Milline on olnud aasta 2025 Eesti evangeelsele luterlikule kirikule?

On olnud meile päris tegus aasta. Meil on alanud ka mõned uued protsessid kirikus, kui võib niimoodi nimetada. Esiteks ma nimetaksin siin teoloogilise arutelu algust. See võib kõlada küll võõrana aga tegelikult me otsustasime juba aasta varem seda, et me võtame julguse ja initsiatiivi, et arutada kirikus olulisi küsimusi, mis kajavad tagasi ka ühiskonnas.

Meil on plaan, mis on kinnitatud ja heaks kiidetud, arutada tulevastel aastatel teemade üle nagu loodushoid, elu algus ja lõpp ning kõik sellega seotud küsimused. Me näeme, et ühiskonnas arutatakse eutanaasia ja abistatud enesetapu üle, abordiküsimuste üle. Samuti arutame soolisuse ja seksuaalküsimuste üle. See aasta, mis nüüd lõppeb, oli esimene aasta, kus me kõigepealt panime selle vundamendi paika.

Arutasime, kes me luterlastena oleme ehk siis luterliku identiteedi küsimust. Arutasime ka seda, kuidas piiblit peaks lugema ja tõlgendama, et üleüldse järgmistel aastatel selliste ühiskonda lõhestavatele küsimustele hakata vastuseid otsima nüüd juba kindlamalt aluselt. Meil toimus palju arutelusid, konverents ja piiskopkondade sinodid, kuhu tõime piiskopkondade esindajad nendel küsimustel ka arutama.

Kas aruteludesse olid kaasatud ka ilmikud?

Võiks öelda, et peaaegu esimest korda Eesti luteri kiriku ajaloos viimase sajandi jooksul oli nendesse aruteludesse kaasatud vähem kirikuõpetajaid kui koguduste esindajaid ehk ilmikuid. Me ise peame seda väga oluliseks protsessiks, sest on teemasid, mida on lihtne lihtsalt sulgeda ja lõpetada. Me ei saa sulgeda oma liikmete mõtteid ja küsimusi ja pigem on parem tuua need arutelud kiriku sisse ja seda me oleme teinud ja see on protsess, mis hakkab jätkuma. See on õnnestunud minu hinnangul.

Teine asi on loomulikult see, et me peame vaatama peeglisse ja küsima, milline on meie kiriku järelkasv, meie noored. Me otsustasime, et otsime nad üles. Üks meie kirikuvalitsuse kõige noorem liige ongi tegelenud sellega, et aidata panna alust EELK noortekogule või noortefoorumile. Septembris esimest korda palusime kõikidel meie 170 kogudusel saata oma esindaja, nimetada see inimene, et tal oleks ka volitus. Noored kogunesid Pärnus ja kohal oli üle 60 noore 40 kogudusest. Noored arutasid samamoodi nendel teemadel, võtsid vastu oma sõnumi ja esitasid selle sõnumi kirikuvalitsusele, kirikuavalikkusele ja ühtlasi kirikukogule, mis on meie kõrgem otsustuskogu ehk kiriku parlament.

Meie mõte on noori täiskasvanuid alates 16 eluaastast kuni 35 eluaastani kaasata rohkem kiriku otsustamisprotsessidesse, võtta neid samaväärsetena kui täiskasvanuid ja vanemaid inimesi. Ja luua tingimused, et nende hääl oleks kosta. See oli kindlasti üks asi, mida ma tahaks lõppeva aasta puhul niimoodi märgina maha sättida. Need on kõik pikema perioodi peale seatud unistused ja vaatame, kuidas nad täituma hakkavad.

Kui palju noori on üldse EELK-s?

