Anu Tähemaal on rohkem kui 30-aastat kogemust juhtimises, kultuuris, hariduses ja etenduskunstide valdkonnas. Ta on oma elu pühendanud sellele, et aidata inimestel ületada esinemishirmu ja tunda end enesekindlalt igas olukorras. Tema kõikide tegevuste keskpunktiks on olnud lava, olgu siis esinejana laval, dirigendina lava ees või korraldaja-lavastajana lava taga. Selle põhjal on ta loonud Corporate Maestro süsteemi, mis rakendab kunstivaldkonna parimad võimalused esineja presentatsioonioskuste arendamiseks ja meeskonna kommunikatsiooni või firmakultuuriga seotud kitsaskohtade parandamiseks, tõstes motivatsiooni ja seeläbi ka tulemuslikkust.
Kõnetreeneri sõnul ei seisne hea pühadekõne kõnepidaja esinemisoskuses või nutikas sõnastustes, vaid selguses, siiruses ja oskuses mõista, miks üldse sõna võetakse. “Kõne ei pea olema perfektne, vaid pigem lihtne, südamlik ja loomulik. Inimesed saavad väga kiiresti aru, kas sa räägid sellepärast, et pead rääkima, või sellepärast, et tunned vajadust ja sul on mida öelda. See vahe on kuulajatele alati tajutav.”
Paljud kõned kipuvad Tähemaa sõnul ebaõnnestuma mitte seetõttu, et kõneleja ei oskaks rääkida, vaid seetõttu, et kõne eesmärk jääb segaseks. Enne mõtete paberile kirja panemist tasub tema sõnul endalt küsida, mis on jutu eesmärk. “Hea kõneleja teab, milline on tema sõnum ja mida kuulajad võiksid sellest kaasa võtta. Kas sa tahad tänada, inspireerida, midagi kokku võtta, välja tuua või lihtsalt meeleolu luua? Kui see eesmärk on kõnelejale endale selge, siis hakkavad ka sõnad palju kergemini tulema,“ selgitab Tähemaa.
Pidulikel koosviibimistel on inimeste tähelepanu rohkem hajunud – mõtted liiguvad toidu, vestluste ja meelelahutuse rütmis. Seetõttu on Tähemaa sõnul ajataju eriti oluline. “Kaks minutit on täiesti piisav. Pühade ajal ei ole keegi tulnud kuulama pikka ettekannet,” märgib Tähemaa.
Lühike kõne sunnib kuulajat mõtlema sellele, mis on päriselt oluline ning kui kõne ei ole venivalt pikk, kaob ka vajadus vaikust täita.
Hea kõne elab edasi ka peale kõne lõppu – kui inimene meenutab toimunud sündmust. Meeles tasub pidada, et pühadekõne ei ole koht oma positsiooni rõhutamiseks ega saavutuste loetlemiseks. Ja inimesed ei oota kõnet mitte juhilt ega korraldajalt, vaid eelkõige inimeselt.
„Inimestele meeldib, kui nad tunnevad, et nad on osa sinu sõnavõtust, mitte ainult kuulaja
rollis. Kui kõneleja räägib “meist”, mitte “minust”, tekib kuulajatega hoopis teistsugune
kontakt,“ selgitab Tähemaa.
Sageli piisab tema sõnul vaid ühest tähelepanekust – näiteks sellest, mis oli möödunud aastal keeruline, ootamatu või ühendav, et kuulajad end kõnes ära tunneksid ning kõnelejaga ühise kontakti looksid.
Lugu aitab kuulajatel olla hetkes kohal, see loob emotsionaalse silla kõneleja ja publiku vahel, mis on just pühadekõne puhul väga oluline. Kui pühadekõne kipub muutuma üldsõnaliseks või liiga korrektseks, soovitab Tähemaa tuua sisse mõne tähendusliku loo. “Lugude jutustamine on esinemise tuum. Just läbi lugude saavad inimesed puudutatud ja tunnevad ennast ära.“
Ärevus on märk hoolimisest
Paljud inimesed kardavad pühadekõne pidamist, kuna see tundub isiklikum kui tavaline esinemine. Tähemaa sõnul aga on see loomulik ja isegi vajalik. “Esinemisärevus ei ole nõrkuse märk. Vastupidi – see näitab, et sa hoolid oma sõnumist ja inimestest, kellele sa räägid. Küsimus ei ole selles, kuidas närvi ära kaotada, vaid kuidas mitte lasta sellel sind juhtida,“ ütleb Tähemaa.
Närvi aitab maandada Tähemaa sõnul fookuse muutmine – kui keskenduda sellele, kellele räägid, mitte sellele, kuidas välja paistad, muutub ka rääkimine loomulikumaks.
Naudi seda, millest räägid!
Pühadekõne viimane mõte on sageli see, mis jääb saatma kogu õhtut. Tähemaa soovitab seetõttu lõpetada sõnavõtu teadlikult ja rahulikult. “Viimasena tasub korrata üle oma peamine mõte ja lõpetada kõne millegi positiivsega. Pühade puhul on hea näidata tänulikkust ja lõpetada heade soovidega. See annab kuulajatele tunde, et kõne oli terviklik ja tähendusrikas.”
Kõige olulisem mistahes kõne pidamisel on kohalolu
“Kui sina naudid hetke ja oled rahul, siis näeb ja tunneb seda ka publik. Pühadekõne ei peaks olema sooritus, vaid millegi jagamine, ning seda ei saa teeselda.” Hea pühadekõne ei jää Tähemaa sõnul meelde mitte tänu korrektselt ritta seotud ja paberilt ette loetud sõnadele, vaid tundele, mis inimestes tekib nii selles hetkes kui ka antud sündmuse peale tagasi mõeldes.