastusväärne piparkoogi sünnilugu, mis õpetab, kui kena on üksteist mõista ja andestada. Teos räägib ka sellest, kuidas väikesed teod ja üksteise aitamine annavad usu, et hea suudab kurja võita.
“Atlantis” viib lugeja vanaema ja lapse ühisesse rännakusse läbi Tallinna ajaloo ja mälude. Suure ja väikse inimese sügav vestlus, kus last võetakse tõsiselt, avab kultuuri ja mälutöö olulisuse ning näitab pärandite kandmise ilu põlvkondade vahel. Mõlemad raamatud on tõeline kingitus kogu perele — nad soojendavad hinge, pakuvad vestlusteemad ja aitavad kasvatada juuri, mis kestavad.
Jason Hickel “Vähem on rohkem” (tlk Tõnu Ülemaante)
Carolina Pihelgas “Ikka veel”
Triin Paja “Kuni nooled mu rinnas on päikesekiired”
Johanna Roos “Tsükkel”
Édouard Louis “Kes tappis mu isa” (tlk Heli Allik)
Peab ütlema, et ulmekirjanduse vaates oli 2025. aasta mõnest teisest kindlasti parem. Kümmet raamatut välja tuua oleks liiast, aga õnneks tõlgiti ja ilmus piisavalt palju märkimisväärset ka üsna erinevate kategooriate järgi.
1. Romaaniklassika
Aasta parima romaanitõlke puhul võib tõsiselt kaaluda ainult kahte varianti. Alfred Besteri “Lammutatud mees” (1953) on isegi praegu avangardselt mõjuv, sisu ja vormiga julgelt mängiv ning üllatavalt heade krimielementidega klassikaline ulmeromaan. Millegi samaväärsena saab esile tõsta veel ainult Shirley Jacksoni “Kummituslik Hilli maja” (1959), üks olulisemaid õudusromaane eelmise sajandi keskelt ja kindlasti üks parimaid “kummitava maja” lugusid üldse.
2. Lühiproosa klassika
Lühiproosa tõlkekogudest ei ole ilmunud midagi paremat kui Jack Vance’i “Draakonite isandad” (sisaldab kolme lugu aastatest 1958-1966). Seda suurepärast sci-fi ja fantaasialugude piirimail kõndivat autorit pole seni peaaegu üldse tõlgitud. Samas on selle raamatu kõik kolm lugu peaaegu sama head kui sama autori 20 aastat vana tõlkepärl “Kuukoi”.
Ainus tõlkekogu, mida peaks lisaks veel kindlasti mainima, on J. G. Ballardi “Neljamõõtmeline luupainaja (lood aastatest 1960-1962)”. See on märkimisväärne jutukogu autorilt, kelle omanäolist düstoopiastiili võib nii mõnigi juba teada, kuid kelle ulmekülg on enamikul tõenäoliselt veel avastamata.
3. Projektiraamatud
Ulmekirjandusega töötajad on tihti oma huviala kõige suuremad fännid. Sellest hoolimata oleks raske olnud ette näha nii ägedat projekti nagu Tormi Ariva koostatud antoloogiat “Kuumad allikad”, mis koondab Eesti ulmejutte aastatest 1903-1941. Selle juures on imeline just raamat tervikuna, mitte iga individuaalne lugu. Sarnase projektina saab välja tuua antoloogia “Soome ulme 3”, mis tuleb taas Arvi Nikkarevi tõlke- ja koostajakäe alt, eesmärgiga tutvustada meie naabrite selle valdkonna loomingut. Ilma tema pühendumiseta poleks meil sellest tõenäoliselt aimugi.
4. Eesti ulme
Kodumaise algupärandi hulgast on võimalik mööndusteta esile tõsta kahte debüütteost. Jaagup Mahkra “Must vend” on ühtlaselt tugev ja mitmetahuline jutukogu, mis liigub avakosmosest džunglite õudusesse ja sealt fantaasia-detektiiviloo juurde. Timo Talviku “Sulid ja sulased” on aga üllatavalt mõnus noorte-fantaasiaseiklus, kergelt seiklusmänguline, kuid siiski üle pika aja üks parimaid näiteid oma valdkonnast.
Lõpuks tahaks soovida ainult seda, et suurematelt kirjastustelt ilmuks tuleval aastal ka rohkem märkimisväärset ulmekirjandust. Hetkel on tipud pigem väikekirjastuste ja fännide käes, kuid ehk tänu sellele ongi võimalik aastalõpu kokkuvõttes nii palju erinevat välja tuua.
Eriline heameel oli sarja Avatud Eesti Raamat tervest hulgast uudisteostest. Mainiksin paarikümnest raamatust nelja väga erinevat, mida jõudsin uurida (ning järgnevalt numbrite 2 ja 5 all olevaid ka kultuuriportaalis arvustada).
1. Boriss Võšeslavtsev “Marksismi filosoofiline viletsus” (tlk. Ants Paikre, Ilmamaa, 271 lk)
“Marksismi klassikud” on paika pandud nagu koolipoisid!
2. Franςois de La Rochefoucauld “Mõtisklused ehk Moraalsed mõtteterad ja maksiimid” (tlk. Mirjam Lepikult, Ilmamaa, 232 lk)
Nimetaksin aforismiklassikust hertsogi ühte mõttekäiku, mis mind juba kogumikust “Valik prantsuse esseid” (Tartu 1938) loetuna on elus lausa puhtpraktiliselt mõnigi kord keeruliste inimestega suhtlemisel aidanud: “Õige sageli paistab meile teiste inimeste käitumine naeruväärne, kuna selle arukad ja kaaluvad põhjused on meie eest varjatud.”
3. Hannah Arendt “Inimese olukord” (tlk. Triinu Pakk, Tartu Ülikooli kirjastus, 438 lk)
20. sajandi kurjuse ühe kõige läbinägelikuma lahtimõtestaja peateos; ja kohe on ilmumas ka tema “Totalitarismi lätted”.
4. Vassili Zenkovski “Vene filosoofia ajalugu” I-II (tlk. Hillar Künnapas, Ilmamaa, 686 + 695 lk)
Teos käsitleb tasakaalukalt nii materialiste kui ka idealiste, aga on ka näiteks peatükk Gogolist.
5. Ajalooteostest oli köitvaim Sean McMeekini “Stalini sõda. Uus Teise maailmasõja lugu” (tlk. Krista Kallis, kirjastus Helios, 806 lk), mis avab väga oskuslikult just säärast ülimalt küünilist “geopoliitikat” ja tihedat sõjaudu, mis kaasneb ka praeguse Ukraina sõjaga.
6. Aleksandr Podrabinek “Dissidendid” (tlk. Viktor Niitsoo, Postimees Kirjastus, 650 lk)
Ülevaatlik “lisapeatükk” N. Liidu 20. sajandi teise poole ajaloole.
7. Ilukirjandusest jõudsin lugeda vähe, muidugi rõõmustas Mehis Heinsaare jutukogu “Eesti keelde sukelduja” (Menu Kirjastus, 216 lk). Meenub, et juba uue sajandi algul leidis Linnar Priimägi: “Vaid noor Mehis Heinsaar näib teadvat, misasi kirjandus on” (Eesti Päevaleht 21. 6. 2002). Vanemas eas on Priimägi läinud pisut leebemaks ja nendib: “Tõelist ilukirjandust loovad tänapäeva Eestis vaid kaks autorit – Mehis Heinsaar ning Asta Põldmäe” (Akadeemia 2025/2, lk 260). Heinsaare teose suurejooneline niminovell võiks olla meie pedagoogidele vabatahtlikult kohustuslik kirjandus.
8. On väga rõõmustav, et üsna tihedasti antakse välja põhiklassika kordustrükke. Stendhali “Punane ja must” (Sinisukk, 678 lk) on just selline raamat, mis mind omal ajal väga tugevasti erutas ja mõjutas, armastusromaani parimaid näiteid, mida peaks aga lugema õigel ajal.
9. Eesti klassikast olgu mainitud August Gailiti “Isade maa” (Sinisukk, 415 lk) – väga tänapäevaselt mõjuv groteskne sõjaromaan. Muide, Gailiti avastamine näib jätkuvat kaugemalgi, aastal 2024 ilmus “Toomas Nipernaadi” jaapani keeles.
