Üle 45 000 Youtube’i jälgijaga, üle 130 000 Instagrami jälgijaga ja pea 200 000 Tiktoki jälgijaga Rannaväli võttis tänavustel KOV valimistel süvenenumalt ette ka poliitika kajastamise.
“Minule, kes ma olen on 10 aastat oma elu sotsiaalmeedias jaganud, on see uuemat sorti katsetus. Miks ma seda teen? Kõik sai alguse minu enda loomulikust huvist poliitika vastu, mis tuli järk-järgult perega hommiku- ja õhtusöögilaua taga istudes. Tõenäoliselt aitas ka see, kui ise 16-aastasena esimest korda KOV valimistel valida sain.”
“Algset mingit plaani ise selleteemalist sisu tootma hakata ei olnud. Ma arvan, et kui küsida 16-aastase Maria käest, siis see kõlaks pisut hirmsalt. Ometigi kui see kümme aastat täis tiksus, intervjueerides muusikuid ja staare, siis tundsin, et tahan midagi uut. Olen oma karjääris tundnud, et iga paari aasta tagant tuleb taassünd ja viimane taassünd tõi mind poliitika juurde. Samal ajal ka tundsin, et noorte jaoks oli poliitikas infoauk. Olime sellest nii kaugel,” tõdes Rannaväli.
“Varem ma rääkisin ainult enda elust, pehmetest teemadest, asjadest, kus ei ole palju kaalul. Kuna poliitika, eriti viimastel aastatel ja ka noorte seas, on väga polariseerunud valdkond, ei ole väga palju ruumi vabalt arvata või oma arvamust muuta. Kui sa juba midagi ütled, siis sind liigitatakse ühele poolele ja see teeb sellest rääkimise keeruliseks,” sõnas suunamudija.
Poliitikat kajastades tunnebki Rannaväli rohkem kui varem vastutust selle ees, kuidas ta sõnad jälgijaid mõjutavad. “Ma mäletan, kuidas mu isa juurde tulid tema sõbrad ja küsisid, et kas ta teab, et tema tütar jagab, kuidas ta joob 15-aastasena kohvi ja nüüd kõik nende enda lapsed tahavad ka kohvi juua. Sellisel tasandil vastutust, kas keegi teine nüüd joob kohvi või mitte, ei ole ma kunagi tundnud. Peame ise ka tarbijatena natukene mõtlema.”
“Kui ühiskondlike teemade juurde minna, siis loomulikult on seal ka tarbijal oma vastutus ja me kõik peaksime olema meediakriitilised, aga mis puudutab tasakaalustatud poliitikakajastust, siis seal ma jällegi tunnen väga suurt vastutust,” märkis ta.
“Ma näen kui palju levib poliitikas poliitikateemalist sisu, mis on puhtalt arvamuspõhine, aga mida esitatakse faktidena. Noor inimene ei pruugi aru saada, et talle esitatakse maailmavaatelisi seisukohti, nagu see oleks must-valge tõde. Põhimõte, mille kaudu olen poliitikale lähenenud, ongi neutraalsus läbi selle, et kuulame alati ära mõlemad osapooled ja üritame tervikpilti näha,” rääkis Rannaväli, kellele andis selle tarvis vajalikku lükke ka ajakirjandusõpe.
“Senikaua kui minu soov kajastuse taga on siiras ja ma näen, et olen selles võimalikult mitmekülgne, olen inimlikult tasandil asja mitmest vaatenurgast läbi mõelnud, sh vaatenurgast, millega ma ise ei nõustu, ja esitlen seda sellisel moel, siis ma ei näe, et see kuidagi manipuleeriv oleks. Samas ma ei saa öelda, et ma loon sisu, aga ei ürita mitte kedagi mõjutada. Ilmselgelt üritan.”
Rannaväli sõnu oleks ilus, kui sisuloome eristataks infot, reklaami, isiklikku arvamust ja survet, aga reaalsuses on need kõik veidi segamini. “Mida aeg edasi, seda olulisemaks see erisus läheb. Mitte isegi noore inimese enda jaoks, sest tarbijatena me väga ei mõtle selle peale. Kui asi läheb korda, siis elame kaasa, kui on igav, siis skrollime edasi, aga ühiskondlikult vaadates läheb tulevikus kindlasti järjest olulisemaks see, et noored saaksid kätte sisu, mis on päriselt kontrollitud, mis põhineb faktidel ja on tasakaalustatud.”
