Ammu see oli, kui tuled Eestimaa akendes ei kustunud, sest kümned tuhanded jälgisid Allar Levandi kuulsat pronksisõitu Calgary olümpial. Neile, kes mäletavad, oli see justkui hiljuti. Kahevõistlus, just tänu Levandile, oli toona popp ja Eesti esimene talimängude medal vääris vaatamist. Aga see oli ammu, 1988. aastal.
Siis legendaarne vastuvõtt lennujaamas – Levandi rahva õlgadel, kauboikaabu peas ja lai naeratus näol. Võib öelda, et ta oli omal ajastul Maarjamaa iidol ja ikoon. Päikesepoiss. Tasapisi hakkasid paistma iseseisvuse kiired ja Eestil oli vaja kangelasi.
Päikesepoiss oli eriline, sellest ka palav austus ja armastus tema vastu. Meie Allar. Ta oli vahetu, alati rõõmus, tegi möllu ja sõud. Rahvas leppis ka sellega, kui aasta pärast Calgary triumfi tõi Levandi Moskvast endale vene rahvusest naise, Anna. No las olla, mõeldi, küll Allar temast eestlase teeb.
Kui spordikarjäär läbi, püsis Levandi endiselt pildil, aga vajus üha enam alla vasakusse nurka ja võttis seda rahulikult. On elatud küll.
Kohe-kohe, 28. detsembril, hakkab Levandil tiksuma seitsmes elukümnend. Ta istub kihlveoportaali Paf Eesti haru juhina kontoris, prillid ees ja juuksed hallid. Ent naeratus on endiselt näol.
Oled juba tellija?Logi sisse
Kommenteeri Loe kommentaare (30)