Postimees uuris detsembrikaamoses Reykjavíki tänavail kohalikelt, kas Island peaks Euroopa Liiduga (EL) ühinema. «Kui ma olen sunnitud hääletama, siis jah,» vastas pooleteiseaastase tirtsu 33-aastane ema Aðalheiður. «Kui selles küsimuses juba referendum tuleb, siis ma pean osalema. See on mu kohustus.»
Aðalheiðuri meelest räägib Islandi liitumise poolt praegune geopoliitiline olukord ja eriti see, et ainult NATO peale ei saa enam loota. «Me oleksime siis suurema vihmavarju all. Ma muretsen meie pärast, et oleme siin üksi ja nii väikesed. Ma tean, et me oleme NATOs, aga NATOs toimuv on murettekitav ja ma isegi ei tea enam, kas artikkel viie peale saab loota, kui USA on selline, nagu ta on,» rääkis Aðalheiður.
ELiga liitumisel on aga ka pahupool. «Kuna me oleme nii väikesed, siis võime sinna ära kaduda,» märkis naine.
Brüsseli poole vaadatakse Islandil praegu tõsisemalt kui varem, sest viimastel parlamendivalimistel tekkis selleks n-ö võimaluste aken. 2024. aasta novembris toimunud parlamendivalimistel olid kõige edukamad ajalooliselt Euroopa-meelsed sotsiaaldemokraadid ja ELiga liitumise poolt kampaaniat teinud Liberaalne Reformipartei. Atlandi ookeani keskel asuvat riiki pikalt tüürinud konservatiivne Iseseisvuspartei jäi opositsiooni, sest sotsid ja reformarid haarasid riigitüüri, tõmmates koalitsiooni hoopis poliitilisel maastikul pigem uue tulija, Rahvapartei hääled.
Rahvahääletus on kolme valitsuspartei valimislubadusi arvestav kompromiss, sest Rahvapartei esindab pigem euroskeptilist hoiakut.
«See on kompromiss, et austada rahva tahet. Rahvahääletus ei tule liikmesuse kohta, vaid liitumisläbirääkimiste kohta, sealt, kus need pooleli jäid või sealt, kus neid on võimalik taas alustada,» selgitas Eesti suursaadik Islandil Piia Mathisen.