See aasta on olnud [USA president] Donald Trumpi aasta, kindlasti on Trump maailma raputanud teatud mõttes. Kuidas teie seda Eesti peaministrina olete tunnetanud, milline maailm see on?
Eks ta kindlasti mõjutab. Tegemist on ju maailma kõige mõjukama riigiga meie vaates julgeolekus ja kindlasti sellised sõnumid Euroopa suunal on kindlasti kõigutanud arusaamist transatlantilisest partnerlusest. Kui sellest midagi positiivset otsida, siis on see sama sõnum, mis Trumpi esimesel ametiajal oli: Euroopa riigid peavad ise rohkem kaitsesse panustama. Tegemist on ju praktiliselt maailma kõige jõukama ja ühe kõige vabama regiooniga. Kui me tahame, et see nii jääks, siis tuleb sinna ka panustada.
See on Eesti vaatest täitsa arusaadav ja isegi sobiv. Meie oleme võtnud seda väga tõsiselt: järgmisel aastal on kaitsekulud üle viie protsendi, lätlastel on sinna ligi, leedukatel ja poolakatel üle, Põhjamaad tõstavad, samuti paljud Euroopa riigid – sakslased, Ühendkuningriik ja nii edasi. Kulutused sellele kasvavad ja see tagab, et võib-olla äraspidise torkena on Euroopa, mis oli varem relvadeta rahuprojekt, tulevikus relvastatud rahuprojekt.
Tundes Venemaad ja nähes, et [president Vladimir] Putini eesmärgid ei ole vahepeal muutunud, arvan ma, et Trumpi mõju Euroopale – “võtke ennast kokku” –, ükskõik kas see on tulnud külma dušina või hoiatusena, on meile teatud ulatuses isegi positiivne.
Negatiivne on aga see, et justkui seeläbi on ka Putin laua taha tagasi saanud – Putin ja kogu see Kremli seltskond oli vahepeal isoleeritud. Nüüd on näha uut julgust ja teateid maailmale. Nad räägivad ju, kuidas Venemaal on kõik väga hästi ja toimub teadustehniline progress, ehkki me kõik teame, et see on sama tühi jutt nagu okupatsiooni lõpu ajal. Tegelikult on neil majandusnumbritega üsna viletsasti. Rahaliselt on juba raskem, aga samas sõjaliselt suudavad nad toota endiselt rohkem kui Euroopa, nii et see kõik areneb.
Selles mõttes on Trumpi aasta siin regioonis kandnud eeskätt julgeolekupitserit.
Majandusvaldkonnas ma ütleksin, et kogu see tollipoliitika ja tollide arutelu Euroopaga on olnud ikkagi… mina ise arvan, et vabakaubandus ja liberaalne kaubandus, barjäärideta kaubandus on toonud päris palju jõukust maailma ja vaesuse vähenemist. Tollipoliitika naasmine kindlasti ei ole teab mis hea samm, aga õnneks Euroopa Komisjon, kes kaubanduse eest vastutab, on ikkagi sellel aastal kenasti hakkama saanud. Üldiselt see ei ole muud tekitanud kui suurt ebakindlust teatud hetkedel.
Majanduse vaates oleme aasta lõpuks ehk rahulikumates vetes, aga raske öelda, mis järgmine aasta toob.
Väärtuspõhise retoorika poolelt ütleksin ma, et Trumpi tulek on kindlasti julgustanud neid, kes annavad keerulistele küsimustele lihtsaid vastuseid.
Kui me vaatame Saksamaad, siis AfD flirdib teatud piirkondades esikohaga, Inglismaal on Nigel Farage’i juhtimisel suhteliselt populistlik Reformipartei tegelikult esikohal. Prantsusmaal on [Marine] Le Peni seltskond tegelikult kõige populaarsem ja nii edasi.
