Me ei ole kuidagi eriline rahvas, ei eriliselt ignorantne ega eriliselt hooliv. Meie ideaalmaailma kuuluvad kõik meiesugused, sealhulgas meie moodi arvajad. Siis saame olla vastastikku hoolivad ja armsad, üksteisele õlale patsutada ja kiita tähelepanelikkuse eest. Jaksame aga hämmastuda ja vihastuda alati, kui miski meie maailmatajust erineb – harjumatut või võõrast “afišeeritakse, propageeritakse ja surutakse peale”. Kui torkab silma endale meeldiv, tähendab see justkui puhast tõde. Peame targaks kõiki, kes arvavad minuga sarnaselt.
See kõik on inimlik. Teisisõnu, omane nii eestlastele kui ka kõigile teistele, nii vasakul kui ka paremal seisvatele, nii liberaalidele kui ka konservatiividele. Mõnele vähem, mõnele rohkem, aga omade keskel kipume unustama erinevused näiteks “ohtliku” ja “võõra” või “meeldiva” ja “fakti” vahel.
Jõulud on käibetõdede kuldaeg. Seepärast võikski päkapikkude, kuuselõhna ja küünlasära keskel meenutada, et meil on oma pimepunktid ja kannatame lähipimeduse all, ent see ei pea sundima meid sõimusõltuvusse.
Ühisosa on olemas
Eranditult kõigi erakondade eesmärk on Eesti parim tulevik. Pühade eel on tore tõdeda, et kõik endiselt tahavad Eestile majanduslikult edukat vaba demokraatiat ja inimeste heaolu kasvu. Sama tahavad ka mitteparteilased.
“Kõige hullem, kahjulikum ja lõpuks ka surmavam on ükskõiksus ja apaatia, mida debattide kirglikkuse järgi otsustades meil ei ole.”
Vaieldakse selle üle, kuidas ühist eesmärki saavutada ja kuidas demokraatiat tõlgendada. Kuni on tunderikkalt poolt- ja vastuväitjaid, demokraatia toimib ja on lootust. Kõige hullem, kahjulikum ja lõpuks ka surmavam on ükskõiksus ja apaatia, mida debattide kirglikkuse järgi otsustades meil ei ole. Selle mõttega võiks jõulurahu välja kuulutada ja minna glögi jooma.
Aga ei saa, sest päkapikke sureb massidena ja lootus kahaneb. Päkapikkudeta pole kedagi, kes meie ootused jõuluvanale vahendaks. Koledaid jõule ja lootusetut uut aastat ju ei tahaks.
Kas võiks teha nii, et iga kord, kui tahaks emotsionaalselt kirja panna “idioot”, “värdjas”, “debiilik” või ka mõne “vaimukalt” õela epiteedi poliitilise või ideoloogilise oponendi kohta, siis hingaks korra sügavalt sisse ja ütleks lihtsalt “ma ei ole sinuga nõus” või “vaidlen vastu”?
Ei pea olema psühholoog ega kommunikatsiooniekspert, et mõista, kumb viis aitab edasi ja kumb blokeerib ajus kõik ühise edenemise võimalused. Majanduslikus mõttes on tohutult ebaefektiivne nimetada kedagi idioodiks lootuses, et sattusid just selle ühe protsendi peale, kes sõimata saades asub oma sõnade üle järele mõtlema. Pigem on vastas 99 protsenti neid, kelle meelest “ise oled”.
Jah, siis peaks leppima vaimutsemise asemel argumentidega, aga selline väike vaimne pingutus tasub ära. Niimoodi mugavustsoonist väljudes saame riiki juhtida kuhu iganes. Eesmärgid on ju sarnased ja räägime omade vahel, ükskõik milliseid pooli ka ei esindataks.
Ennekõike vaatan peeglisse, sest poliitikute käitumine sõltub valija ehk meie kõigi hoiakutest. Enda tooni ja sõnakasutust saan muuta, nii et alustan sellest.
