Igaüks teab ilmselt seda tunnet, kui mõnel paremal või halvemal hetkel põriseb taskus telefon ja helistajaks on vanaema. Vanaemal on tõenäoliselt arvutiekraanil taas mingisugune kast, kus sees mingi sinine joon, punane nupp, hall nupp ja veel mingisugune kiri ka. “Mis asi see on ja kuidas ma selle ära saan siit?” küsib ta kindlasti.
Ega sellise kirjelduse peale oskagi teda kuidagi juhendada, jääb vaid üle vanaemale külla sõita. Kas aga tegelikult on ikkagi iga kord vaja kohale minna, et need kastid ja nupud tema ekraanilt võluväel kaoksid? Lahendus ei pea alati peituma võsukeste toes, eakatel on ka ise võimalik meedia- ja digipädevusi õppida. Appi saavad tulla mäluasutused, näiteks muuseumid, raamatukogud, galeriid ja arhiivid.
Tartu Ülikooli ajakirjandustudengid uurisidki, kuidas panustavad Eesti mäluasutused meediapädevuste arendamisse. Kuigi mäluasutuste alla kuuluvad nii muuseumid, arhiivid, galeriid kui ka raamatukogud, ei leidnud enamik muuseumidest, et meediapädevuste arendamine oleks kuidagi nende tegevuse osa. Seega jäid fookusesse raamatukoguhoidjad, kellega tehti intervjuud, kokku oli neid 53.
Ikka veel hirm internetis tegutseda
Vestlustest Eesti raamatukogude töötajatega selgus, et vanemaealiste ehk üle 64-aastaste hulgas levib endiselt hirm internetis ja meedias tegutsemise ees ning häbi hoiab inimest abi küsimast.
Saaremaal asuva raamatukogu esindaja rääkis, et eakad ei tahagi enam arvutit avada, sest kardavad langeda pettuse ohvriks. Ainuüksi eelmisel aastal kaotasid Eesti inimesed justiitsministeeriumi andmetel pettustele miljoneid eurosid.
Kui nn kärtsu-mürtsu-masina kasutamine võib viia selleni, et kasutaja kaotab kogu oma maise vara, siis vast ongi parem seda mitte tööle panna. Kas nii aga saab? Ei saa, sest arved tuleb ju ära maksta, lemmikud ajakirjandusväljaanded veebis läbi sirvida ja samaealised sõbrad lehitsevad telefoniraamatu asemel läbi oma sõprade Facebooki seinad.
Hirmule pettuste ees lisandub ka hirm eksimise, katsetamise või õppimise ees. Järvamaal asuva raamatukogu direktor nentis, et eakateni jõudmine on nende jaoks keeruline, sest paljud ei julge pädevuse puudumist tunnistada. Eksimine ja katsetamine võib eakad omakorda viia selleni, et ikkagi satutakse pettuse ohvriks.
Kui nende toimingute tegemiseks on tarvis kellegi abi, tõttab appi kohaliku raamatukogu töötaja. Või siis lähedane, kellele vanaema ühel päeval helistab. Siinkohal kerkib esile üks probleem: inimesed ei julge abi küsida. Näiteks Lääne-Virumaal asuva raamatukogu töötaja tõi põhjuseks, et eakatel on justkui häbi küsida abi. Nad ei taha tekitada tüli ja tundub veider, et keegi pakub abi tasuta.
Varem mainitud Saaremaa raamatukogu intervjuust ilmnes, et mõni ei julge abi küsida ka oma lähedastelt ja jääb oma murega sootuks üksi. See võib viia kehvade tagajärgedeni, mille klaarimiseks pöördutakse ühe Tartumaa raamatukogu töötaja sõnul just raamatukogu poole.
Kui eetiline on aidata võõraste PIN-koodidega?
Tudengite intervjuudest selgus, et eakad küsivad raamatukoguhoidjatelt põhiliselt abi igapäevaste toimingute, näiteks internetipanganduse, digiallkirjastamise ja kasutajakontosse sisse logimisega. Tihti ongi maakohtades raamatukogu ainuke koht, kus saab selliste murede puhul abi, sest pangad ja asutused on piirkonnast ära kolinud.
Üks Valgamaa raamatukogu on näiteks tundnud, et nende roll abilisena on Swedbanki kontori kinni panemise järel varasemaga võrreldes tunduvalt kasvanud.
