Villemson ütleb, et poeg on talle rääkinud kogemusest, mille ta sai suvel Kõrgõzstani–Afganistani–Usbekistani ringreisil käies. «Paradoksaalselt – seal oli tal kordi rohkem usaldust inimeste vastu. Ta jättis asju, liikus ringi, suhtles… ja mitte midagi ei kadunud. Aga Tartus, meie «turvalises ja arenenud» ühiskonnas, varastatakse trepikoja ukse eest toidukott,» imestab ettevõtja.
«Nüüd mu küsimus teile – Eesti ühiskonna liikmed: Mis meil on valesti? Kuhu me oleme jõudnud, kui keegi leiab, et teise inimese toidu äravõtmine on «okei»? Mis on see koht, kus inimlikkus kaob ära? Ma ei taha siin kedagi konkreetselt süüdistada. Ma ei kirjuta seda selleks, et vihastada või kellelegi «ära panna». Vastupidi – ma tahan, et me mõtleks koos.»
«Nii et ma küsin päriselt ja praktiliselt: Mida saaksime teha, et Eestis oleks rohkem usaldust ja vähem «igaüks enda eest» mentaliteeti? Kuidas teha nii, et üliõpilane ei peaks kartma, et tal varastatakse isegi toit? Kuidas teha nii, et noored tahaksid siia jääda, mitte ära minna? Kui sul on mõte, kogemus või lahendus – kirjuta kommentaaridesse,» kutsub ta kõiki üles arutelule. «Mis sinu arvates on üks asi, mida saaks Eestis kohe paremini teha, et inimesed oleksid inimestele rohkem inimesed?» küsib Villemson.
Villemson ise viibib praegu Tais ja tsiteerib ka oma postituses ühte Tai ütlust. «Tais on selline ütlus: ไม่ลองไม่รู้ / Never try, never know / «Kes ei proovi, ei saa teada.» Kui sul on võimalus, tee täna üks mikrotegu: hoia kellelegi ust, paku abi või osta mõnele inimesele üks toidukott. Postita siia kommentaari «tegin»,» ütleb ta oma postituse lõpetuseks.