Ütleme nii, et noori on. Me ju leeritame. Mõni nädal tagasi Kaarli kirikus leeripühal oli 50 noort täiskasvanut ja nii on igal kevadel ja sügisel. Maakogudustes on loomulikult vähem. Nüüd ongi küsimus, et kui need inimesed saavad meie koguduse liikmeks, kas me loome neile selle keskkonna, kus nad saaksid kaasas olla. Või ootame nüüd, et ahah, inimene sai ristitud, sai leeritatud ja nüüd me ootame, et ta tuleb pühapäeval ja istub kirikupinki. Kui me niimoodi tahame jätkata, siis need noored lähevad kuhugi mujale pühapäeval istuma. Peame ikkagi noortele looma tingimused kaasarääkimiseks, kaasalöömiseks.

Kui oli küsmus, kui palju neid on, siis seda ma üldistades ei saa öelda. Rahvaloenduse tulemuste järgi aastal 2021 oli see umbes viis protsenti luterlastest. See kõlab nagu hästi vähe, aga kui me räägime rahvaloenduse numbritest siis üle 80 000 inimese ütles, et loeb end luterlaseks. Sellest viis protsenti on ikka tuhanded noored.

Lõppeval aastal tuli kokku kirikukogu uus koosseis. Milline see koosseis paistab?

Kirikukogu kogunes novembris. Meil oli ka orientatsioonipäev päev varem. Ma kutsusin kirikukogu liikmed, kes on uued, ka videokonverentsile ja selgitasin, mis on kiriku parlament. Tegu on kõige olulisema organiga meie kirikus, kes kujundab kiriku sisekorda ja meie elu. Kehtestab muudatusi või loob uusi tingimusi ehk siis võtab vastu meie kiriku seadustikku puudutavaid küsimusi ja kiriku eelarvet ja valib ka uue kirikuvalitsuse. Väga tegus koosseis. Enamasti on see nii, et umbes kolmandik sellest 65 inimesest vahetub. Nii oli ka seekord.

Väga tegusalt ja julgelt asusid uued kohe küsimusi esitama ja ettepanekuid tegema. Ma olen väga rahul. Me püüame mittevaimulikke kaasata üha rohkem ja rohkem. Ilmikute kaasatus on väga luterlik.

Üheks jututeemaks lõppeval aastal oli peajumalateenistuse ehk jumalateenistuse, mis toimub pühapäeval, korra ühtlustamine. Miks on see vajalik?

Meil on olnud viimased 15 aastat kasutusel vana, traditsiooniline jumalateenistuse kord, mis on olnud muutumatu 100 aastat või isegi kauem. 15 aastat tagasi tuli selle kõrvale uus kord, mis ühtlustub paljuski sellega, mida näeme näiteks Skandinaavia kirikutes. Ja ka mujal maailmas. Vana kord on rohkem saksapärane. 15 aastat on need kaks korda olnud paralleelselt kasutusel.

Nende erinevus on siiski nii palju märgatav ja tajutav, et kui inimene, kes ühe korraga harjunud ja läheb teise kirikusse, siis talle tundub, et see on täiesti teistsugune kord. Luterliku identiteedi juurde kuulub see, et meil on üks jumalateenistuse kord. Ehk ükskõik millises Eesti kirikus või ükskõik millises maailmanurgas lähed kirikusse, isegi keelt oskamata, on sul võimalus selles jumalateenistuses osaleda.

Ühtlustatud kord tähendab, et enam kui aasta tagasi otsustas vaimulike konverents, kellel on pädevus selliseid küsimusi otsustada, et peame need korrad panema kokku ja moodustama ühe ühise korra koos piisavalt suure variatsiooniga, et keegi justkui midagi ei kaotaks, aga samas igaüks peab tulema natuke vastu selleks, et leiaks ühe ühtse korra.

Esimesest advendist oleme kehtestanud, et kõik meie kogudused peavad minema üle uuele peajumalateenistuse korrale. Seal on oma inerts. Mõnedes kogudustes võtab see kauem aega, mujal on see üleminek toimunud väga kergelt.

Kui palju vaidlusi uue korra sisseseadmine tekitas?

