Raamatukogu on oma olemuselt vabadust väärtustav asutus – kaitseb mõttevabadust, tagab võrdse juurdepääsu teabele ja õpetab kriitilisi oskusi, sealhulgas kuidas leida usaldusväärset infot. Need on demokraatia tööriistad, mille puudumine avab ukse manipulatsioonile ja desinformatsioonile. Raamatukogude tasuta üleriigiline kättesaadavus ei ole pelgalt mugavus, vaid strateegiline ressurss. Ka kriiside ajal – seda nägime Eestis, kui Ukraina sõjapõgenikud kasutasid raamatukogusid keeleõppeks, kultuuriga tutvumiseks ja uute tööoskuste omandamiseks – kõik selleks, et sulanduda ühiskonda ja leida oma koht meie majanduses ja kogukondades.

Viimasel ajal olen märganud raamatukogudes aina agaramat iseteenindustehnoloogia kasutuselevõttu – teavikuid saab vähemalt osades raamatukogudes mugavalt masina abil laenutada ja tagastada. See on raamatukogudele ühelt poolt suur võimalus, mis annab raamatukogudes töötavatele spetsialistidele aega inimeste nõustamiseks või kogukonnatööks, ent samas tuleb olla valvas. Masinate kasutuselevõtt võib tõrjuda raamatukogudest inimliku kontakti, lisaks ei tohi see muutus saada argumendiks pädevate töötajate koondamiseks kulude kokkuhoiu eesmärgil. Automaat võib olla mugav laenutamisel ja tagastamisel, kuid ta ei märka hädas inimest, ei soovita lugemisvara, mis avardaks su maailmapilti või aitaks keerulise teema mõistmisel.

Kui masinad muutuvad ettekäändeks kärpida raamatukoguhoidjate töökohti, kaotame midagi asendamatut – teadmise, et keegi päriselt kuulab ja oskab sind suunata, ning ka inimesed, kes saavad kriisides sind aidata. Iseteenindusautomaadid raamatukogudes püsivad aga vaid raamatukogude töötajatel.

Kogukonna raamatukogu kui elu ja surma küsimus

Hiljutine uuring1 toob esile Ukraina kogemuse, mille kohaselt võib üks tavaline kogukonna raamatukogu olla sõna otseses mõttes ka elu ja surma küsimus. Alates 2022. a veebruarist on kahjustada saanud või hävinud ligemale 700 raamatukoguhoonet2, kuid loosung Незламні бібліотеки (Purunematud raamatukogud) püsib. Sõjaolukorras on raamatukogud muutunud topeltkasutusega elanikkonnakaitseobjektiks: kaitsevad inimesi ja säilitavad kultuuri. Lugemissaalid keldrikorrustel on kohandatud (mõneti ka ööpäevaringseteks) varjumiskohtadeks, kus abivajajatel on võimalik saada infot, sooja, veebiühendust ning veidi puhata.

Samuti tegutsevad raamatukogud vabatahtlike keskustena, kus punutakse armeele maskeeringuvõrke, valatakse kaevikuküünlaid või pakitakse abisaadetisi. Raamatukogutöötajad õpetavad meediakirjaoskust ka sõja ajal ning nn kindlus­raamatukogud katavad oma haruldused liivakottidega või skaneerivad neid aku­toitel seadmetega, et säilitada neid tulevastele põlvedele.

Ka laste ja noorte vaimse tervise hoidmine on osa sellest tööst – näiteks biblioteraapia3 nurgad ja liikuvad lugemis­bussid jõuavad nendeni, kelle koolid on hävinud. Ukraina tervishoiuministeeriumi uuring kinnitab sedagi, et psühholoogide juhitud ettelugemised aitavad vähendada posttraumaatilise stressi (PTSD) sümptomeid, ent vast kõige kõnekam on asjaolu, et vabastatud asulates avatakse raamatukogu taas juba mõne nädala jooksul pärast miinitõrje lõppu ehk sisuliselt kohe, kui see on võimalik ning ohutus on tagatud. Niivõrd oluline on raamatukogude roll.