10. Viimasena riskiksin erandlikult nimetada mitte raamatut, vaid ühte minu meelest Ukraina sõda väga sisendusjõuliselt kajastavat ajakirjalugu: Ruuben Kaalep, “Reisikiri Ukraina rindelt” (Akadeemia 2025/4, lk 579-623). Tasub esile tõsta juba nende reisimuljete puhtkirjanduslikku väärtust.
Märt Väljataga
Vikerkaare peatoimetaja
Kasutan pakutud sõnavõtuvõimalust võib-olla kummalisel otstarbel: et tõsta lõppevast aastast esile Harry Raudvere romaanisarja “Hüüdnimi Eestlane” 5. osa.
See pole niivõrd maitse-eelistusest lähtuv esiletõst kui üritus jalule seada õiglust. Raudvere 2017. aastal alustatud romaanisarja pole nimelt kirjandusmaailmas vist üldse märgatud. Ometi on tegemist kaasakiskuva meelelahutusega, mis jää karvavõrdki maha Egon Ranneti, Silver Anniko, Vahur Afanasjevi samas laadis toodetest. Raudvere kirjutab neist pigem paremini ja säästlikumalt.
Osalt on tegu Lee Childi Jack Reacheri romaanide laadis eskapismiga, aga samas on Raudvere seiklusromaanidel tihe olmetaust. Olen viieosalisest sarjast lugenud küll ainult kahte köidet – iga köide on üle 600 lehekülge (ega lähe tüütuks). Superkangelane Toomas Jugapuu seiklused Venemaa ja Eesti vahel on viiendas köites jõudnud 1990ndate algusse.
Saan muidugi aru, et Harry Raudvere isik ja poliitilised vaated on pehmelt öeldes vastuolulised, aga kirjutada ta ometi mõistab. Samas ei tunne ma ainsatki kirjandusinimest, kes tema romaanidest kuulnudki.
Kiwa “Tagasi Hukkunud alpinisti hotelli” (Paranoia, 2025)
Kiwa tähistas eesti raamatu juubeliaastat koguni kahe raamatuga, ta andis uuesti ja kõvakaanelisena välja kunagise avangardse kultusteose “Roboti tee on nihe” ning ka mahuka esseekogumiku filmist “Hukkunud Alpinisti hotell”. See on maksimaalselt suveräänne, erudiitne-uuriv-eraõpetlaslik ja täis kõige kummalisemaid üksikasju ning originaalseid mõttekäike.
Mihkel Mutt “Tartu tuld toomas. Linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel” (Fabian, 2025)
Meie ees on ilmselt üks kõige paremaid raamatuid, kus Tartu mentaalsuse ajalugu ja kaasaega eales uurida võetud. Ometi pakun, et teose kitsam sihtrühm on eelkõige inimesed, kes on Tartust põgenenud või kunagi mujalt siia tulnud. Mutt koorib linna jõudumööda võrdlemisi tabavalt alasti.
Doris Kareva “Maast leitud, tuulde tõlgitud. Palveid ja mõtlusi” (Verb, 2025)
Selle aasta üks võimsamaid lugemiselamusi. Veidi teistsugune Kareva, kes liigub intensiivsete palvete ja evokatsioonide abil Merkuurina mikro- ja makrokosmoses koos indiaanlaste, kiilide ja siilide, Laozi ja Sokratese, Kristuse ja Suure Vaimuga. See on võimas ja küps luule, tabades palveraamatu vormis ideaalselt käesoleva ajastu ähvardavat atmosfääri. Raamat on ka silmapaistvalt hästi kujundatud (Piia Ruber).
Linnar Priimägi “Kunstiraamat” (CelebMe OÜ, 2025)
Tõeline jõudemonstratsioon, väga köitev ja mõnusalt subjektiivne.
Maara Vint “Neitsi Saint Michelain” (EKSA, 2025)
Äsja erakordse näitusega Tallinna Jaani kirikus 70. juubelit tähistanud eesti kõige huvitavam müstik-kunstnik-kirjanik on tänaseks välja andnud üle kahekümne raamatu. Iidsed katedraalid vee all, inglid ja lillehaldjad, preestrid ja pühad loomad. Üks väga väheseid eesti kirjanikke, kelle teemad on ka Euroopas üheselt arusaadavad. Rohkete illustratsioonidega (vaadake kasvõi tegelaste detailseid kõrgkiriklikke rõivaid) müstiline teos, üheltpoolt alati le bon ton, ent samas ikka contra mundum.
Margit Kuldsaar “Tarokaartide ladumine 2” (Kirjastusselts Zeus, 2025)
Eesti kahtlemata parima taroennustaja juba viies raamat, mis käsitleb tema enda loodud ladumisi nii Thothi taro kui ka Rider-Waite’i kaartidega. On väga hea, et meil on elukutseline taroennustaja, kes on suuteline ka kirjutama professionaalseid ja nauditavaid raamatuid huvilistele.
Bruce Chatwin “Utz”. Inglise keelest tõlkinud Inga Kukk (LR 2025, nr 12-13)
Parunist kollektsionääri lugu kommunistlikus Prahas, kes on oma uhke Meisseni portselani kollektsiooni n-ö vang. Erinevalt Eestist on Tšehhis alati olnud rahvuslik aadel, kes pole kuhugi kadunud ning kelle hulgas on nüüdisajalgi tuntud parlamendiliikmeid, metseene jne. Ka praegusele lugejale võiks olla eeskujuks paruni meelekindlus keset muutunud olukorda, kus okupeeritud on nii riik kui ka tema kollektsioon.
Ernst Enno “Paleuste poole”, koostanud Siim Lill (Ilmamaa, 2025)
Ennot on ikka käsitletud pigem lasteluule viljelejana või räägitud mingit udust juttu sellest, et ta oli ehk teosoof. Tegelikult oli Enno roosiristlane, tellis läänest vastavaid ajakirju, tõlkis neoroosiristlase Max Heindeli teoseid ning tema loomingust on leitav ka vastav sümboolika. Publitsistikakogumiku erinevatele arhiivimaterjalidele toetuv järelsõna TÜ esoteerika-doktorandi Siim Lille sulest on Enno mõistmiseks teedrajav ja eesti kaasaegse kirjandusteaduse üks intrigeerivamaid tekste.
Mehis Heinsaar “Eesti keelde sukelduja” (Menu Kirjastus, 2025)
Heinsaart on ikka mõnus lugeda, olgu need siis tema kirjutatud novellid või romaanid. Ta on nagu hea näitleja, kes täidab oma loomuliku olekuga alati kogu lava ära, asugu see siis Soomaal Tuhkja talus või Marsil.
Ruuben Kaalep “Leilimaastikud” (Ruuben Kaalep, 2025)
Huvitav ja vägagi eripalgelist loomingut tutvustav luulekogu, kus on ka tõlkeid mitmest keelest. Mu lemmikuks oli luuletus droonirünnakust Ukraina rindel: “Jätkem ennast siia maha./Olgu meie silmiks droon,/lennates eesliini taha,/mida raamib rindejoon.”
Riste Sofie Käär “Aps!” (Püant)
Luulekogu, kus pea iga järgmine rida suudab üllatada.
Andrus Kasemaa “Minu kangelased” (Varrak)
Kirjanduslik empaatiakool, mida vaid Andrus Kasemaa suudab pakkuda.
Peedu Saar “Kastimees” (Paradiis)
Kirjanduslik luhtaminek, mida vaid Peedu Saar suudab kirja panna.
“Eesti muusikalugu I”, koostanud Toomas Siitan (EMTA)
Eesti varasem muusikalugu esimest korda päriselt kaante vahel.
Üllar Peterson ja Helen Geršman “Jalutuskäik maailma äärealadele: Eesti ja selle naabrid al-Idrīsī “Rogeri raamatus””
Al-Idrīsī legendaarne Läänemere piirkonna kirjeldus esimest korda eesti keeles, põhjalike kommentaaridega.
Bonaventura “Kolmesest teest”, tõlkinud Sven-Olav Paavel (Maarjamaa); Aquino Thomas “Meie Isa palve seletus”, tõlkinud Sven-Olav Paavel (Maarjamaa)
Suure pühendumisega valminud tõlked kahe 13. sajandi silmapaistva teoloogi loomingust.
“See esimene raamat. 500 aastat ühist kirjakultuuri”, toimetanud Piret Lotman ja Toms Ķencis (Rahvusraamatukogu)
Eesti ja Läti rööpne raamatulugu, ilmselt lõppeva raamatuaasta üks huvitavamaid vilju.