Need vaidlused on kestnud juba mitu aastat ja need vaidlused algasid kohe, kui need erinevad korrad hakkasid käibele tulema. Pigem loodame, et see otsus, mille vaimulike konverents rohkem kui aasta tagasi tegi, lõpetab need vaidlused. Loomulikult jäävad kohalikud eripärad ja mõnes kohas on ka päris sellised lokaalsed erisused, mida võib teatud mõttes ka rikkuseks nimetada. Ega me siis kõiki päris ära nivelleeri ühtseks.

Millised on kiriku suhted poliitikaga?

Kiriku ülesanne on alati toetada seda poliitikat, mis on meie väärtuste ja õpetusega kooskõlas ja ükskõik millise erakonna või koalitsiooni puhul lasta kosta ka selle prohvetihäälsel kriitikanoolel, kui sammud või otsused, mida tehakse, meie väärtusmaailma või õpetusega kokku ei kõla.

Advendikõnes rääkisite ehitamisest ja lammutamisest poliitikas. Miks selline teema?

See tuli sellest, et tulime just kohaliku omavalitsuse valimiste perioodist ja omavalitsuste uued juhid on nüüdseks paigas, mõnel pool ehk veel valimata. Kuna toimus päris suur vahetus, siis need erakonnad, kes on olnud aastaid tagasi meie poliitmaastikul domineerivad, on täna muutunud marginaalsemateks ning teised, kes on hiljuti esile tulnud, on võtnud sisse uued positsioonid.

Kui Tallinnas võim vahetus viimati, siis öeldi, et kõik selle, mis on siiamaani olnud, me nüüd lammutame – näiteks muudame eelarve ja teeme omamoodi. Siis tulid valimised ja need, kes said võimule, lammutavad samamoodi.

Oma advendikõnes tõin võrdluse liivalossiga: kui me ehitame liivalosse, mida vesi, tuul või möödamineja võib lihtsalt jalaga laiali lükata, et keegi saaks uue lossi ehitada, siis see ei ole jätkusuutlik. Me peaksime ehitama ja rajama Eestit või ka omavalitsust, mis on oluliselt tugevamal alusel, nii et jätame konstruktsioonid püsti selleks, et edasi minna. Isegi siis, kui juhtide hulgas toimub maailmavaateliselt erakondlik vahetus.

Vaadates riigis tervikuna ette peagi saabuvatele riigikogu valimistele – küll ülejärgmisel aastal, kuid siiski varsti –, tekib täpselt seesama küsimus: kas see, mis on tehtud, kuulub nüüd kõik lammutamisele, et hakata jälle uut Eestit ehitama? Või on ikkagi võimalik leida kõikidel erakondadel ühisosa? Siin ongi seesama – meie Eesti, meie iseseisvus ja meie kultuur, mis on praegu väga oluline. Kui rääkida kultuurist, siis eesti kultuur on vaid Eestis. On palju muid spetsiifilisi väärtusi, mida peame hoidma isegi siis, kui meile tundub, et kõik muu, mis mujalt tuleb, on kuidagi rikastav. Me peame vaatama, et see rikastav ei oleks ühel momendil lämmatav – meie oma kultuuri, identiteeti ja pärandit lämmatav või kustutav.

Milline on olnud vastukaja nendele mõtetele?

Ega mina ei ole ju ühiskonnas selline arvamusliider, kelle kõnesid keegi analüüsiks, kui kuulad raadiost või loed pärast tagasisidet. Tagasiside on nende kaudu, kes ise seda kuulsid või lugesid – ERR-i uudistes see tõepoolest ka ilmus. Ma ei saa öelda, et ma väga palju tagasisidet oleksin saanud. Järelikult kas inimesed ei pööranud sellele tähelepanu või need, kes pöörasid, olid rahul. Enamasti ei anta tagasisidet siis, kui kõik on hästi. Eestis antakse tagasisidet siis, kui midagi on valesti.

