“Urmase vanem vend Margus oli 30-aastane, kui juhtus autoõnnetus. Poeg oli rekajuht. Tema unistus oli juba 5. klassis saada autojuhiks. Tema tütar oli vaid seitsmekuune, kui õnnetus juhtus. 14-aastasest alates on pojatütar minu juure elanud, sest tema ema ka lahkus,” meenutas Urmas Viilma ema Õilme aastate taguseid traagilisi sündmusi. “Urmase nooremal vennal Andrusel lapsi ei ole. Mul on oma pere üle väga hea meel.”
Õilme sõnul oli Margus spordipoiss ja Urmas pigem humanitaarsete huvidega. Põhikooli lõpus oli Urmas seda meelt, et võiks õppida näitlejaks. Teine soov oli saada kokaks, sest talle meeldis süüa teha. “Kõik need soovid lõi aga ühel hetkel pahupidi see, et tuli hoopis kutsumus minna kirikuõpetajaks, see tuli üsna ootamatult minu ellu,” tõdes Urmas.
Sai endale ise isa valida
Õilme oli kolmekuune, kui tema isa pere maha jättis ja minema kolis. Õilme räägib uskumatu loo, kuidas ta kolmeaastase tüdrukuna valis oma emale mehe ja endale suurepärase isa. “Kui sõda lõppes, saadeti sõdurid maale appi. Põllul oli ka üks sõdur-autojuht, kelle juurde ma läksin ja ütlesin talle: “Tule minu ema vaatama.” Ema on mulle rääkinud, et vaatas köögiaknast välja ja nägi, et mina tulin käest kinni ühe võõra sõduriga. Niimoodi ma tõin endale isa koju. Sain endale superisa, nad abiellusid, kui ma olin nelja-aastane. Kaks last sündis veel meie perre,” meenutas Õilme.
Kasuisa oli Õilme sõnul haruldane inimene, rahulik ja väga leebe, kes kaitses teda ka ema eest. “Vitsa pole me kunagi saanud, aga ema karistas meid vaikimisega, mis oli palju hullem. Emale meeldis ka tutistada, ma juba lapsena otsustasin, et mina ei tutista oma lapsi kunagi. Aga emalt õppisin ka kellaaegadest ja kokkulepetest kinnipidamist,” sõnas Õilme.
Õilme on kogu elu olnud väga hakkaja ja tegutseja ning Urmase sõnul oli ema ka see, kes võttis endale mehe. “Isa jättis sellise mulje, et tema oleks ilmselt elu lõpuni olnud poissmees, kui ema poleks initsiatiivi enda kätte võtnud,” muheles Urmas.
Isa Tõnist meelitas Õilme alguses endaga rahvatantsu tantsima, millest mees kategooriliselt keeldus, hiljem viis noormehele kooli lõpetamise puhul lilled. See sulatas lõpuks mehe südame ja viis toreda, aastakümneid kestnud õnneliku abieluni.
Kui kodus oli särisev olukord, kadus isa oma töötuppa suitsetama
Urmas meenutas, et isa oli kuldsete kätega mees, pikki aastaid töötas kombaini peal, mis tegi pojad väga uhkeks. “Isa pelgupaik ja rahupaik oli keldris asuv töökoda, kus isa käis tööd tegemas, aga ka mõtteid mõlgutamas ja asju enda jaoks lahti mõtestamas,” sõnas Urmas.
Kuna isa ei tahtnud teatris käia, oli Urmas ema teatrikaaslaseks juba põhikoolist alates. “Sellest mu humanitaarhuvid ka alguse said, need on tulnud ema poolt.”
“Kuigi isal ja emal olid erinevad huvid, siis nad ei käinud üksteisele närvidele. Nad olid head tantsupartnerid elus. Kui ma täna mõtlen koduse dünaamika peale, siis kui tekkis mingi särisev olukord, siis isa kadus oma tööruumi, tegi seal suitsu, mõtles järele. Mis on minu jaoks oluline ja üleüldse peres oluline, ma mäletan leppimisi. Kui oli olnud mingisugune sõnasõda, mäletan seda, kui isa tuli ja muhedalt läbi huumori lahendas asja ära. See on hästi oluline, et laps näeb ka leppimismomente, see eeskuju on mul olemas ja püüan seda järgida nüüd ka oma peres. Isa oli alati ka väga rahulik,” meenutas Urmas.
Suguvõsas oli mitmeid traagilisi sündmusi, kus elust lahkusid noored mehed
Õilme tõdes, et on püüdnud läbi elu ise leida tasakaalu, et taluda raskeid eluhoope. “Ma ise tasakaalustan end ära. Ilma ravimiteta. Olen rahulik inimene, oskan end ise sundida rahulikuks. Raske hoop oli vanema poja kaotus, kui väike laps jäi järgi, kui tema abikaasa suri. Ma leidsin rahu kirikus. Käisin igal pühapäeval Keila kirikus, istusin kõige viimasesse pinki, orel mängis ja ainult nutsin. Sain lasta kõik selle endast välja, mis oli nädalaga kogunenud, otseselt religioosne inimene ma pole kunagi olnud,” tõdes Õilme.