Emanuele Coccia “Metamorfoosid”, tõlkinud Mirjam Lepikult (TLÜ kirjastus)
Elu poeetiline seletus pideva muundusena.
René Girard “Vägivald ja püha”, tõlkinud Mart Kangur (TLÜ kirjastus)
Elu mütoloogiline seletus, ei ole soovitatav algajatele.
Kristine Mckenna, David Lynch, “Unistamisruum”, tõlkinud Olavi Teppan (Koolibri)
Geniaalse looja kongeniaalne (auto)biograafia.
De gigantibus
Doris Kareva “Maast leitud, tuulde tõlgitud. Palveid ja mõtlusi”
Jaak Jõerüüt “Raisakullid. Panoraamromaan”
Tütarlapsest sirgub naine
Johanna Roos “Tsükkel”
Eva Koff “Õhuskõndija”
Kairi Look “Tantsi tolm põrandast”
Piret Raud “Keedetud hirvede aeg”
Berit Sootak “Karulõks”
Pre-postmodernismist post-postmodernismi
Ernst Enno “Paleuste poole” (Eesti mõttelugu, koostas Siim Lill)
Mehis Heinsaar “Eesti keelde sukelduja. Jutte ja novelle 2011–2025”
Janek Kraavi “Post. Esseesid nüüdiskultuurist” (Studia litteraria Estonica)
Andrus Kasemaa “Minu Kangelased”, Varrak
Mudlum “Nööpidest ja muust häbiväärsest”, Strata
Kairi Look “Tantsi tolm põrandast”, LR
Murca “Kaks Hunti”, Hunt
Janar Ala “Purgisupp”, Helios
Brigitta Davidjants, “Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte”, LR
David Foster Wallace “Unustus”, tlk Aet Varik, Tänapäev
Mariana Enriquez “Asjad, mis me tules kaotasime”, tlk Eva-Stina Randoja, LR
James P. Carse “Lõplikud ja lõpmatud mängud”, tlk Eik Hermann, EKA Kirjastus
René Girard “Vägivald ja püha”, tlk Mart Kangur, järelsõna Mihhail Lotman, TLÜ Kirjastus
Eva Koff “Õhuskõndija”
Eeva Koffi lugu 19. ja 20. sajandi vahetuse Tartust ning Pariisist on väga hõrk, veidi feministlik ja üleni fantastiline.
Kairi Look “Tantsi tolm põrandast”
Eesti naiskirjanikel on head ajad. Kairi Look pälvis selle algselt Loomingu Raamatukogus ilmunud teose eest Aasta kirjaniku tiitli igati teenitult.
Han Kang “Taimetoitlane”
Väga meeldib, et viimaste aastate Nobeli-võitjad jõuavad kenasti eesti keelde. See raamat suudab üllatada.
Asako Yusuki “Või”
Huvitav pilk naiste ja töö (ning või ja margariini) rolli sisse Jaapani ühiskonnas, üleilmne bestseller Asako Yuzukilt. Ei meeldi kindlasti kõigile.
Simon Sebag Montefiore “Jeruusalemm”
Simon Sebag Montefiore suurteose uus väljaanne, väga tõhus pilguheit Lähis-Ida ajalukku, millest enamik meist teab liiga vähe.
Florian Illies “Vaikuse võlu”
Florian Illies vaatab kunsti sisse. Punase sarja raamatutega pole niikuinii võimalik mööda panna.
Laur Lomper “Vahi kuue paiku”
Üldse ei imesta, et Tõnu Oja / Laur Lomperi tekste tänavu nii palju osteti, panevad mõnulema küll.
Riste Sofie Käär “APS!”
“Riste Sofie Käär tuleb ja teeb kõike hästi”. Nii algas temast üks artikkel. Mäletan, sest olen nõus. Noored pole hukas ja kõik see muu jutt niikuinii.
Andrus Kasemaa “Minu kangelased”
Andrus Kasemaad on alati hea lugeda, sest ta loob ajalugu läbi tavaliste inimeste meie seas.
Merilin Mandel “Mis värk nende kehadega on?”
Lahe raamat teisme-eelikutele, mis aitab ka vanemaid edasi keeruliste kehaküsimustega. Tänan Merilin Mandelit, et ta Eesti noorte elu paremaks teeb.
Elle-Mari Talivee
kirjandusteadlane
Olen sel aastal eesti keeles lugenud vähem kui tahtnuksin, ei ole kasvõi peaaegu üldse jõudnud tutvuda novellikogude ja luulega ning mitu sel aastal ilmunud raamatut on veel pooleli, nii et mu nimekiri on kiivas. Nimestik reedab ka, kui hea ja mugav on olla Loomingu Raamatukogu tellija (soovitan kõigile).
Yū Miri “Tōkyō Ueno jaama pargipoolne väljapääs”
LR 4-5. Maarja Jaanitsa tõlge. Kultuurileht.
Suur lemmik. Olin sügisel Tōkyōs ja sain seal pargis ka ära käia ja korraks raamatut meelde tuletada.
Andrei Ivanov “Päevad”
LR nr 14-17. Veronika Einbergi tõlge. Kultuurileht.
Ivanovi loomingu sõpradele on see raamat ka tagasivaade tema kirjanikuteele.
“Kas rabelen välja sellest tusast?”
EKSA
Anna Verschik on tõlkinud ukraina kaasaegset sõjaluulet ning kogumik sisaldab ka tema enda tekste. Luulel on mõnigi kord võime vahendada midagi säärast, mida teisiti vist üldse ei saagi edasi anda.
Reeli Reinaus “Hiietantsijad”
Ronk Ronk
Lugesin seda muidugi ökoromaanina, aga mitmes mõttes aitab kuue peategelasega kaasamõtlemine mingeid iseenda pingeid praeguses maailmas maha laadida.
Johanna Aulen “Tšornobõli koerad”
Lauri Juursoo tõlge. Kirjastus Elust Enesest.
Soome graafiline romaan, mis põhineb mitmel katastroofi käsitleval allikal. Lõpus on autor oma arusaamu pisut ka võrdlevalt reflekteerinud, see lisab raamatule omajagu.
Svjatlana Aleksijevitš “Tsingist poisid”
Mait Eelranna tõlge. Tänapäev.
Praegu väga kasulik lugeda: annab pildi sellest, missuguse ajupesu tulemuseni võib Venemaal jõuda.
Nikolai Pirogov “Elu küsimusi. Vana arsti päevaraamat”
LR nr 24-26. Ilona Kivirähki tõlge. Kultuurileht.
Kui tekib tahtmine tänapäeva meditsiini üle kaevata, siis 19. sajandi esimesel poolel pidanuks arsti märgates lihtsalt väga kiiresti jooksma.
Kairi Look “Tantsi tolm põrandast”
LR. Kultuurileht; Varrak.
Lummas eriti see, kuidas on – täiesti imeliselt – kirjutatud, ja kellest – neil inimestel on ikka väga vedanud, kel on olnud niisugune täiskohaga vana(vana)vanem. Mul olid nad ka.
Aurora Venturini “Täditütred”
LR 27–28. Mari Laane tõlge. Kultuurileht.
86-aastase autori kohta ikka ootamatu raamat; must huumor, vahepeal täiesti õudne, lõbus, krimka sugemed.
Pooleli on Kaur Riismaa romaan “Väsinud valguse teooria” (Varrak), mille suhtes on täitsa hea tunne – olen kahtlemata sihtgrupp, see on minu oma aja ajaloo raamat.
Jaanika Palm
lastekirjanduse uurija
Ilmar Trull “Veidi veidrad veised”
Särtsakas, rütmikas, allusiooniderikas (laste)luule oma ehedamal kujul.
Alexandra Salmela, Kertu Sillaste “Sild. Kitsekeste lugu”
Muinasjututöötlus, mis tuletab meelde, et ei tasu tonti näha seal, kus teda pole, on sündinud Eesti-Soome lastekirjanike projekti Sõnasillad abil.
Kätlin Vainola, Melia Palin “Lootuse puu”
Lugu (looma)leinast ja uute olukordadega harjumisest, samuti Sõnasildade projekti raamat.
Tiina Laanem “Seest siiruviiruline”
Armas pildiraamat vanusest ja sellest, kuidas elu meid siiruviiruliseks vormib.