Seda siiret Eesti poliitikasse on ka kõvasti näha: sellised emotsionaalselt üles köetud mehed esinevad tühjale riigikogu saalile ja vehivad kätega – sedagi on juhtunud juba päris tihti. See Trumpi aasta on olnud veidi teistsugune kui varasemad aastad, aga ega aastad ongi erinevad.
Kus kohas me selle liitlassuhtega ikkagi oleme? Ühelt poolt on Trumpi poliitika pannud rohkem investeerima kaitsekuludesse ja nii edasi, teisalt on sealt tulnud väga palju kriitikat ja ka selles suunas, et näiteks NATO artikkel viis justkui ei olegi tingimusteta, vaid me kaitseme neid, kes maksavad. Samuti on olnud väga terav kriitika paljude Euroopa riikide aadressil, soov nende sisepoliitikat mõjutada – strateegiadokumentides sai niimoodi mainitud. Jutt rahvusvahelisest õigusest pole nii oluline enam, et “vahet pole, saab ka agressoriga kokku leppida” ja praegu me näeme, et selles rahuprotsessis USA survestab eelkõige Ukrainat, mitte Venemaad. Väga palju selliseid konfliktikohti on. Kus see liitlassuhe hetkeks on?
Ma ütleks, et liitlassuhe NATO-s on ikkagi toimiv ja täitsa tugev. Sellel suvel meil oli Haagis NATO tippkohtumine, kus Donald Trump oli ka kohal. Tema sõnum oli, et Euroopa panustab rohkem kaitsesse ja Euroopa selle kohustuse võttis; ning et kuni tema on president, on ta samamoodi pühendunud NATO-le. Enne seda tippkohtumist mäletame ju, et avalikus ruumis olid erinevad mured, kuid seesama sõnum, et artikkel viis kehtib samamoodi, on väga oluline. Eriti kui vaadata nüüd sündmusi, mis meil on hiljem olnud.
See aasta on Eestis olnud ikkagi selline hübriidohtude aasta, tohutult palju igasuguseid sündmusi võrreldes eelnevatega. Näiteks kui meie õhuruumi tulid Vene hävituslennukid ja Itaalia F35-d – maailma kõige moodsamad – läksid neid eskortima. Pärast seda tuli Donald Trumpilt sõnum: laske siis alla, kui peate vajalikuks; ning et tema kaitseb ikkagi Baltimaad ja Poolat ning on sellele pühendunud.
Ma ütleks, et julgeoleku vaatest on see sõnum ja ühendus täitsa olemas. Ühendriikides tuuakse meid eeskujuks kui investeeringute riiki, kes panustab ise kaitsesse ja võtab seda tõsiselt.
Võib-olla selles on väärtuspõhisust tänaseks vähem, kui mõned aastad tagasi. Eks maailm on ikkagi tervikuna läinud veidi tehingupõhisemaks. Jah, ideaalmaailmas oleks väärtuspõhisemat poliitikat rohkem.
Ukraina rahuprotsessi puhul ütleks ma jälle, et on hea, et ameeriklased survestavad Venemaad ja üritavad rahule saada. Aga ütleme nii, et nad üritavad mõlemalt poolelt saada seda tükikest kätte ja Ukrainat on neil kergem vajutada. Selleks on aga olemas Euroopa. Ma meenutan, et nagu ka [Ukraina president Volodõmõr] Zelenski hiljuti ütles: seesama sõnum, et Euroopa leidis järgnevateks aastateks miljardites rahastuse – 90 miljardit – tähendab tegelikult, et Ukraina ei pea sisuliselt pidama kapitulatsiooniläbirääkimisi, vaid saab ikkagi oma tingimustel öelda, ja Euroopa samamoodi.
Nii et isegi kui aeg-ajalt tundub, et ameeriklased vajutavad Ukrainale rohkem kui Venemaale, siis Euroopa jälle aitab seda tasakaalustada, toetades Ukrainat ja pidades dialoogi Ameerika Ühendriikidega.