Aidata on tore ja seda ka tehakse, kuid töötajate silmis tekivad selle juures ka erinevad eetilised dilemmad. Kui mõni eakam külastaja pöördub raamatukogu poole murega, et tal on näiteks juhilubade pikendamiseks vaja täita tervisedeklaratsioon, puutub töötaja otseselt kokku eaka delikaatsete isikuandmetega.
Intervjuudest selgus, et selliseid olukordi on tulnud ette päris mitmes raamatukogus, kus töötaja on tunnetanud, et tal pole tegelikult õigust aitamisega nii kaugele – sisuliselt isikuandmete töötlemiseni – välja minna.
Võib juhtuda, et eakal tekib raamatukogu töötajaga niivõrd usalduslik suhe, et palub tollel enda eest ka pangaülekandeid teha. Sellel on aga kaks poolt.
Kuna raamatukogu töötajad peaksid olema digiturvalisuses pädevad, on nad sageli üks lüli, mille kaudu saab hoida eakaid erinevatest raha väljapetmise skeemidest eemal. Näiteks puutus ühe Hiiumaal asuva raamatukogu töötaja kokku olukorraga, kus eakas soovis tema abiga installeerida arvutisse programmi, mis oleks aga võimaldanud võõral inimesel pääseda ligi eaka rahale.
Küsimusi tekitab aga ka see, et pangaülekannetega aitamisel puutub töötaja kokku taaskord eaka isikuandmetega.
Piire on kombatud raamatukogudes veelgi. Näiteks tuli ühes Pärnumaa raamatukogus ette, et eakal oli vaja uuendada ID-kaarti, kuid tal polnud selleks vajaminevat meiliaadressi. Seetõttu kasutati dokumendi uuendamisel töötaja meiliaadressi, kuigi mõlemad teadsid, et tegelikult ei tohiks seda teha.
Intervjuudest nähtus, et selgeid eetilisi piire paika panna on sageli keeruline, eriti kui soov ja kohusetunne inimest aidata on suur. Seetõttu jõuame jälle tagasi sinna, et eakale on vaja praktilise abistamise käigus kinnistada läbi käidud sammud, et tal oleks võimalik järgmisel korral juba iseseisvalt sarnaste olukordadega toime tulla. Kõik on õpitav.
Kuidas eakatele läheneda?
Eakatele sobib meedia- ja digipädevuste õpetamisel rohkem individuaalne lähenemine, kus saab keskenduda konkreetse eaka konkreetsetele probleemidele.
Saaremaal asuva raamatukogu direktor pakkus ühe lahendusena välja võimaluse teha koostööd kohaliku noortekeskusega, kus saaks viia kokku noored ja eakad. Noored saaksid näidata eakatele, kuidas kasutada nutiseadmeid ja eakad saaksid vastupidi õpetada noortele, kuidas näiteks süüa teha.
Võrumaal asuvas raamatukogus on selline praktika juba üks-ühele spetsialistiga kohtumiste asemel käsil ja selliseid mõtteid mõlgutatakse ka ühes väiksemas Harjumaa raamatukogus.
Üldiselt leiti aga, et siiski on jätkuvalt vaja erinevaid praktilisi toimingud nagu eakate juhendamine digiallkirjastamisel või sihipärased koolitused, kus tegeletakse näiteks erinevate pettuste tuvastamise õpetamisega.
Seejuures tuleb aga silmas pidada erinevaid eetilisi dilemmasid ning eakate hirme ja häbi meedia- ja digipädevuste osas. Eakatele on võimalik meedia- ja digipädevusi õpetada, kuid läheneda tuleb rahulikult ja neid motiveerivalt. Eesmärk peaks olema, et eakas tuleb tulevikus sarnaste olukordadega juba iseseisvalt toime, mitte ei jää mõne raamatukogu töötaja abile lootma.
Artikkel tugineb Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala tudengite Kärt Karu, Lennart Joosep Lumi, Mirjam Loo, Johannes Peetsalu ja Katriin Saa intervjuude analüüsil kursusel Meediapädevuste arendamine.
Uuring on osa Tartu Ülikooli juhitud projektist Balti Infohäirete Sekkekeskus (BECID) ning sellega koguti Eesti, Läti ja Leedu mäluasutuste töötajatelt infot meediapädevusi arendavate tegevuste kohta.