Jõule ei maksa võtta kui meelelahutust, vaid kui ühiskonda ja inimhinge tervendavat teraapiat, kirjutab Andres Põder.
Vaid mõni päev enne ülemaalise jõulurahu väljakuulutamist Jõgeval õnnestus üle-eestilise ohusireenide võrgustikku katsetamine. Päästeameti sõnul käivitusid kõik sireenid ning eelteavitus saadeti üle miljonile seadmele. Pasunate undamine jõudis minugi tuppa.
Midagi sarnast mäletan umbes kuuekümne aasta eest. Kas seeläbi suureneb rahu või rahutus? Usun siiski, et rahu, sest julgeoleku kindlustamine on ratsionaalne tegevus, mis johtub vajadusest hingerahu järele. Kuid kas ka rahul endal on mingi mõju ja meelevald?
2022. aastal, mil algas täiemahuline sõda Ukrainas, kirjutas spordireporter Ott Järvela järgmist: “”Rahu, ainult rahu!” ütles Karlsson Katuselt ikka ja jälle Väikevennale. Vahet polnud, kas plahvatamas oli aurumasin või tirriteeritud Majasokk. Paanikat parajalt paks mees oma parimais aastates ei sallinud ega endale lubanud. Ning lõi läbi ja jõudis sihile vaatamata tehnilistele ja taktikalistele puudustele. Karlssoni suhtumine oli kartmatu.”
Sisemine rahu, millest siin jutt, muutis Karlssoni julgeks ja võitmatuks. Vahel õnnestub see ka spordis, vahel sõjas, vahel meie argises eluvõituses. Kobarkriiside keskel, vaimse ülepinge olukorras, viha ja vägivalla vohades muutub see, kes leiab ja levitab rahu, lausa kangelaseks.
Vaimustusin koolipoisina rüütlitest, kelle ideaaliks oli kaitsta nõrgemaid: naisi, lapsi ja vanakesi. Rüütellikkus tähendab ju eelkõige lugupidavust ja suuremeelsust, valmidust lahinguväljal vaenlasele armu anda, samuti vagadust ja aukartust Jumala ees.
Selline rüütel ei lase end kõigutada välistest oludest või hetkemeeleoludest, ta juhindub sisemisest tasakaalust, stoilisest rahust, kooskõlast oma missiooniga ja selles peitub tema tugevus.
Alles õpingute käigus sain teda, et rüütlite, aadlivõsukeste ja hiljem džentelmenide kasvatus põhineski olulisel määral stoikute arusaamal, et õnnelik saab olla vaid see, kes suudab suhtuda kõigesse neutraalse ükskõiksusega, välja arvatud voorus, mis kätkeb tarkust ja õiglust, mehisust ja arukust.
Ajal, mil ühiskond näeb vaeva, et tõrjuda sõjapaanikat, sotsiaalset vastandumist ja vaenu, töö-, kooli- või koduvägivalda, ärevust ja hirmu tuleviku eest, võiksid rüütellikkuse ideaalid, keskendumine hingerahule ja tasakaalukusele, olla oluliseks abivahendiks, kasvõi võimena lugeda enne kümneni või sajani, selle asemel et tormates toime panna mõni rumal tegu. Stoikude käsitlus rahust kui jumaliku tarkuse seisundist on heaks ettevalmistuseks rahu sügavaima, eksistentsiaalse ja üleloomuliku olemuse mõistmiseks, mis peitub jõuluevangeeliumis.
Kuigi kõik pingutused poliitilise, sotsiaalse ja vaimse turvalisuse tagamiseks on tänuväärsed, püsib küsimus, kas neist piisab, et tagada hingerahu?
Näib, et see polegi inimeste meelevallas. Püha Augustinus tunnistab oma “Pihtimustes” Jumalale: inquietum est cor nostrum, donec requiescat in Te – rahutu on meie süda, kuni ta leiab rahu Sinus. Hingerahu kuivamatuks allikaks on sõnum, et Jumal meid, ekslikke, patuseid ja surelikke inimesi oma Poja Jeesuse Kristuse läbi enesega lepitab.
Siis ei ole me iial üksi, hüljatud ja tähtsusetud, sündigu maailmas mis tahes. Jumal ise hoolib meist, aitab meid, tema armastus kingib ja kannab elu. Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus: “Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!”
Kas pole see positiivse mõtlemise lähtepunkt, headuse ankur? Niisiis ei maksa jõule võtta kui meelelahutust, vaid kui ühiskonda ja inimhinge tervendavat teraapiat. Ja seda Jumala abiga.
“Rahu ainult rahu, sadu ainult sadu”, kordab Sõpruse Puiestee sügavmõtteline laul, viidates tõsiasjale, et otsekui valge lumi maapinnale, laskub ka rahu meie hingedesse ülevalt. Ning seda rahu ja rõõmu ei võta meilt keegi ära, kõlagu kasvõi viimsepäevapasunad. Õnnistatud jõuluaega kõigile!