Demokraatia on aeglane
Demokraatia on sama aeglane kui õppimine üldiselt. See vajab harjumist ja igapäevast harjutamist, seepärast ei saa seda jätta kellegi teise teha. Algus on lihtne, mugavusstsoonist välja aitavad kaunid kunstid ja kultuur laiemalt, seepärast tasub ka jõulude ajal harjutada vaadates harjumatut, kuulates imelikku, lugedes kummalist.
Las elavad poliitikud neli aastat korraga või kohalikest valimistest riigikogu valimisteni. Igaühe sõnavalikutest ja käitumisest sõltub palju pikem tsükkel kui need mõned aastad. Olgugi aeglaselt, igal väiksel valikul on mõju.
Majanduslikult on väga paljudel raske, aga suures pildis pole me ju ebaõnnestunud. Eesti on iseseisev demokraatlik riik, kus valitsused vahetuvad vastavalt valimistulemustele. Ka vastavalt lehmakauplemisele, aga lehma üle kauplemine pole kerge ega ka kuidagi ebaseaduslik tegevus.
Kõik saavad vabalt arvamust avaldada. Argumenteeritud arvamus ei eelda aplausi, vaid argumenteeritud vastust. Seejuures ei pea sõimlema ja erinevalt arvajat alandama, aga kõhutunne argumendina pole samuti see, mis edasi aitaks. Vihale ajav kõne pole tingimata vihakõne ja meeldiv väide pole tingimata tõene fakt.
“Sotsiaalmeedias on vaidlus sisutu ja mõttetu, see toidab ainult sotsiaalmeediat. Mitte sind, meid ega riiki.”
Ideaalis seisavad just ajakirjandusväljaanded selle eest, et ka arvamused oleksid argumenteeritud ja ilma nõrguva sapita. Nagu riik, nii sõltub ka ajakirjandus meist – kumbki ei saa olla parem kui me ise. Meie teeme sotsiaalmeedias häält, aga selle toon jõuab raadiosse ja televisiooni, trüki- ja veebimeediasse.
Kui ilma sotsiaalmeediata ei saa, siis palun laigi neid, kes kiidavad, mitte neid, kes teisi maha teevad; toeta neid, kes argumenteerivad, mitte neid, kes niisama vaimutsevad. Veel saab hoiduda sõimlevatest postitustest enda kontol ja õelatest kommentaaridest teiste postituste all. Sotsiaalmeedias on vaidlus sisutu ja mõttetu, see toidab ainult sotsiaalmeediat. Mitte sind, meid ega riiki.
Seepärast võiks aja maha võtta ka kõla- ja kajakambrites, kus mõne väljaütlemise juurde koguneb sõpradering pikalt ahetama ja irvitama teise poole juhmuse üle. Sada pöialt ja sada südant. Aga kuidas see edasi aitab?
Kuulamine-vaatamine on demokraatia esimene harjutus, nii et tingimata ei pea üldse midagi ütlema. Kui aga ei taha teiste öelduga leppida või lausa tõmbab vastu vaidlema, siis hea dialoog algab asjakohasest küsimusest, mitte räigelt väljendatud seisukohast. Kui meil ikka on eesmärk koos edasi minna? Mulle tundub, et see eesmärk meil ju on. Või on olemas mõni alternatiiv?
“Aga nemad…!” Aeg-ajalt vihastan ma ise ka silmitult mõne väljaütlemise peale. Jah, ongi raske mitte vastu sõimata või iroonitseda. Siis aga vaatan sõimust sündinud päkapikkude massihaudu ja taltun. Erinevad inimesed ja teistsugused mõtted sõimates ei kao, ehkki Tove Janssoni “Nähtamatus lapses” muutus laps nähtamatuks oma kurja ja iroonitseva tädi tõttu. Püüaks uuel aastal mitte olla see tädi.