Jõudsimegi Euroopani ja selle viimase ülemkoguni – jah, see raha anti, aga Vene varade kallale ikkagi ei mindud. Tundub, et Venemaa hirmutamine ikkagi toimib. Kuidas hinnata Euroopa ja Eesti hakkamasaamist selles Trumpi maailmas, mida me tegema peaksime ja kui hästi me oleme hakkama saanud?
Eesti hakkamasaamist hindaks mina hästi. Ma tean, siinkandis ei ole kombeks olla optimistlik – et kõik on üldiselt halvasti ja lagi on ka must meie toal. Eesti on ikkagi kenasti hakkama saanud, arvestades, et me oleme väike riik üliohtlikus piirkonnas ja meie naaber on märatsev diktaator. Kaitse on tagatud ja tänased ohuhinnangud ütlevad, et Venemaa ei kaalu kuidagi NATO riikide ega Euroopa riikide vastu minemist. Aga tulevikuplaane me ei tea ette, sest Venemaa eesmärgid ei ole ju muutunud.
Euroopa tervikuna on oluliselt mitmekihilisem, sest Euroopas on riike, kellel on majanduslikud huvid on neljandal sõja-aastal endiselt Venemaal. Meie ju seletame neile. Viimasel ülemkogulgi olime näiteks koos Saksamaa kantsleriga, Põhjala ja Balti riikidega selles seltskonnas, kes seletas, et Vene varad igal juhul peavad jääma külmutatuks, Ukraina vajab raha.
Me jõudsime kuskile sinna keskele: Ukraina sai 90 miljardit, mis tegelikult järgmised kaks aastat hoiab Ukrainat väga tugevalt, ja Vene varad jäävad külmutatuks. Keegi ei loobu ka sellest ja tulevikuotsuste jaoks saab Vene varasid kasutada kas laenu tagasimakseks või laenu andmiseks. See on, nagu eesti keeles öeldakse, kirik keset küla.
Aga see tähendab seda, et Euroopas on endiselt riike, kes – ma ei oska öelda, kas kardavad Venemaad, aga pigem näevad Venemaas ka teatud juhtumitel mingit kasulikku partnerit. Ja kes võib-olla ei taha osa võtta sellisel kujul Ukraina toetamisest, kuna nad ei pea seda seda plaani enda osaks, nad ei mõista, et Ukrainas võideldakse tegelikult ka meie eest.
Selgitustööd tuleb edasi teha, aga me ei ole selles õnneks üksi. Me oleme päris tugevas regioonis: Baltimaad ja Põhjamaad teevad väga suurt koostööd; Saksamaa, Poola, Ühendkuningriik. See on seltskond, kuhu me kuulume ja see on väga hea seltskond, kellesse kuuluda.
Kas tulevik ongi võib-olla rohkem sellises kitsamas tahtekoalitsioonis, kui me näeme, et laiem Euroopa meie julgeolekumuret niimoodi ei mõista ja ameeriklased ka mitte alati?
Ameeriklased siiski on siin ja tagavad meie julgeolekut.
Aga kui me räägime Ukrainast. Ukraina on oluline meie julgeoleku jaoks ja me ei näe, et Ameerika Ukraina selja taga iga kell oleks.
Püüdes Ameerika sisepoliitilist retoorikat mõtestada – ma ei ole kellegi advokaat –, ütleksin ma, et eelviimasel tahtekoalitsiooni kohtumisel, mis ei olnudki väga ammu, oli kohal ka [USA välisminister] Marco Rubio. Tema sõnum oli tegelikult lihtne: Valges Majas käib Zelenski, mitte Putin. Putinit sinna ei oodata ning luure- ja relvaabi läheb Ameerika poolelt Ukrainale. Nii et kui kogu see retoorika korra kõrvale jätta, on see ikkagi nii.