Mira Lobe “Ingo ja Drago” – mõtlemapanev lugu algklassilastele sellest, kuidas kasvatades ise kasvatakse.
Liis Sein, Laura Verte “Lennart Meri. President”
Vajalik raamat uuest sarjast “Väike algus, suur lugu”, mis hakkab lastele minajutustuse vormis tutvustama Eesti kultuuriloos ja ühiskonnaelus olulisi inimesi.
Anti Saar “Kajakad”
Kaasahaaravas stiilis kirja pandud soe ja südamlik teos erinevas vanuses ühe hoovi lastest, kes üheskoos tegutsedes lahendavad kadunud gobeläänide mõistatuse.
Rakel Helmsdal “Kui kõmiseb kõu”
Mõtlemapanev ja lootust süstiv teos üksindusest ja tiibadest, mis soovivad lennata.
Nadja Sumanen “Rambo”
Liigutav lugu poisist, kes leiab oma depressiooni põdeva ema toetamisel tuge sealt, kust ta arvatagi ei oskaks.
Jaanus Vaiksoo “King nr 43”
Menuka pentaloogia viimane osa seob kokku varasemad liinid ja näitab, et ka pensionäridega võib olla lõbus pidu panna.
Triinu Tamm
Loomingu Raamatukogu peatoimetaja
Louis-Ferdinand Céline “Sõda”, prantsuse keelest tõlkinud Heli Allik (Varrak)
Romaan “Sõda” jäi Céline’il lõpetamata, sest käsikiri varastati temalt koos kohvritäie teiste käsikirjadega ja alles mõned aastad tagasi, juba tükk aega pärast autori surma, ilmus salapärane kohver uuesti välja. Niisiis me ei tea, milliseks oleks Céline ise selle romaani tahtnud lihvida. Aga just lõpetamatus ja omamoodi katkendlikkus ongi mõjuvad, nagu ka kõik need värvikad karakterid ja see hullumeelne I maailmasõda, mis ka autori elule ja loomingule nii põhjapaneva jälje jättis.
Amalie Skram “Constance Ring”, norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming (Eesti Raamat)
Amalie Skrami (1846–1905) peetakse üheks esimeseks Norra feministiks, oma kaasaegsetelt sai tema looming ja eluviis ka üksjagu kriitikat, teda arvati provokatiivseks ja radikaalseks autoriks. Tänapäeval näib tema pilk inimsuhetele ja -tunnetele, abielule ja seltskondlikule topeltmoraalile pigem sirgjooneline, terane ja illusioonivaba.
F. Bordewijk “Karakter. Romaan pojast ja isast”, hollandi keelest tõlkinud Kerti Tergem (EKSA)
Veel üks suurepärane romaan Hieronymuse sarjast, tegevuspaigaks sedakorda kahe ilmasõjavaheline Rotterdam. Tegelasi kannavad jõulised ja tumedad allhoovused, kirg, uhkus ja kättemaks, kõvad karakterid-kivid jahvatavad, nii et tükid taga. Isa ja poja mõõduvõtmised on täitsa antiiktragöödia väärilised.
Leonora Carrington “Kuuldesarv”, inglise keelest tõlkinud Jüri Kolk (Salv)
Tuleb välja, et Leonora Carrington, kes on pigem tuntud sürrealistliku kunstnikuna, on fantaasiarikas ja virtuoosne ka kirjutajana. Romaan algab igati ontlikult, 92-aastane Marian saadetakse seniilsetele vanaprouadele mõeldud hooldekodusse “noortel” jalust ära. Vähehaaval hakkab aga selguma, et hooldekodu polegi tegelikult hooldekodu ja seniilsed vanaprouad polegi seniilsed ja mõnikord isegi mitte vanaprouad. Tõeline mustlase oopiumiunenägu!
Annie Ernaux “Sündmus. Noormees”, prantsuse keelest tõlkinud Ulla Kihva (Tänapäev)
Prantsuse nobelisti autobiograafilised jutustused võtavad ette delikaatsed teemad. Esiteks abordi, mis enne 1975. aastat oli Prantsusmaal illegaalne ja sundis naisi abi otsima väga piinarikastest ja ohtlikest protseduuridest. Ja teiseks küpse naise armusuhte endast kolmkümmend aastat noorema mehega. Ernaux jutustamisviis on napp, täpne ja tihe, aga emotsioon kannab igas lauses.
Eva Koff “Õhuskõndija” (Varrak)
Mitmekihiline ja poeetiline romaan, mis julgustab unistama ja kutsub ajas rändama. Ellu ärkavad 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Tartu ja Pariis ning seal tegutsevad elujulged naised, kes tahavad alati rohkem, kui nende aeg, seisus ja tavad neile ette on näinud. Lendamine on nii sageli lihtsalt mõtlemises kinni.
Anu Allas “Allaandmine algajatele” (Varrak)
Mänguline ja stiiliteadlik debüütromaan. Eri lugude liinid keerutavad spiraalidena ja tõmbavad lugeja kaasa, lähituleviku kergelt düstoopiline atmosfäär lummutab, taustal kummitab küsimus, kas millelgi on veel üldse mõtet. Kas on mõtet üritada vildakal kursil liikuvat maailma parandada, mässata, mitte alla anda, romaani kirjutada…? Romaan saab lõpuks igatahes kirjutatud.
Riste Sofie Käär “Aps!” (Puänt)
Selgub, et Riste Sofie Käär oskab lahedat muusikat teha ka sõnadega. “Aps” on punk luulekogu, mis üllatab tõesti vahetpidamata. Logistab peas lahti kõik ootused järgmisele reale ja kujundile, paiskab välja aina uusi tõlgendusvõimalusi. Ja kogu aeg on väga lõbus.
Carolina Pihelgas “Ikka veel” (Lünk)
Vihane ja vajalik luuleraamat, vägivald kõigis tema vormides tuleb läbi valgustada ja läbi valutada, et oleks võimalik edasi minna. See on põnev teekond, mille Pihelgas on oma tekstidega ette võtnud. Ja juba väga tahaks teada, kuhu ta nüüd edasi liigub.
Jorge Luis Borges “See värsikunst”, inglise keelest tõlkinud Rebekka Lotman, värsid tõlkinud Maria-Kristiina Lotman jt (Tallinna Ülikooli Kirjastus)
Raamatust leiab Borgese 1967–1968 Harvardis peetud loengud luulekunstist, mis võtavad vaatluse alla ainult üliolulised teemad, nagu luule ja keele olemus, stiil, kujund, tõlge ja tõlgendus. Borgese mõttekäigud on lennukad ja erudeeritud, sageli ka võluvalt vastuolulised, panevad mõtted hästi käima.
Tauno Vahter
Tänapäeva peatoimetaja
Brigitta Davidjants “Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte”
Raamatu põnevaim osa on üleminekuaja Eesti armeenlaste kogukonna humoorikas kirjeldus. On alati tore, kui kaasaegse proosa sõnadevoolust ka midagi uut teada saab!
Simon Sebag Montefiore “Jeruusalemm”
Tänavu ilmunud uus ja oluliselt täiendatud trükk Jeruusalemma ja tegelikult ka Lähis-Ida ajaloost on nii jäme tükk, et vahepeal tuleb kuuks ajaks kõrvale tõsta või natuke edasi lapata, aga siis on jälle väga huvitav.
Florian Illies “Vaikuse võlu”
Minu tänavune suurim lugemiselamus. Saksa kunstiajaloolase raamat on taas kirjutatud temale omases kaleidoskooptehnikas, mis kirjutab tohutule hulgale päevikutele, arhiiviallikatele ja vastukaaluks ka poolkollastele ja täiskollastele lugudele toetudes saksa kunstniku Caspar David Friedrichi ja tema maalide kaudu Saksa ja kogu Euroopa kultuuriloost.
Triinu Laan “Poiss ja papa”
Hetke rahvusvaheliselt üheks edukamaks Eesti kirjanikuks tõusnud Triinu Laane uus lasteraamat on tore võrdlus eri põlvkondadest ning raamat on tänu kujundusele kaunis tervik.
Jen Beagin “Suur šviits”
Pisut ootamatu süžeega tempokas romaan naisest, kes pean üles kirjutama psühholoogi vastuvõtu salvestusi, mis muidugi lõppeb suurema jamaga. Kaunis lisandus žanrisse, mille peategelased on eluga täielikult puntras kaugeltki mitte täiuslikud, aga imelikul kombel sümpaatsed naised.
