Aastaid tagasi vaatas endine raamatupidaja Maksõm Bugor internetis õpetusi, kuidas nahast erinevaid asju valmistada. Ta leidis kodust vanade nahatoodete tükke ja proovis ise kätt: alguses tulid kellarihmad ja väiksemad aksessuaarid. Õppimine käis katse-eksimuse meetodil. „Mingi hetk hakkasid sõbrad-tuttavad küsima, kas õmbleksin neile ka. Mängisin mõttega, et alustaks äriga. Tegin mitu toodet valmis ja hakkasin vaikselt müüma,“ räägib ta. Maksõm ei teadnud toona, et tema hobitegevusest sündinud kellarihmad ja rahakotid lendavad kunagi kaugele üle ookeani, kus sealne rahvas neid pinevalt ootab.