Teiseks arvan ma, et regionaalne töö on muutunud oluliselt aktuaalsemaks. Minu peaministriks oleku ajal on NB8 – Põhjala-Balti kaheksa – ja sinna juurde ka Poola, Saksamaa ja Ühendkuningriik, aeg-ajalt ka JEF-i formaadis, käinud koos oluliselt tihedamalt. Ehk umbes kolmandik NATO-st suhtleb. Meil on praktiliselt igapäevane suhtlus ka julgeoleku teemadel. Nii et ilmselt selle regiooni koostöö tiheneb.
Meie vaates ei ole see halb, see on üks kõige jõukamaid ja kõige tugevamaid regioone. Ka maailma majanduses: kui seesama Põhjala-Balti regioon kokku võtta, oleme umbes suuruselt kümnes majandusregioon maailmas ja Ukraina aitamises teine. Selles mõttes oleme päris olulised tegijad. Meie küll siin ei ole kõige suuremad, aga me kindlasti oleme väga heas seltskonnas. Ilmselt selles suunas ta veidi ka liigub, aga see ei tähenda seda, et me peaksime kuidagi oma areaali koomale tõmbama. Ma väidan, et meie ülesanne on tegeleda ka Kesk- ja Lõuna-Euroopaga. Näiteks Lõuna-Euroopast viimasel ülemkogulgi olid kreeklased ja hispaanlased ju meie poolel Vene varade kasutamisel. Meil tuleb tööd teha sellega.
Kuidas te suhtute [Prantsusmaa president] Emmanuel Macroni plaani Putiniga kõnelusi korraldama hakata?
Ma ütlesin oma arvamuse ka talle. Ma ütlen lihtsalt, et minu arvates venelaste eesmärgid ei ole muutunud. Ma mõistan tema hoiakut, et ka Euroopa peab kuidagi osalema nendel läbirääkimistel ja olema laua taga, seda hoiakut ma mõistan. Ilmselt Euroopa suurtel – Prantsusmaal, Saksamaal – ongi võib-olla teistsugused vaated teatud küsimustes.
Aga Venemaa eesmärgid ei ole oma olemuselt muutunud. Putin võib ju kirjutada alla mis tahes pabereid, aga need ei ole isegi väärt seda paberit, millele need kirjutatud on. Kuidagi me lõpuks peame rahuni jõudma. Tihtipeale jõuab Venemaaga tulemuseni ikkagi sellel hetkel, kui neil on rahaliselt väga raske. Õnneks on nafta hind täna all, sanktsioonid pitsitavad, Vene varad on endiselt külmutatud ja nii edasi. Neil on tegelikult reaalne probleem, ja kui see probleem süveneb, siis nad tulevad laua taha.
Viisakus on Venemaal tegelikult nõrkuse märk: kui sa räägid viisakalt, siis nemad loevad sellest välja nõrkust. Ma olen seda öelnud nii Macronile kui teistele. Minu hinnangul viisakusega seda ei saa ja ma arvan, et ta saab sellest tegelikult ise hästi aru, sest ka enne sõja algust püüdis ta seda sõda ikkagi ära hoida. Sellest ei ole tänaseks palju kasu sündinud. Ma arvan, et Venemaaga saab ikkagi pigem surve ja jõuga rohkem kui hea sõnaga, kahjuks nii on.
Te juba korra mainisite, et igasuguseid hübriidintsidente on olnud päris palju sellel aastal, Eestis ka siis, Eesti piiridel mitmesugused juhtumised. Kuidas te meie julgeolekuolukorda tervikuna kokku võtaksite, nii otsese sõjaohu mõttes kui ka igasuguste hübriid-mõjutustegevuste mõttes?
Taju on ikkagi see, et Eesti on kindlalt kaitstud, NATO toimib. Ma meenutan erinevaid sündmusi: Poolas, kus NATO lennukid lasid NATO õhuruumis esimest korda üht-teist alla – need droonid, mis tulid. Kui meie õhuruumi tungiti, käivitati pärast seda artikkel neli. Vaadates sellele kõigele tagasi, siis NATO otsustusmehhanismid töötavad väga ladusalt ja julgeolek on meil tagatud.