Rannavälja jaoks uus poliitika ja kõige sellega kaasneva kajastamine nõuab ka pidevat enese harimist ning muudab kogu protsessi tema jaoks veel huvitavamaks. “Kui ma jagan oma hommikust rutiini, siis ma ei pea sinna midagi juurde lugema. See on ülilahe, et uus suund sunnib kõigepealt taustauuringu tegema, millest kasvavad võib-olla uued teemad välja.”
Sarnaselt 15-aastastele kohvijoojatele sai Rannaväli ka väga palju tagasisidet, et tema pärast mindi valima. “Öeldi, et enne minu videot ei oleks osanud kedagi valida. Või ka seda, et enne oli poliitikast väga negatiivne maitse suus. See on ju teema, mis tekitab teatud peredes konflikti. Kui noor inimene ei arva nii nagu tema vanemad, siis sa oled teatud juhtudel ju loll ja hulluks läinud. Sain aru, et avasin mingi dialoogi noorelt noorele,” jagas Rannaväli, keda üritati ka paaril korral ka erakondadega liituma kutsuda.
Tänavustel valimistel pakkus palju kõneainet teinegi sisulooja, Isamaa esindajana Tartu volikokku pääsenud Kris Kärner, kes veidi enne valimisi tuli välja sõnavõtuga: “Sotsid seina äärde ja pumppüssiga maha lasta”. Rannaväli tõdes, et osaliselt saabki Kärneri edu seletada sellega, et sarnaselt Rannavälja endaga on tal noortega otseühendus.
“Kuidas seda praegust olukorda vaadata, ongi küsimus sellest, kus meil ühiskonnana need punased jooned on. Ühelt poolt tahaksin öelda, et räägime, kuidas noori on poliitikasse vaja, siis palun väga, siin on need noored. Teistpidi ma võib-olla isiklikult tunnen, et viis, kuidas ta ennast väljendab, ei ole see, mille kasuks ise otsustasin. See käib mulle natukene vastukarva, aga tema põhiargument selliste emotsionaalsete väljaütlemiste poolt on see, et ainult nii saab noorte tähelepanu. Selles on oma tõde ja nii ei saa mitte ainult noorte tähelepanu, vaid kõik inimesed lähevad emotsiooni peale keema,” tõdes ta.
“Iseenesest ei ole see ju lõpuni vale, aga küsimus on selles, et kui sa taotled poliitikasse tulles võimu, siis ma arvan, et seal peaks mingisugune teatud käiguvahetus olema. Kui sa lihtsalt toodad sisu ja ei nõua endale mandaati, siis tee, mis tahad,” lisas Rannaväli.
Väga võimalik on, et hakkamegi tulevikus teistsuguseid poliitikuid nägema. “Aga see ei tähenda, et kõik on Kris Kärneri sugused. Ta ongi esimesi sellise mudeli poliitikuid ehk noor inimene, kes on sotsiaalmeediast välja kasvanud. Seda tuleb aina rohkem, aga mõlemast leerist ja erinevatest maailmavaadetest. Teatud trots vanema põlvkonna vastu ongi ju noortesse sisse kirjutatud. Nii et kas Kärner oleks noor poliitik, kui ta seda tunnet natukene ei kannaks? Aga võib-olla täna ei olegi noortel väga palju noori, kelle seast valida, ja ta võis olla ainus, kes välja paistis.”
Oma kogemusest valimiste kajastajana ei taha Rannaväli nõustuda väitega, et noored ei süvene ajaliselt pikemasse meediasse. “Ma arvan, et nad ei süvene traditsioonilisse meediasse või meediasse, mis ei ole nende keeles tehtud. Kusjuures minu valimiste video oli pea tund aega pikk. Meil oli ka dilemma, kas keegi üldse viitsib vaadata, aga ma nägin, et kui ma ise lähtun autentsusest ja noore inimese vaatenurgast, siis vaadatakse ka pikki asju. Kohe, kui sa üritad teha nii nagu ERR või teised ees teevad, siis ei ole see enam nende asi. Kui on vähegi noorelt noortele tehtud, siis me võime väga pikkasid asju vaadata,” toonitas Rannaväli.
“Kuidas muidu seletada näiteks podcast’ide kui meediavormi esiletõusu, kuulatakse mingeid pikki asju. Kui huvi on, siis kuulatakse.”
Allikas:
“Lõpp hea, kõik hea”, intervjuuerisid Margitta Otsmaa ja Kadri Põlendik