Andus Kasemaa “Minu kangelased”
Omamoodi anti-tammsaarelikud lood, mis sobivad neile, kellele meeldivad natuke iroonilised kirjeldused väikeste inimeste elust, keda me kõik tunneme ja sageli ka ise oleme.
Asako Yuzuki “Või”
Väga kummaline raamat sarimõrvarist, toidust ja naiseks olemisest Jaapanist. Vahepeal tundub nii totter, et tahaks pooleli jätta, teisel hetkel äärmiselt võluv ja huvitav. Peategelased on kaks naist, ajakirjanik ning naine, keda kahtlustatakse mitmete meeste tapmises, kuid tegelikult on see peamiselt lugu armastusest toidu vastu ja jaapanlaste veidrustest.
Jaan Pehk “Saja õhtu lood”
Sarnases vaimus Jaan Pehki albumitega on siin hulk killukesi, kust kumab absurdi ja ka südamlikkust.
Anti Saar “Kajakad”
Anti Saare lasteraamatutes on hea keelekasutus ning erinevalt paljudest lasteraamatutest need ei alahinda lugejat. Seiklusliku või kergelt kriminaalse loo (päid maha ei raiuta) juurde annab lisa hea kujundus.
Gary Stevenson “Kauplemismäng”
Endise Londoni börsikaupleja mälestusteraamat on väga hoogne, naljakas ja kohati ka natuke hirmus lugemisvara. Selles on midagi sarnast kui “Ameerika psühhos”, lihtsalt vakstu peal laipade tükeldamise asemel jääb börsimaakleritest võrdlemisi sant mulje natuke teistsuguste tegude ja sõnade alusel.
Riste Sofie Käär “Aps!”
Kui uue luule peamised äärmused on vaikselt ja unelevalt vulisev lüürika, suureks kasvamine ja ühiskonnakriitilised karjed, siis see raamat lahterdub kindlasti pigem viimaste alla, kuid erinevalt selle žanri valdavast osast, suudab Riste Sofie Käär ka tähelepanu võita.
Ilmar Tomusk
kirjanik, Keeleameti peadirektor
Linnar Priimägi “Kunstiraamat”
Absoluutselt suurepärane raamat, kindlasti väärt mingit auhinda.
Toomas Tiivel “Uus viskimaailma teejuht”
Ostsin, kuna mu bioloogiharidusega vanema poja üks hobi on viski valmistamine. See maailm on justkui täiesti omaette taskuuniversum, mille teejuhiks see raamat hästi sobib. Ei jäta märkimata, et alkohol kahjustab tervist.
Toivo Tänavsuu “Arstitudengipäevik”
Inspireeriv lugu sellest, et kunagi pole hilja teha kannapööret.
Bill Gates “Lähtekood. Minu algus”
Küllap teavad kõik, kes on Bill Gates – multimiljardär. Microsofti toodetel on üle miljardi kasutaja, enamik on rahul, kuid on ka neid, kes kiruvad, aga kasutavad ikka. Raamat aga räägib hoopis sellest, kuidas Bill Gatesist sai see, kes ta on. Ning kogu jutt ei käigi raha, vaid hoopis teiste väärtuste ümber.
Lesley-Ann Jones “Armastusega. Freddie”
Teadet Freddie Mercury surmast kuulsin hetk pärast seda, kui olin 1991. aasta novembri lõpus Kadrina raudteejaamas rongi istunud, et Tallinna ülikooli sõita. Mulle kui Queeni fännile oli see uudis kurb ja ootamatu. Nüüd katsun ikka Freddiega seotud asjadel silma peal hoida, oluline täiendus varasemale.
Hannes Hanso ja Mart Kuusk “57 päevaga üle Atlandi ookeani”
Täiesti masendav, mida inimesed kuldses keskeas ette võtta ning ellu viia suudavad.
Kristjan Gold “Filmiköök. Ekraanilt taldrikule”
Esimesena tegin sellest suurepärasest retseptiraamatust “Ristiisast” pärit kana-cacciatore. 18 komponenti, kõvasti tükeldamist, praadimist ja hautamist. Kuid tulemus oli “Ristiisa” vääriline.
Laur Lomper “Selle talve päevik”
Eriti hea on seda raamatut lugedes ette kujutada autorit ennast seda lugemas.
Liis Sein, Laura Verte “Lennart Meri”
Lastepäraselt kirjutatud ning toredalt illustreeritud lugu Lennart Merist. Väga tänuväärne raamat.
Jaan Aru “Osav aju”
Olen juba aastaid tähele pannud, et inimesed hakkavad ära unustama, et neil on aju. Selle asemel, et ise midagi välja mõelda, pöördutakse tehisaru poole, mis kirjutab vajaliku kirja, luuletuse või bakalaureusetöö kiiresti valmis, teeb kokkuvõtte lugemist vajavast raamatust või veel midagi, millega inimese enda aju väikse treeningu toel hõlpsasti hakkama saaks. Tehisaru võimalustest vaimustuvad üha nooremad, koolihariduski kipub liikuma suunas, et teadmiste omandamise asemel harjutatakse “õigete” küsimuste esitamist tehisarule.
Õnneks on veel neid, kes ujuvad vastuvoolu, üks neist on Jaan Aru, kes on kirjutanud vahva ja väga vajaliku lasteraamatu “Osav aju”. Raamat on mõeldud 7-9-aastasele lugejale, kuid on suuresti suunatud hoopis täiskasvanule. Raamatust saab teada, et aju, olgu siis lapse või täiskasvanu oma, on erakordselt võimas ning õpihimuline organ, mida saab arendada. Saame teada, kuidas seda arendada (see nõuab pingutust) ning mis seda takistab, mida tähendab tähelepanu ja mis seda häirib.
Samuti leiab soovitusi, kas ja kuidas kasutata nutiseadmeid, kuidas leida häid mõtteid, miks on vaja hästi magada ning mida teha, et ajusse ei satuks prügi. Raamatu põhisõnum, mis tuleks kirjutada suurte tähtedega, on see: ÕPPIMINE ON AJU SUPERVÕIME JA SEE ON ÄGE. Kui lapsed sellest aru saavad, jõuab see tarkus nende kaudu kindlasti ka täiskasvanuteni.
Toomas Väljataga
EKSA peatoimetaja
1. Toomas Paul “Iga raamat avab uue akna”
2. Varlam Šalamov “Kuritegeliku maailma kroonikad”
3. Konstantin Kisin “Immigrandi armastuskiri Läänemaailmale”
4. Valerie Perrin “Minu kallis tädi”
5. Tauno Vahter “Tallinna lõhnad”
6. Andrus Kasemaa “Minu kangelased”
7. Andrus Kivirähk “Eesti rahva uued jutud”
8. Arhimandriit Sofroni Sahharov “Athose püha Siluan”
9. Brigitta Davidjants “Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte”
10. Joseph Conrad “Lääne silma all”
Janika Läänemets
luuletaja, kirjanduskriitik
Kuna luule kipub seesugustes kokkuvõtetes tihtilugu vaeslapse rolli jääma, otsustasin luuletajana esile tõsta just head uut eesti lüürikat. Minu tänavused lemmikud (+ ikkagi üks soovitus proosavallast ka):
5. Aliis Aalmann “Pääsulinn” (LR 29/2025; Kultuurileht)
“puu oli maa selgroog / ja tuul hingamine / noppida vaarikaid / keset lanki / kui püsti jäänud / selgrood kaarduvad hingamises / mõni neist väändub / küsimuseks / küsib põrnalt ja põrmult / päevalt ja piibeleherootsudelt / miks taevas me kohal / kuumeneb” (lk 43). (Soovitan soojalt ka Aalmanni novellikogu “Kes aias” (Hunt)!)