Meeles tuleks pidada sedagi, et iga euro, mis investeeritakse raamatukogusse, on investeering ka varjumiskohtade võimekusse, kogukonna säilenõtkusse, digitaalsesse kaasatusse ja kultuurilisse vastupanusse ehk laiapindsesse riigikaitsesse. Raamatukogu ei ole “kena lisand” kultuuri­eelarves, vaid kriitiline elanikkonnakaitse element ning on kahetsusväärne, et seda tuleb selgitada naaberrahva vastu peetava sõja näitel. Ukrainas toimuv annab vastuse ka küsimusele, kas või milline roll on raamatukogul kriisis ja elanikkonnakaitses. Niisamuti selgitab toimuv, miks tuleb kõigeks selleks valmistuda nii individuaalselt, kogukonniti kui institutsionaalselt ka raamatukogudel, sest sõjalises kriisis ei ole ühtegi sellest puutumata jäävat valdkonda.

Marcus Ehasoo: raamatukogud on usaldusinfrastruktuuri osa
Vabaühenduste Liidu huvikaitse juht

Raamatukogu ei pruugi paljude sihtgruppide jaoks olla iseenesestmõistetav koht, kuhu kriisiolukorras pöörduda. Eriti teravalt ilmnes arutelus probleem keskealiste meeste vähese seotusega raamatukogudega. Kui soovime, et raamatukogu oleks kriisihetkel usaldusväärne tugipunkt, tuleb teadlikult panustada sellesse, et inimesed teaksid ja tunneksid raamatukogu kui võimalust. Ukrainas on see juba tõestamist leidnud, kuid näiteks ka põhjamaades käib juba töö selle nimel, et tugevdada raamatukogude rolli kogukonna osana, mh kriisivõrgustiku tugevdamiseks.

Eestis on raamatukogud juba täitnud mitmeid kriisiga seotud rolle. Hea näide on Ukraina sõjapõgenike vastuvõtmine ja toetamine: raamatukogudest said esmased info- ja tugikeskused, kus pakuti abi ja kuhu inimesed said tulla ka ise panustama. Ja see on olnud õige samm, sest Ukraina kogemus näitab veelgi teravamalt, milline on raamatukogude tegelik potentsiaal – seal on neist saanud loomulik kriisireageerimise osa: abikeskused, varjupaigad ja info sõlmpunktid, kuhu inimesed pöörduvad automaatselt.

Paljud Eesti raamatukogud pakuvad koolitusi ja programme, sealhulgas üldhariduskoolidele, et kasvatada noorte meediapädevust. See on ülioluline “vaktsiin” infosegaduse vastu.

Eestis on aga siiski olukord segane: kuigi raamatukogud täidavad kriisiolukordades sisuliselt laiapindse riigikaitse rolli, ei ole nad ametlikult kriisivõrgustikku kaasatud.

Kriisijuhtimine toimib pigem silotornide põhimõttel ning raamatukogude väärtust pole süsteemselt arvesse võetud. Riigil tuleks nende rolli arvestada, sh rahastuses, kuid selle muutuse saavutamiseks on vaja, et ka raamatukogud ise teeksid end rohkem nähtavaks ja näitaksid, milline lüli jääb puudu, kui raamatukogusid tõsiselt ei võeta.

Kriisihetkel vajavad inimesed rahulikku, usaldusväärset ja ligipääsetavat kohta, suur osa neist tingimustest on raamatukogudes juba loodud. Nii jääb üle vaid sõnastada selge plaan, kuidas raamatukogud ei jää õhinapõhiseks kriisireageerijaks vaid on osa laiapindsest riigikaitsest – olgu kriisiks infosõda, humanitaarkatastroof või sõjaline konflikt.

Lopatovska, I., Pickering, G., & Coan, C., 2025. Ukrainian public libraries during the Russia-Ukraine war: Supporting individuals, communities, and the nation. Journal of Librarianship and Information Science. (kasutatud 12.08.2025)

(Anon.), 2025. Опис проєкту. ПЕН. (kasutatud 12.08.2025)

Aksjonova, N. 2024. Bibliotherapy as a direction of library activity under the Russian-Ukrainian war. Наукові праці Національної бібліотеки України імені В.І. Вернадського, 64, pp. 107‒119. (kasutatud 12.08.2025)