Sel aastal esimest korda sooloartistina Eesti Laulul osalev Andres Kõpper rääkis Vikerraadio saates “Lõpp hea, kõik hea”, et kui ta 2015. aasta sooloartistina Noep karjääri alustas, öeldi talle plaadifirmast, et Eurovisioonile ta minna ei või.
Peagi lõppev aasta on muusik Andres Kõpperi jaoks mitmel moel märgiline olnud – kevadel tähistas ta Krulli kvartalis Noepi kümnendat sünnipäeva, sügisel tehti teatavaks, et ta on sooloartistina esimest korda Eesti Laulu finaali pääsenud.
Kõpper sõnas, et Eesti Laulul Noepina osalemine on märgiline juba seetõttu, et kui ta 2015. aasta sooloartistina alustas, öeldi Rootsi Sony Musicust, esimesest plaadifirmast, mille alla ta kuulus, et Eurovisioonile ta minna ei või.
“Ma ei tea, kas meil oli see päris lepingus kirjas, aga ühe asjana ütles minu A&R (inglise keeles artists and repertoire ehk plaadifirma osakond, mis arendab artisti karjääri – toim), kes suhtleb plaadifirma poolt artistiga, et Eurovisioonil ma kindlasti osaleda ei tohi, sest siis sa oled Eurovisiooni artist ja meil on sind raske laheda artistina müüa,” meenutas ta.
Kõpper leiab, et tänaseks on hoiakud Eurovisioonil osalemise suhtes muutunud. “Mingil perioodil on Eurovisioonil ikkagi väga ühte tüüpi artistid käinud. Minu jaoks oli kannapöörde moment, kui Portugali artist Maro Eurovisioonil osales (2022. aastal – toim). Kui tema osales ja ma tegin tema loost “Saudade, saudade” remiksi, siis ma mõtestasin Eurovisiooni enda peas ümber,” avas artist.
Noepi esimene singel “Move” murdis kohe nii kodumaistesse kui ka rahvusvahelistesse edetabelitesse. Näiteks jõudis see Spotifys top 32 ülemaailmselt viraalsete lugude nimekirja.
“Mul vedas, et aastal 2015 kui ma esimese loo “Move” välja andsin, oli tol hetkel populaarne selline muusika, mis mulle täitsa meeldis. See mängib ütlemata suurt rolli, kas see sagedus, mis sind kõditab, kõditab ka näiteks raadiojaamu või striimimisplatvormi,” avas ta debüütloo edu tagamaid.
Oma Eesti Laulul osaleva loo “Days Like This” kohta on Kõpper öelnud, et ta soovib sellega kuulajatele mornil ajal rõõmu pakkuda. Ta võrdles seda hea ja elujaatava filmiga, mis vaatajaga pärast vaatamist veel pikalt kaasas käib.
“Ma loodan, et kui inimene kuulab “Days Like Thisi” ja isegi kui on selline põlvini surutud tunne, siis on selline tunne, et võib ikka püsti tõusta ja sealt mäest naeratus näol üles rühkida. See on kindlasti see eesmärk,” lausus ta.