4. Berit Kaschan “Aprill” (Kaschan AM)
“Kas sa kirjutad ikka veel luulet, / kas sa kirjutad ikka veel maailmavalust? // Ei, ma kirjutan ikka veel maailmaloomast. / Tema okkalisest turjast / ja pehmest kõhualusest, / mille armide järgi võib aimata / aegkondade vaheldumist.” (lk 43)
3. Martin Algus “Elektro” (Puänt)
“imestan uudiseid vaadates / et tunnen rakettide ja tankide nimesid paremini / kui naabrite omi” (lk 38)
2. Tõnis Vilu “Enne lapsi” (Häämaa)
“leia siit / vabadusekarje / mu sõber / kui oled piisavalt lähedal” (lk 68)
1. Carolina Pihelgas “Ikka veel” (Lünk)
“ja ikkagi olla rõõmus / et jäid ellu // kuigi elu ei / rõõmustanud pikka aega // mingi maniakaalne / lootus rippuda // selle küljes / nagu roostes silt” (lk 9)
Tiit Hennoste
keele- ja kirjandusteadlane
François de La Rochefoucauld “Mõtisklused ehk moraalsed mõtteterad ja maksiimid”
Mu võluvaim elamus oli kindlasti de La Rochefoucauld, millest olin varem lugenud vaid valikuid. Tema küünilisevõitu pilt enesearmastajast inimesest hakkas alles kogu tekstikorpust lugedes elama. Kahjuks halvasti raamistatud, kesise järelsõnaga ja ilma kommentaarideta. Õnneks on võrgust vabalt loetav näiteks Oxford World’s Classics sarja väljaande väga hea inforikas eessõna.
Andrus Kivirähk “Eesti rahva uued jutud”
Kivirähk purjetab oma tuntud sõiduvees. Vaba vesi, särav põhi.
Kairi Look “Tantsi tolm põrandast”
Juba piisavalt kiidetud. Lisan omapoolse plussmärgi.
Brigitta Davidjants “Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte”
Südamlikkust ja lõunamoodi huumorit sünges ajas ja ruumis.
Maarja Vaino “Viivi Luige Elujõu poeetika”
“Toomas Siitan jt “Eesti muusikalugu I”
Suurtöö, mida tasub uurida kõigil, eriti neil, kellel muusika ajaloost erilist aimu ei ole. Nagu minul.
Florian Illies “Vaikuse võlu”
Lugu suurromantiku Caspar David Friedrichi elust üllatavate lugude ja kildude kaudu. Illies võlus mu ära juba “1913. Sajandi suvega” ja ka see raamat ei peta.
Lehte Hainsal “Õpetaja 12. Uluotsa maja”
Miniportreed eesti kirjandust palju mõjutanud inimestest osaleja, nägija, teadja, tundja siira silma läbi.
Anu Tonts, Tiit Pruuli “Valhalla aeg. Luuleteatri teekond”
Raamat tudengite kirjandusteatri trupist ja selle lavastusest suurel pöördeajal. Mikroajalugu, milles peegeldub suur.
Bel Kaufman “Allakäigutrepist üles”
Klassikute taastrükke ei taha nimetada, aga ühe erandi teen. Bel Kaufmani hiilgav kollaaž New Yorgi tavalise kooli elust noore õpetaja pilgu läbi kusagil 1960. aastatel. Nüüdseks on peaaegu kõik see ka meile kohale jõudnud ja veel enamgi.
Osa kindlalt head on veel koju toomata. Lauri Sommeri “Sugupuu”. Indrek Hirve Samose luuletuste raamat “Kivitrükk”. Pessoa “Rahutuse raamatu” poole paksem versioon. Nooruse ühe suure lemmiku Ernst Jandli “Õnnesoov”, peas küsimus, kuidas Maarja Kangro neid luuletusi ikkagi tõlkinud on.
Tõnu Karjatse
kultuuriajakirjanik
Tänu kirjastusele Koolibri ilmus veidi enne aasta lõppu Olavi Teppani tõlkes maailma kinokunsti visionääri David Lynchi elulooraamat “Unistamisruum”. David Lynchi surm oli sel aastal ootamatuks löögiks kogu filmivaldkonnale, nii jääbki juba 2018. aastal algupäraselt ilmunud mahukas elulooraamat Lynchi testamendiks tema loomingu austajaile, pakkudes taustateadmist ja selles peituvaid võtmeid Lynchi kunsti mõistmiseks.
Kirjastusel Tänapäev ilmus aga aasta esimesel poolel Tiina Kanarbiku tõlkes dokumentalisti ja meediaanalüütiku Peter Pomerantsevi “Kuidas võita infosõda”. Putini režiimi porpagandat on Pomerantsev analüüsinud juba varasemates raamatutes, mis ka eesti keeles Heija-Liis Ristikivi ilmunud (“Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik” (Rahva Raamat, 2015), “See EI OLE propaganda” (Tänapäev, 2019)), oma uues raamatus keskendub ta natsi-Saksamaal tegutsenud Sefton Delmeri tööle, kel õnnestus totalitaarrežiimi õõnestada nii seest kui ka väljastpoolt. “Kuidas võita infosõda” on loetav põneva sipooniromaanina, sealjuures annab Pomerantsev aga ajaloolise ülevaate infosõjataktikate- ja strateegiate väljakujunemisest. Muidugimõista kasutatakse neid ka praegu, vaatamata sellele, et inimtööjõud on asendatud robotitte ja keelemudelitega.
Riste Sofie Kääri luulekogu “Aps!” (Puänt) oli ammuoodatud kogu end nii muusikas, luules kui ka proosas juba näidanud autorilt. “Aps!” näitab Riste loomingut veidi keerukamas võtmes kui ta eelmine vihik “Sünnipäev”, mis oli mõeldud nii-öelda sõnaderaamatuks või kokkuvoltimatuks vaheleheks samanimelise debüütkasseti juurde. Riste on mänguline argipoeet, tema maagilises realismis kohtub tänapäeva kapitalistlik-demokraatlik Eesti nõukogude totalitaarrežiimist jäänud varjudega, Riste ei väsi imestamast ja avastamast ning selle koguga saab lugeja võimaluse selle retkega ühineda.
James P. Carse “Lõplikud ja lõpmatud mängud. Nägemus elust mängu ja võimalusena” on Eik Hermanni tõlgitud taskuessee, mis mõtestab toimuvat läbi mänguteooria. Mainekas religiooniajaloo ja -kirjanduse professor arutab muuseas selle üle, kuidas tekivad müüdid ja mil määral suudame me oma mängu siin maailmas kontrollida. Kahjuks märgib James P. Carse’i raamat ka muudatust EKA senises kirjastuspoliitikas, mis edaspidi keskendub maailma mõttekirjanduse vahendamise asemel tudengitöödele.
2025.aastal sarjas 33 ⅓ ilmunud Brigitta Davidjantsi “To the Cold Land” (Bloomsbury Academic) pole eesti keelde tõlgitud, ehkki ju võiks, sest J.M.K.E. legendaarse albumi “Külmale maale” taustu avav käsitlus on ühtaegu ekskurss meie lähiajalukku. Vajalik tagasivaade nii vanadele kui ka noortele. Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta, kirjutas juba Juhan Liiv.
Loomingu Raamatukogus ilmus Brigitta Davidjantsilt ka jutukogu “Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte”, mis näitab Tallinna 1980. ja 1990. aastaid veidi teistsuguse vaatenurga kaudu. Eesti-armeenia-läti juurtega peres kasvanud Davidjantsi lood muutustes Tallinnast on humoorikad ja soojad, ning vahel ka ehmatavad, sest Brigitta on näinud ka selliseid asju, millest teised vaid heal juhul veidi kuulnud.
Indrek Koffi ja Olena Londoni “Ära oota midagi” moodustab mõttelise paari Kairi Loogi debüütromaaniga “Tantsi tolm põrandast”, mis ilmus esmalt Loomingu Raamatukogu vihikuna, aga osutus sedavõrd edukaks, et kirjastus Varrak otsustas selle välja anda veel uues kõvakaanelises köites. Ühiseks jooneks on neis romaanides südamlik, armastust täis tagasivaade suhetesse vanavanematega. Koffi ja Londoni graafilises romaanis meenutab Koff vanaisa, Loogi poeetilises miniatuurromaanis on aga keskmes väikese tüdruku ja vanaema vaheline side. Kui Koffi fookus laieneb ajaloosündmustele, portreteerib Loog muutuvat olustikku rohkem läbi minajutustaja prisma. Mõlemad raamatud äärmiselt liigutavad ja sedavõrd emotsioonitihedad, et nende lugemine nõuab omaette metoodikat.