Kui vennaga õnnetus juhtus, oli Urmas juba kogenud kirikuõpetaja. “Isa oleks võib-olla ka kirikuga lähedasemaks saanud, aga isal oli pärast poja surma jumalaga midagi klaarida. Mina olin selleks ajaks pidanud juba paljusid toetama ja lohutama ja tajusin sel momendil, et pean olema ka oma pere jaoks see, kes püüab toetada ja hinge hoida, eriti värskelt leseks jäänud vennanaist ja oma väikest ristitütart. Ema on sel puhul olnud tugevam. Ema vanem õde, minu tädi Õie oli kaotanud selleks ajaks õnnetult kaks noort poega. Samal moel läbielamisi, noorelt minekuid, oli meie suguvõsas juba olnud, olime suguvõsas juba nende teemadega tegelenud ja siis tuli ka meie perre see keeruline ja raske aeg,” nentis Urmas.
Isa jaoks oli šokk, et poeg läheb kirikuõpetajaks õppima
Isal jäi Urmase sõnul elu lõpuni jumalaga kana kitkuda. “Isa ei armastanud pärast vanima poja surma eriti kirikus käia. See oli ka isa jaoks šokk, kui ta sai teada, et ma lähen kirikuõpetajaks õppima, poiss on lolliks läinud, väike koht, kõik teavad meie peret, ja nüüd äkki poiss keeras ära. See on minu tänane tagasipeegeldus isa käitumisest ja mõtlemisest,” mõtiskles Urmas. “Aga mitte kunagi ta ei teinud mulle mingisuguseid etteheiteid.”
Urmas meenutas hetke, kui ta pärast venna õnnetusest kuuldes koju sõitis, isa keldris nutmas nägi ja teda emmates isa mokaotsast ütles talle, et kus see jumal siis nüüd oli. “See on ainus moment, kus ma tajusin etteheidet, aga see ei olnud mulle etteheide, vaid pigem selline, et ütle nüüd, sina ju peaks teadma,” sõnas Urmas. “Eks me nendel teemadel rääkisime ka, aga isa pigem sulgus endasse. Aga niikaua, kui inimesel on jumalaga midagi klaarida, on kõik hästi, see suhe on olemas, jumal mõistab ja saab aru.”
Urmas meenutas, et tal ei ole olnud konkreetset pöördumishetke või sündmust jumalaga seoses. “Saue koolis oli direktor Jaan Palumets, kes tõi õppekavasse uue aine nimega kultuurilugu ja kutsus seda ainet andma Keila kirikuõpetaja Jaan Jaani. Ühel hetkel sain aru, et mingi paralleelne maailm on kogu aeg olemas olnud, aga see ei ole kunagi meie koju jõudnud. Ühel hetkel hakkasin mõtlema, kas ma ise üldse usun jumalasse.”
Urmas läks terveks suveks kirikuaeda tööle, et kõrvalt vaadata, mis elu kirikus elatakse. “Tegin iseendaga kokkuleppe, et hea küll, jumal, kui sa oled olemas, ma olen nõus sinusse uskuma, nii kaua kui asi läheb jamaks, ja ma näen, et sind ei ole. Siiamaani ei ole jamaks läinud, et ma peaks jumalas kahtlema. Ühel unetul kevadisel ööl tuli kuskilt mõte, et ma pean õppima kirikuõpetajaks,” meenutas Urmas. “Ma viskasin selle mõtte peast, sest see tundus nii totter. Aga see mõte ei lasknud mind enam lahti, ma ei julgenud sellest kellelegi rääkida.”
Kuna Urmas enda sõnul ei käitunud nagu marutõbine, rääkis endiselt inimestega nagu vanasti normaalselt juttu, siis kõik laabus.
Ootas isaks saamist kaheksa pikka aastat
Enda perest rääkides tõi Urmas välja, et nende peres ei ole meestetöid ega naistetöid. “Teeb see, kes saab,” tõi Urmas välja. “Me suhtleme omavahel väga tihedalt.”
Alkoholiga pole Urmase perel kunagi probleeme olnud “Mina otsustasin, et ma ei tarvita mitte kunagi nii palju alkoholi, et kõrvalseisja saaks aru, et ma olen alkoholi tarvitanud. See on olnud minu printsiip, mida ma olen järginud,” tõdes Urmas.
Isaks saamist ootas Urmas oma abikaasa Eglega kaheksa aastat. “Me olime teadlikult valmistunud lapse saamiseks, aga see võttis aega kauem, kui me arvasime. Last ei tulnud. Käisime arstide juures ja iga kord, kui ema juures käisime, ta uuris, millal ma siis vanaemaks saan. Täna ta võib-olla saab aru, et tol momendil see küsimus võis olla meile isegi natuke valus. Lõpuks see laps meile ikkagi sündis,” on Urmas tänulik.