“Kõikide Eesti Televisiooni ümmarguste tähtpäevade puhul on juubelisaateid tehtud ning loomulikult kajastab iga põlvkond või tegija möödunut oma nägemuse järgi. Mina tahtsin tänaseid tehnilisi võimalusi, põhjatut telearhiivi ja nelja kümnendi pikkust isiklikku kogemust kasutades vormistada sarjaks oma arusaamade põhine käsitlus sellest, mida kujutas endast Eesti Televisioon esimestel kümnenditel,” selgitab kuueosalise saatesarja “Eesti Televisioon” autor Vahur Kersna.
Kersna läheneb Eesti Televisiooni 70 aastasele kirevale ajaloole kümnendite kaupa ning igast kümnendist valmib tunniajane saade. “ETV kuldaeg ehk 1965. –1975. aastad ühte saatesse ei mahtunud, sellest perioodist tuleb kaks saadet,” täpsustab Kersna.
Enamus neist, kes teadsid, on läinud
Kõige keerulisem oli ETV esimese perioodiga aastatest 1955.-1965. “Sest need, kes 70 aasta tagasi televisiooni tegid on lahkunud taevastesse stuudiotesse. Pole enam kedagi, kellelt küsida. Lisaks sellele läksid kõik saated tol ajal otse eetrisse ja kadusid samal hetkel igavikku,” sõnab Kersna.
Vahur Kersna Autor/allikas: Margarita Mironova-Malkin
Järgneval kümnendil tuli küll juba videosalvestus, aga linte oli vähe, saated salvestati üksteise peale niikaua, kuni lint auguliseks kulus. “Ka minu enda varajasi saateid tabas sama saatus.”
Tegijate, ajastu ja saadete kohta info saamiseks toetus Kersna paljus vanade teletegijate mälestusteraamatutele. “Ene Pajula on kirjutanud mitu raamatut, samuti Voldemar Lindström ja Hillar Peep. Tegelikult oli raamatukuhi, mis tuli läbi töötada, pea meetri kõrgune,” meenutab Kersna.
Kersna sõnul on inimeste mälestused tihtipeale valikulised. “Pidevalt tuli kontrollida, et kas see, mismoodi allikas mäletab, vastab ka päriselt enam- vähemgi tõele. Sest kui me need episoodid nüüd saatesse raiume ja ma oma nime sinna alla kirjutan, siis teatud mõttes ma ju vastutan. Aga kontrolli palju tahes – sada protsenti on elus kindel vaid see, et ühe päeval tuleb surm,” mõtiskleb Kersna.
Kersna õnneks filmisid telerežissöör Irene Lään ja teleajakirjanik Voldemar Lindström eelmise sajandi lõpus päris esimeste teletegijatega kokku 37 intervjuud. “See on üliväärtuslik materjal. Tänu neile saame elavas pildis näidata inimesi, kes tegid Eesti esimesi telesaateid.”
Saadetes näeb haruldasi kaadreid ja videoklippe
Saate ettevalmistamisega alustas Kersna selle aasta alguses. Raamatute lugemise ja arhiivis tuhnimisega paralleelselt valmis stsenaarium.
Vahur Kersna Autor/allikas: Margarita Mironova-Malkin
“Nii nagu televisioonis kombeks, sai ka nüüd režissöör Andres Lepasar enne montaaži minekut minu käest sõnasõnalise stsenaariumi koos viidetega võimalikule kattematerjalile. Tänapäeval ei ole võimalik, et sa lähed montaaži ja hakkad seal alles mõtlema, et mis me nüüd siis õige teeme? Nii montaaži kui režissööri aeg on sedavõrd kallis. Mis ei tähenda muidugi seda, et stsenaarium oleks mingi kivisse raiutud püha piibel, mis töö käigus ei muutu ega arene. Materjali maht, mis Andresel tuli režissöörina pilti valada, oli pehmelt öeldes aukartustäratav. Nende tundide mosaiik on sõna otseses mõttes sekund sekundi haaval kokku laotud.”
Lisaks ammu unustatud kaadritele näeb saates ka selliseid klippe, mida varem pole eetris näidatud. ETV muuseumi juhataja Tiit Kimmelist oli nende väljakaevamisel suur abi.
Telemaja on kuri ja julm, aga ka lootusetult endassetõmbav ja võluv
Kersna sõnul sai ta saadet tehes taaskordse kinnituse, kui professionaalsed ja pühendunud olid toonased teletegijad. “Saatejuhid, režissöörid, toimetajad, assistendid – teades, millistest tingimustes nad töötasid, lisaks veel lõputu ideoloogiline surve – respekt!”
Algusaegadel teletegijate poolt märgina maha pandud professionaalsus on Kersna sõnul läbi aegade püsinud.
“Ühel hetkel toimetas ETV-s üle 1000 töötaja. Täna võiks ju küsida, et mida nad kõik siin küll tegid?” mõtiskleb Kersna, kelle sõnul on telemajast voorinud läbi kõiksugu rahvast, kuid juhuslikud tüübid heidab tele armutult seljast.