Loomingu Raamatukogus veel enne aasta lõppu Jan Kausi tõlkes ilmunud Joseph Brodsky “Veepervel” on taas raamat, mis mõnes mõttes paneb imestama, et kuidas me enne ilma läbi saime. Brodsky essee avaneb ehk kõige paremini neile, kes on kasvõi korra käinud Veneetsias ja imetlenud selle surematu linna saladuslikku võlu. Brodsky maalib oma essees Veneetsia niiske nostalgia lausa meeleliselt tajutavaks ja Jan Kaus oskab selle edastamiseks leida vägagi sobivad sõnad.
Anu Tonts, Tiit Pruuli “Valhalla aeg”
Helga Nõu, Enn Nõu “Need meie väga vanad armastuskirjas” (EKSA)
Kalle Käsper “Otsi treppi”” (Lambri Raamat)
Anneli Fichtelius “Orelimängija tütar” (Rahva Raamatu Kirjastus)
Martti Preem “Mäletada: tekste linnauurimisest ja -ehitamisest, arhitektuurist ja kunstist aastatest 1973-2024” (ise välja antud)
Andres Tarand “Ülikool ja elukool” (Varrak)
Aleksandr Podrabinek “Dissidendid” (Postimehe kirjastus)
Mihkel Mutt “Tartu tuld toomas” (Fabian)
Carolina Pihelgas “Lõikejoon” (Lünk)
Jaagup Mahkra “Vaarisa moodi”
Krista Kaer
Varraku peatoimetaja
1. Kairi Look “Tantsi tolm põrandast”
2. Kristiina Ehin “Südametammide taga”
3. Carolina Pihelgas “Ikka veel”
4. Hisham Matar “Minu sõbrad”
5. Fernando Pessoa “Rahutuse raamat”
6. Kaur Riismaa “Väsinud valguse teooria”
7. Louise Kennedy “Üleastumised”
8. Bruce Chatwin “Utz”
Maarja Vaino
kirjandusteadlane, Tallinna Kirjanduskeskuse direktor
1. Berit Kaschan “Aprill”
Omanäoline, teistest eristuva luulekeele ja tunnetusega luulekogu, millest leiab üheskoos nii sügavaid mõtteid kui peent huumorit.
2. Kogumik “Poeet ja idioot 100 aastat hiljem”
Novellikogumik, mis pandi kokku 100 aasta möödumise puhul Friedebert Tuglase ikoonilise novelli “Poeet ja idioot” ilmumise puhul. Autoriteks, kellel paluti Tuglase novelli teemat varieerida, on Mehis Heinsaar, Lilli Luuk, Maimu Berg, Pawel Graf von Mazini, Mihkel Mutt, Laura Loolaid, Valdur Mikita, Katrin Ruus, Meelis Friendenthal, Jaan Undusk; taasavaldatud on ka Tuglase novell “Poeet ja idioot”. Novellid on igaüks isemoodi hullumeelsed, igal juhul väärt lugemine.
3. “Baeri laulud”, autoriks professor Paulus Fürchtegott von und zum Blut-Zwiebelfisch genannt Back (Paavo Matsin)
Sellist kultuuriloolist, samas isiklikku, samas müstilist, samas groteskset luulet ilmub meil haruharva. Originaalne, meisterlik.
4. Jaak Jõerüüt “Raisakullid”
Romaan Eesti eluolust ajavahemikus u 1977 kuni 20. augustini 1991. Ühelt poolt kordustrükk, teiselt poolt uus raamat, sest autori sõnul on lisandunud ligi veerandi võrra uut teksti ning muudetud/toimetatud omajagu. Samade kaante vahel pole teos ka varasemalt olnud, nii et nüüd saab seda lugeda ühtse n-ö jõgiromaanina. Seda ajastut ilukirjanduses kuigivõrd palju läbi kirjutatud ei ole. Ajastu hingeheitluste valgustamine, kus põnevust jätkub ka prototüüpide otsijatele.
5. Eeva Park “Hundirattas”
Hea luule, mis kosutab hinge.
6. Urmas Vadi “Ega see kirjutamine sul lage puhtaks ei tee!”
Kuus Vadi kirjutatud kultuuriloolist näitemängu, mille lugemine läheb ladusalt ka neil, kes muidu näitekirjandust lugeda ei armasta. Head kujundid, läbimõeldud dialoogid, sõbralik huumor koos põnevate kultuurilooliste viidetega.
7. Ernst Enno looming
Sel aastal möödus 150 aastat Ernst Enno sünnist ja sel puhul anti välja luuleraamat “Mu lillelallerad lapsed” ja esseistika kogu “Paleuste poole” (Mõtteloo sari). Tasub lugeda nii värskeid teoseid kui ka Enno kogutud luuletusi (“Rändaja õhtulaul”) ning Elin Toona raamatut oma vanaisast (“Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno”).
8. A. H. Tammsaare “Ma armastasin sakslast”
Romaan, mis ilmus 90 aastat tagasi ja on jätkuvalt üks hingeminevamaid armastusromaane eesti kirjanduses, selle kõrval aga uskumatult tabav eestluse analüüs. Romaan pole ka kuigi paks ja haarab kaasa, ühe õhtu lugemine pikaajalise mõjuga.
9. Ott Arder “Luule sünnib kui sünnib kui sünnib”
Ott Arderi sünniaastapäeva tähistav teos – esmakordselt ühtede kaante vahele kokku pandud Ott Arderi nn täiskasvanute luule, sekka ka mõned lasteluuletused ja laulutekstid. Peamiselt riimiline luule, mis päris kosutav praegusel vabakäigulise luule ajastul.
10. Anu Raud “Õnnevalajad”
Südamlik ja mõtlemapanev ühe sisemaailma lugu.
Muriel Spark “Juhiiste”
Lugu, mis toob närvid naha alla vibreerima. Õnneks on tekst piisavalt lühike, sest pinget, mille autor kohemaid loob, ei tahakski liialt pikalt kogeda. Sparki peen psühholoogia peategelase iseenese mõrva planeerimisel on meisterlik ning võib oma meisterlikkuses panna lugeja kahtlema motiivides – kas oma elust vabanetakse isikliku kasu nimel või kättemaksuks ebaõiglase vägivalla eest? Mõlemal juhul vajab taoline vaatemäng täiuslikke osatäitjaid ja Spark on nad leidnud.
Han Kang “Taimetoitlane”
Pärast esmapilgul väga lihtsat otsust, hakata taimetoitlaseks, tabavad raamatu peategelast lähedaste meelehärm ja hämming. Otsus, mis esiti tundub kaunis poeetiline (loobuda lihast ja veeta päikeselised päevatunnid rõdul päikest endasse lastes), võtab radikaalsed pöörded (ja lõpeb hullumajas). Otsus, millesse absoluutselt kõik võtavad nõuks sekkuda, tehes seda nii jõu kui ka nõuga, jättes lugeja küsima, kui kaugele ulatub inimese vabadus iseenda üle otsustada. Hõrk ja tundlik koreakeelne Nobeli-kirjandus.
Bruce Chatwin “Utz”
Lugu triksterist, kelle Meisseni portselani kogumismängu on osavasti põimitud tõde ja fiktsioon. Chatwin visandab muutliku Praha, kire elu, portselani, ooperidiivade ja nende kurgualuste vastu. Sekka serveeritakse kulinaarseid sekeldusi. Nalja saab. Ja kui toredasti on välja mängitud solvumine. See magus tunne, mis võib peale tulla pea kõikjal. Olgu selle põhjuseks siis labasused, riigikord, kehv kauplemiskunst, needsamad ooperidiivad või halb toit.
Florian Illes “Vaikuse võlu”
Suurepäraselt kirjutatud osaliselt fiktiivne elulugu maalikunstnik Caspar David Friedrichist. Lugu, kus vaikus ise võib olla kunstiteos. Friedrichi loos on pimestavat kirge maalikunsti vastu, suurt armastust ja viletsust, ühiskondlikku ülistamist ja täielikku unustust – nagu suurkujude puhul ikka kipub olema. Illes õpetab meid kunsti vaatama uue, palju janusema ja palju tähelepanelikuma pilguga. Kui raamat läbi, tasub külastada KUMU Spiegel im Speigeli näituselt, mis viib rännakule läbi Eesti ja Saksa kunsti ning ajaloo. Äratundmist on rõõmustavalt palju.