Näiteks merel: paljud inimesed, kes vaatavad kodudes kuuske või kaminat, neile isegi enam ei meenu, et kevadest alates, kui me ühendasime ennast Vene energiavõrkudest lahti, on meil merel käimas operatsioon, kus valvatakse kriitilist taristut ja seal on NATO laevad väljas. Sinna vahele mahuvad veel need Saatse saapad, piirivalvurite üle joone käimised ja väga palju muid asju. Kõike seda teades ütleks ma, et Eesti julgeolek on kenasti tagatud.
See töötab kollektiivse kaitseallianssina ehk NATO-na. Julgeolekupildi tulevik ei ole kindlasti kahevõitlus Venemaaga, see on ikkagi kollektiivne tegevus NATO-s ja see toimib kenasti.
Venemaa on agressiivne ja eriti just hübriidtegevustes – ma arvan, et see ei ole kellelegi üllatus. Meil tuli Saatse saabas ülikiiresti kinni panna just sellepärast, et tagada oma kodanike turvalisus – et keegi ei jääks tee peale, kus Vene püssimehed teevad suitsu. Me peame olema selliste asjade jaoks rohkem vormis ja see aasta on toonud väga palju selliseid samme. Aga üldine julgeolek on tagatud. Venemaa hinnang NATO-le on, et NATO on oluliselt tugevam kui Venemaa, nii et ta saab sellest väga hästi aru. Sellepärast tallutaksegi piiridel just varvastele, et proovida järele meie kannatust.
Püüaks natuke välispoliitikast sisepoliitika juurde ka jõuda. Viimase kuu jooksul on palju arutatud presidendi Kasahstani visiidi üle. Kas seal on juba natuke selline tunne, et see välispoliitika jutt on rohkem sisepoliitika jaoks, mõeldes juba ka järgmistele presidendivalimistele? Või on seal ikkagi selline põhimõtteline vaidlus, kuidas teha mingeid välispoliitilisi samme?
Keeruline öelda, mina ise olen presidendi toetaja. Ega ühest kõnetoonist kindlasti Eesti välispoliitika ei muutu ja mina olen näinud, et president seisab selgelt Ukraina poolel, Venemaa survestamise poolel – seal pole kahtlust. Visiitidel tihtipeale, mina käin ju jällegi väga palju ringi, et omavahel sa saad palju lineaarsem olla teatud küsimustes. Ehk ta pigem oli mõõdukas torm veeklaasis, kui nii tohib öelda. Südamest loodan, et ta nii ka oli. Ja kui keegi tahab presidendiks kandideerida, siis järgmisel aastal palun: 40-aastane Eesti kodanik, triikige lips ära – või ärge triikige lipsu ära –, seadke ennast valmis.
Presidendivalimised ongi järgmisel aastal üks poliitelu suuremaid sündmusi. Kellest siis saab järgmine president ja kas te toetate Alar Karise jätkamist?
Me ei ole erakonna sees veel pikemat arutelu pidanud. Minu isiklik läbisaamine istuva presidendiga on väga hea, aga kindlasti see debatt meil ees seisab järgmisel aastal. Ma arvan, et kõik erakonnad kuskil kevadel teevad oma kaalutlused ja protsessid läbi. Tavaliselt presidendivalimised on suurem debatt erakondade vahel, püütakse tasakaalu leida. Eks see debatt sealt algab ja siis saab kandidaadid üles seada ja siis saab hinnata, kes see kandidaat võiks olla. Aga veel kord: aastavahetusel jõuavad kõik ennast siin veel presidendikandidaadiks vaikselt ära planeerida ja hakata ennast üles seadma.
Kas Reformierakond tuleb välja oma kandidaadiga?