“Et siin majas püsima jääda, peab sul olema mingi eriline telegeen. Mõtlen austuse ja imetlusega näiteks režissöör Maire Radsinile, kellega koos leiutasime kunagi “Pealtnägija” ja kellel äsja täitus 50 aastat teles. Mare Taimre tuli televisiooni 1970. aastal, Reet Linna 1969, teleinsener Jüri Päärol sai täis aga uskumatud 70 aastat Eesti televisioonis! Sa pead midagi väga õigesti tegema, et siinsetes tormides vastu pidada. Telemaja on ühest otsast kuri ja julm, aga teisalt – millegagi ta paelub ja võlub sedavõrd, et väärib oma elu talle pühendamist,” nendib Kersna.
Valikute tegemised olid sedavõrd valusad, et süda tilkus verd
Kaua maadles Kersna küsimusega, kuidas meeletut infohulka esitleda nii, et see oleks mõistetav ja köitev, aga samas ka sisuline ja tähenduslik. “Oli võimalus laduda puhtad faktid kõrgesse riita või siis üritada atraktiivset klounaadi, aga ma pole kummaski žanris piisavalt tugev. Üritasin kuidagi omamoodi.”
Kuigi iga kümnendi käsitlemiseks oli aega terve tund, jäi sellest sedavõrd mastaapse nähtuse käsitlemisel ikkagi väheks.
“Väga-väga palju jäi rääkimata. Kui ma saaksin otsast alata, teeksin iga jao tunni või vähemalt kolmveerandi võrra pikemaks. Praegu me kappame läbi aastate nagu kauboifilmis, pauk ette, teine taha, siuh ja viuh, nooled lendavad, hool ja hoobil pole vahet. Kahel pool tolmust teed tuhanded inimesed ja sajad tuhanded saated kadumas aegade uttu. Valikute tegemised olid valusad, süda tilkus verd,” tõdeb Kersna.
“Tegelikult karjub teleajalugu korraliku raamatu järele. Kui tegin Hagi Šeiniga tema elu viimaseks jäänud intervjuu, siis rääkisime muu hulgas ka tema suurtest teleraamatutest. Juba neid vaadates hakkab kõhe – milline metsik töö! Marju Lauristin on öelnud, et mujal maailmas töötab iga sellise raamatu kallal terve instituut, aga Hagi tegi seda kõike üksi, oma vabast ajast ja tahtest ning makstes ise veel peale! Tolles intervjuus tõdes Hagi, et tema raamatud on hästi faktipõhised, tegelikult oleks ta tahtnud kirjutada veel ka sellise raamatu, kus saanuks kultuuriliselt teletegijaid ja saateid mõtestada. Kahjuks ei jätkunud tal selleks enam ei aega, jõudu ega energiat. See raamat ootab tegijat.”
“Öö TV” (1990): Hagi Šein, Reet Oja, Urmas Ott. Autor/allikas: Raivo Tiikmaa / ERR Fotoarhiiv
Samas tõdeb Kersna, et ei tea, kes sellise raamatu võiks kirjutada. “Võib olla olen lühinägelik, aga ma ei näe silmapiiril seda inimest. Ning üks põhjus, miks ma selle telesarja tegemise ette võtsin, oligi see, et mina veel mäletan mõningaid asju ja inimesi. Jagasin aastaid tuba Kalmer Tennosaarega, olen istunud kohvikulauas Urmas Oti ja Reet Ojaga, Mati Talvik on mulle rääkinud lugusid, mida olen lubanud mitte kellelegi mitte kunagi edasi rääkida. Olen hinganud 40 aastat telemaja õhku. Tõenäoliselt ETV 100. sünnipäeva juubelisaate paneb kokku AI aga see ei ole enam minu probleem,” mõtiskleb Kersna.
Saadetes on oodata ka seni avalikustamata intriige. “Tõepoolest, 70 aasta jooksul on ETV-s toimunud kõike, siin on nähtud nii suuri sigadusi kui alatuid intriige, kuid me keskendume siiski sellele, mis väärtuslik, jääv, tähtis ja olemuslik. Nagu Sven Grünberg tavatseb öelda – keskendu heale, sest hea saab sellest jõudu juurde.”
Kersna sõnul on sarjas “Eesti Televisioon” erilise tähelepanu alla võetud saated televisiooni ülemisest paremast otsast. “Minu nägemuses on selle sarja mõte olla tänu- ja austusavaldus neile tuhandetele inimestele, kes 70 aasta jooksul telemajja matnud oma parimad aastad, elu, hinge, ande ja pühendumise, kelle energia on imbunud sügavalt selle peagi lammutamisele mineva maja seintesse. See sari on pühendatud neile austuses, tänus ja imetluses.”
Saatesari “Eesti Televisioon” on ETV eetris alates 26. detsembrist igal reedel kell 20.