Jõulusõnum on sõnum rõõmust. Naeratamisest loobunu võib oma naeru tagasi saada. Muretseja võib muutuda tänulikuks rõõmustajaks, kirjutab Jaan Tammsalu.
Kas sõnumil, millest kõnelevad kristlikud jõulud ja mida kuulutatakse kirikutes, on veel inimestele midagi olulist öelda? Äkki oleks aeg lõpetada?
Kord, ligi sajand tagasi, seda juba püüti. Peterburis oli vahetult enne revolutsiooni 400 tegutsevat kirikut. Pool sajandit hiljem oli neist pühakodadena tegutsemas vaid 14. Paljud õhku lastud, teised muudetud spordisaalideks, ateismi muuseumiks ja muuks. Preestritestki saadi lihtsalt lahti. Osa lasti maha, teised pandi vangi, kolmandad saadeti Siberisse. Läks aega ja paljud kirikud taastati pühakodadena, ehitati uusigi.
Kristlus on püsinud selles rahutus, muutlikus maailmas juba ligi 2000 aastat ja püsib veelgi ja just seepärast, et tal on igal ajal öelda midagi ääretult olulist, hädavajalikku.
Blaise Pascal on kaugete aegade tagant esitamas ka meile kahte olulist küsimust: “Mille peale sa üldse loodad, kui sul ei ole Jumalat. ja mida sa kardad, kui sul Ta on?” Neile küsimustele oleks mõistlik igal inimesel vastata.
Kuid mis on jõulusõnumis olulist?
Alustaks sellest, mis on kirjutatud jõuluevangeeliumisse. Evangelist Luukas kõneleb inglist, kes ilmub Petlemma väljal karjastele ja teatab neile Jumala Poja Jeesuse sünnist. Ta alustab sõnadega: “Ärge kartke!” Muide, sedasama ütlevad inglid Piiblis mitmel korral, kui nad alustavad oma kõnelemist inimestega. Inglid on Jumala sõnumitoojad ja tundub, et nende ilmumine võib inimestele hirmu peale ajada.
“Ärge kartke!” Äkki see on Kõigeväelise sõnum ka meile? Küllap oleks paljudele praegu seda kinnitust vaja, et meil pole vaja karta, pole vaja tunda halvavat hirmu. Kuhu ja millal jõuab sõda? Kuidas ma homme hakkama saan? Kuidas minu ja mu lähedaste tervis vastu peab?
Hirm võib olla halvav. Mured võivad meid matta. Jõulusõnumis kuulutab ingel, et meil ei ole vaja karta. Ta ei teata, et majandus liigub edaspidi ülesmäge, pensionid, palgad tõusevad, hinnad langevad ja sõjad lõppevad homme, haigused meid ei taba. Jumal ei luba seda. Ta ei tõota ka omadele, Temasse uskujatele kannatustevaba elu, aga Ta lubab omadega olla igas hetkes ja igavesti. Ka kannatustes ja isegi surmas.
“Kuhu meie naeratused kaovad? Kes meilt need röövivad? Miks me nii palju muretseme, kakleme, teiste tuju rikume?”
Hiljuti taipasin üht tuttavat ingliskeelset jõululaulu kuulates, et selles korratakse taas ja taas üht vägevat lauset: “Kuna on jõulud, võib inimene elada igavesti.” Mulle tundub, et väga paljud eestlased usuvad seda. Miks muidu tulevad väga paljud jõulude ajal kirikutesse kuulama väga vana jõulusõnumit ja laulma vanu jõululaule ja miks muidu minnakse sel ajal ka surnuaedadesse ja süüdatakse seal oma armsate haudadel tuhandeid küünlaid.
Kuna on jõulud, võib inimene elada igavesti. Ta ei pea kartma ei seda elu ega selle lõppu, sest see ei ole lõpp. Led Zeppelinil on üks raju laul, mille pealkiri on “Minu suremise ajal” (“In My Time of Dying”). Selles laulis Robert Plant: “Jumal, kui minu tiivad mind alt veavad, tule mulle vastu uue tiivapaariga ja vii mind koju!”
Ingel kuulutas kord karjastele: “Ma kuulutan teile suurt rõõmu…” Ühes uuringus väidetakse, et lääne heaoluühiskondades naeratavat inimesed keskmiselt 14 korda ööpäevas. Lapsed aga naeratavad 400 korda. Kuhu meie naeratused kaovad? Kes meilt need röövivad? Miks me nii palju muretseme, kakleme, teiste tuju rikume?
Jõulusõnum on sõnum rõõmust. Naeratamisest loobunu võib oma naeru tagasi saada. Muretseja võib muutuda tänulikuks rõõmustajaks. Kuid kuidas? Karjastele kuulutati, et rõõmu põhjus on ühes väikeses lapses, Jumala Pojas. Ja karjased läksid rutates, et seda last näha. Meiegi saame ehk minna. Veel saame. Äkki leiame meiegi rõõmu? Mitte hetkelise rõõmuvirvenduse, vaid suure ja jäädava rõõmu. Ehk kaob meiegi hirm? Koos teistega lauldes vanu, ilusaid jõululaule, kuulates rõõmusõnumit lunastaja sünnist ja paludes iseend ja oma armsad, ka lahkunud armsad, Jumala armastuse hõlma.
Üks mõte veel lisaks. Leidsin selle ühest lihtsa eesti jõululaulu viimastest ridadest: “Anna andeks, lepi ära, siis su süda särab ka”. Liiga palju tusameelt, kurbust ja isegi haigusi põhjustab see, et inimesed ei suuda või ei oska andeks paluda ja andeks anda. Nad ei oska mingitele suhetele mõeldes panna mõne miinuse kõrvale paljusid plusse, mis on ju ka olemas. “Igas hetkes peitub head ja halba”. Seda lauset on meile palju lauldud. Ka paljudes kiivakiskunud suhetes on olnud ju kunagi head.
Äkki andestaks, oleks tänulik selle hea eest, mis on olnud ja siis võib juhtuda ime. Me leiame rõõmu ja andestuse Temalt, kes halastab halastajatele, armastab armastajaid.