Ma arvan, et Reformierakonnas oleks päris häid kandidaate, ütlen ausalt. Aga mis meid piirab loomulikult on see, et Eestis ikkagi on kombeks vähemalt tasakaalu mõttes, et kui sa oled peaministri erakond, siis sa justkui ei eelda, et sul on ka istuv president on samast erakonnast. See ei ole küll reeglite järgi kuidagi välistatud, aga ma arvan, et see võib veidi piirata eeldust, et see kandidaat tuleb Reformierakonnast.
Kas te näete üldse sellist võimalust, et president riigikogus ära valitakse, praegu poliitseis või aritmeetika seda justkui ei toeta?
Ikka toetab, see sõltub lihtsalt, kes see kandidaat on ja kuidas üle välja kokkuleppele saadakse. Ma arvan, et üsna napilt on võimalik küll. Kui ma võtaks sellise liberaalsema poole pealt, siis see sõltub, kas tuleb teisi saadikuid toetama – on võimalik valida presidendikandidaat, kes omab laiemat liberaalse ja tsentri toetust.
Kes need siis oleksid – Reformierakond, Eesti 200, sotsiaaldemokraadid?
Vabad saadikud ja siis kuna hääletus on salajane, siis kes tahes mis tahes teisest erakonnast. Lõppkokkuvõttes mahub 68 kenasti 101 sisse ära. Sõltuvalt, kes need kandidaadid või kandidaat on, aga teoreetiliselt on võimalik ka valijameeste kogusse minek. Mõlemad variandid on ju kenasti seadustes kirjas, läbi proovitud, alati on võimalik mõlemat pidi.
Reformierakonna enda toetus ülemäära kõrge praegu ei ole. Parlamendivalimised on nüüd küll ülejärgmisel aastal, aga ikkagi mitte enam väga kaugel. Millega te loodate valijaid enda poole nüüd veel saada viimase nii aasta ja kolme kuu jooksul, et reiting ülespoole läheks?
Ma arvan, et kõige olulisem on ikkagi arukas sisuline tegevus. Ma olen nii kaua poliitikas olnud ja võib-olla pole selles mõttes tüüpiline poliitik, et ma ei arva, et inimestele kunstlikult meeldimine tooks kuidagi poolehoidu. Kui sa teed arukaid asju, küll inimesed seda hindavad. Ma arvan, et sellest tühjast kõmisemisest nähakse läbi, mis siin praegu moes on.
Ütleme ka otse vaadates, et eks me olime ka sellel aastal veidi tülis oma sellise DNA-looga – tõhus riik ja madalad maksud. Järgmisel aastal, ma arvan, me selles tülis enam ei ole iseendaga ja ehk meie valijad leiavad ka meid üles, see on lihtsam. Ja ütleme nii, et kui majanduses läheb pilt paremaks, siis ma arvan, et Reformierakonna valijatel on ka selline optimismituluke jälle koridori lõpus põlemas. Meie oleme ikka optimistide erakond, me usume, et maailm on parem, Euroopa on tugevam ja majandus areneb.
Mida te uuelt aastalt ootate?
Et maailm oleks rahulikum kui praegune, et debatid oleksid sisulisemad, mitte ainult kolme hüüdlause tasemel. Kui tohib sellist soovi soovida ka parlamendis, mis on kõige kõrgem otsustuskogu Eesti Vabariigis, ja ka maailmas tervikuna. Ja et majanduspilt paraneks, see annaks inimestele paremat toimetulekut nii Eestis kui ka üle maailma, vähemalt siin regioonis ja ennustused seda ka näitavad.
Võib-olla julgeolekupilt on see kõige suurem mure ikkagi. Kui julgeolek pole paigas, siis kõik muu kannatab selle all. Aga õnneks me astume ka samme, et meie võimekuse ja varustatuse tase oleks ikkagi nii kõrge tulevikus, et kõik teaksid: Eesti näeb välja nagu vanasti oli elektrijaama uksel – ära puutu, tapab.
Intervjuu on tehtud saate “2025 Aktuaalses kaameras” raames. Saade on eetris 28. detsembril kell 18.45 ETV-s.