Haruki Murakami “Linn ja tema muutlikud müürid”
Murakami fännina ei oskagi öelda, on see lugu edasijõudnule või algajale. Tema värskeima tõlke peamised kujundid jagunevad varjude ja raamatute vahel. Nagu ikka on peidetud uksi ja saladusi, suurt igatsust ja kahtlusi, kas ja kuidas sellele igatsusele vastu panna. Kuidas üldse teada, kas oled päris või iseenda vari? Kui muidu Murakami eriti ei kõneta, tasub raamat kätte võtta eriti neil, kes armastavad lugeda raamatukogudest või unistavad tööst raamatukogust.
Jen Beagin “Suur Šviits”
Kui palju me enda kohta teame ja kui palju me üldse teada tahame? Hoogne ja lopsakas romaan naisest, kelle tööks on kohaliku populaarse seksuaalnõustaja seansside ümberkirjutamine. Nagu ikka satuvad uudishimulikud seiklustesse, ja Beagini raamatu peategelane pole ses osas mingi erand. Kõik on justkui paigas: lopsakas sõnavara ja hea huumor ning kulgemist võimaldav lugemine, millest ei puudu julged karakterid, terav pilk, koerad, mesilased ja vana talumaja. Viimane tundub olevat kaasaegsete romaanide uus ja oluline kõrvaltegelane.
J.A. Baker “Rabapistrik”
Kohati meditatiivne tekst, mida saadab autori tähelepanelikkus ja austus looduse vastu. Tekst, mis kutsub märkama ja sunnib aeglustama. Aeg, mida vaatleb J.A.Baker on küll hilisem kui aeg, milles elas ja mõtiskles “Waldeni” autor H.D. Thoreau, aga mõttelise joone nende kahe teose vahele saab tõmmata küll. “Rabapistrik” koondab Bakeri (raamatut peetakse tema tähtteoseks) loodusrännakud, mille jooksul joonistub välja rabapistriku, halastamatu murdja, portree. Linnu vaatlemiseks kasutab Baker ülimalt täpset ja tundlikku sõnavara, nii et lugeja tajub üsna teravalt, et loodus meie ümber on sama kiirete muutumiste küüsis nagu saak rabapistriku küüniste vahel.
Berit Kaschan “Aprill”
Rohkem luulet igasse päeva! Berit Kaschani värskeim kogu on mõnus, õrn ja müstiline, kange nagu saare naine, muutlik ja elav nagu elu ikka. See on täis päikest ja soolast meretuult, vihma, suuri kahtlusi ja veel suuremat kindlust, et igal meist on õigus (ja õige) olla just selline nagu oled. “Aprilli” maailmas viibides väreleb lugeja huulenurgas mõnus naeratus.
Édouard Louis “Kes tappis mu isa”
Kui “Muutuda: meetod” oli halastamatult kriitiline autori isa suunal, siis napi teksti “Kes tappis mu isa” puhul on tajuda rohkemaid allhoovuseid. Lühidusest hoolimata naha alla pugev tekst otsib põhjuseid, sotsiaalseid ja majanduslikke, mis põhjustasid autori isa hävingu. Jääb mulje, et Louis ei soovi oma isa välja vabandada. Ta püüab mõista ja ehk isegi oma moel vabandada, et pole püüdnud isa varem piisavalt mõista. Oma karmuses kirglik, kohati õrn ja väga isiklik lugemine.
Andreas Kübar “See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta”
Värske debüüt, mis viib korralikule lugemistripile. Kui mõne raamatu puhul pole nagu kellelegi kaasa elada, siis Kübara omas jagub taolisi karaktereid piisavalt. See ilus armastuslugu on otsinguline. Viibitakse nii hullumajas kui ka ollakse vangis iseenda mõtete käes – mõlemal juhul otsitakse väljapääsu. See on ehe ja kaasaegne kirjandus, mis tabab ühe ajastu (armastusloo) vaimu ning teeb seda erinevate põlvkondade ja maailmatajude ristumispunktis. Kindlaks saab, et igaühe maailmalõpp on erinev.
Mariana Enriquez “Asjad, mis me tules kaotasime”
Püüdsin Enriqueze jutte kord varem inglise keeles lugeda, aga ei jõudnud kuigi kaugele: mingist hetkest sai kõiki neid paineid ja väljakitkutud ripsmeid mu jaoks liiga palju. Nüüd hiljem eestikeelsena ja Loomingu Raamatukogu turvalises kuues mõjus ent kõik põhjendatult ja koguni poeetiliselt, nii et suur tänu tõlkijale Eva-Stina Randojale.
Han Kang “Taimetoitlane”
Mitmes mõttes häiriv tekst, kuid kindlasti meeldejääv ja mõtlemapanev.
Muriel Spark “Juhiiste”
Samavõrd lühike kui lööv.
Graham Swift “Emadepüha”
Meisterlik!
Kjell Westö “Videvik 41”
Imetlen Westö empaatiavõimet ja inimlikkust, mis on kohal kõigis tema romaanides. Kuivõrd elame segastel aegadel, siis puudutab sõdadega seonduv eriti sügavalt.
Fernando Pessoa “Rahutuse raamat”
Indrek Koff on ääretult hea tõlkija ning teinud ära tohutu töö, juba ainuüksi see väärib kummardust. Sama võib öelda Leenu Nigu kohta, kelle tõlkes ilmus valik kultusraamatust mõned aastad tagasi.
Heneliis Notton “Tähed Agnesele”
“”Üsna hea” on alati kõvem kompliment kui “väga hea,”” ütleb autor. See siin on üsnagi “üsna”.
“Eesti novell 2025”
Annab suurepärase ülevaate sellest, mis parajasti eesti kirjandusväljal toimub. Võimaldab kohtuda vanade tuttavatega ja saada aimu uutest tulijatest.
Kadri Hinrikus “Taksi ja Dogi suur päev”
Ääretult soe ja südamlik lasteraamat. Soovitan kõigile, kel meel juhtub must olema – pärast lugemist tundub maailm jälle ivake sõbralikum paik.
Piret Jaaks ja Marju Tammik “Tark koer”
Tallinna Keskraamatukogu korraldatud imetore kingitus kõigile Tallinnas esimesse klassi minevatele lastele. Lahedalt armsate illustratsioonidega pildiraamat jätkab sarnast võluvat rida kui autorite varasemad “Emme draakon” ja “Suur saladus”.
Kadri Hinrikus
kirjanik, Tähekese toimetaja
Jachym Topol “Saatana värkstuba”
Brigitta Davidjants “Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte”
Nikolai Pirogov “Elu küsimusi. Vana arsti päevaraamat”
Aurora Venturini “Täditütred”
Loomingu Raamatukogu on heas hoos. “Täditütred” on üks omapärasemaid raamatuid, mida olen viimastel aastatel lugenud – hästi isikupärase jutustamislaadiga karm, samas poeetiline. Võib vist öelda arenguromaan, sest “igaüks on selline nagu ta maailma loodi ja see tuleb ära kannnatada”.
Leonora Carrington “Kuuldesarv”
Ootamatult naljakas, ühest küljest sürrealistlik ja teisalt täiesti realistlik teos vabadusest ja vangistusest. Sealt jäi muu hulgas meelde tõdemus: “Ei saa kunagi usaldada inimesi, kes on alla seitsmekümne ja üle seitsme aasta vanad.”
Florian Illies “Vaikuse võlu”
Ka nii võib kirjutada elulooraamatut. Siin on Saksa maalikunstniku Caspar David Friedrichi kulgemine läbi aegade. F. Illiesi on väga huvitav lugeda, ka tema “Armastus vihkamise aegu” (ilmus 2023) oli suurepärane.
Andrus Kivirähk “Eesti rahva uued jutud”
Vanad head muinasjutud keeratakse suure hooga pea peale. Vahel ei teagi, kas naerda või nutta.
Elena Fischer “Paradiisiaed”
Raamat algab lausega “Minu ema suri sel suvel”. Olin oma eluga selles punktis, kus taoline lause oli nagu minu jaoks kirjutatud. Ostsin raamatu ja lugesin. See on toetav ja ilus raamat tütardest, emadest, vanaemadest, kaotustest ja lugudest, mis on veel poole peal.
Lastekirjandusest ka. Olen seda usku, et hea lasteraamat poeb ka täiskasvanule naha vahele.
Toon Tellegen “Keegi vihane ei olegi?”
Toon Tellegeni lood kas meeldivad või ei meeldi. Mulle meeldivad.
Ilmar Trull “Veidi veidrad veised”
Trulli luuletused veavad vägisi suu naerule.