Advendikõne on selline formaat, kus minul peapiiskopina ja Eesti kirikute nõukogu presidendi rollis on võimalik adresseerida teatud teemasid ühiskonnas. Vahel juhtub ka, et tagasiside tuleb hiljem, mõne aja möödudes või distantsilt.

Milline võiks olla Eesti evangeelse luterliku kiriku ja riigi koostöö kriisideks valmistumisel?

See on üks koht, kus ma näen väga selgelt positiivset arengut. Siseministeerium on meid kenasti kaasa võtnud. Me oleme sellest palju rääkinud alates 2022. aastast, kui algas täiemahuline sõda Ukrainas ja Venemaa annektsioon seal. Tegelikult kirikute puhul ei ole vaja rääkida ainult kriisivalmiduse loomisest, sest meie missioon on olla kogu aeg kriisideks valmis.

Me näeme seda minevikust: kui oli Estonia katastroof 1994. aastal, olid kirikud kohe eesliinil. Kui toimus humanitaarabi jagamine 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses, hakkasid meie partnerorganisatsioonid ja -kirikud üle maailma siia humanitaarabi suunama. Eestis ei oldud sellise asjaga harjutud ning kirikud asusid seda jagama. Me näeme, et kui peaksime olema sarnases kriisis nagu täna Ukraina, siis on see võrgustik väga oluline. Meil on olemas ka hingehoidlik valmidus.

Meie sõnum on olnud kogu aeg: kasutage meid, kaasake meid. Juba selle ettevalmistuse pealt, mis meil on, tegeleme ise veel sellega, et meil oleks kriisikindlus ja -valmidus koguduste tasandil. See tähendab, et kogudusega seotud ruumides või kirikus endas on olemas generaatorid või muud vajalikud asjad. Meie ülesanne kirikuna ei ole võtta üle nende rolli, kellel on teised ülesanded. Meie roll on tegeleda sellega, mis on meie ülesanne.

Hiljuti toimus ka riigikaitsekomisjoni avatud arutelu uue seaduse üle, kus oli küsimus, kas kirikul on roll julgeolekukriisis. Kas kirikute kogu võrgustiku võtmeisikud on osa neist, keda mobiliseeritakse – näiteks kas peapiiskop läheb snaiperiks või autojuhiks – või on see võrgustik kasutatav ka niimoodi, et osa nendest inimestest täidavad kriisiaja ülesandeid, ehk kas kirikul on ka kriisiaja roll. Ma näen täna, et me liigume selles suunas, et kirikul nähakse seda rolli, sest see on ajaloos ja igal pool mujal olemas olnud.

Kuidas piibli tõlkimine läheb?

Piibli tõlkimise algus on olnud väga kena. Piiblitõlke komisjon on loodud Eesti kirikute nõukogu, siseministeeriumi, Tartu ülikooli usuteaduskonna ja piibliseltsi koostöös. Selle all töötab piiblitõlke toimkond ehk tõlkijad, kes juba tõlgivad. Riigikogu palvushommikusöögil mõned nädalad tagasi loeti juba kirjakohti piiblist, mis olid uue tõlkega ja need kõlasid väga tänapäevaselt ja heas eesti keeles. Ühe märkuse seal küll tegin ja see võeti kenasti kuulda.

Tõlkimine läheb kenasti, aga küsimus on nüüd selles, et see ei ole ühe aasta projekt. Tegemist on pikaajalise protsessiga ja me tahame juubelipiibli välja anda aastaks 2039, mis nõuab palju vahendeid. Küsimus on, kus me piiblit näeme Eesti kultuuriloos: kas ta on raamat ainult kirikule või on ta raamat, mis on aluseks meie kirjandusele, kunstile, laiemale kultuuripärandile ja muusikale, nimetame siin näiteks juubilari Arvo Pärti. Ehk siis, kas piibli tõlkimise puhul on tegemist suure kultuuriteoga või on see selline kirikute oma asi? Täna tundub, et me liigume selles suunas, et uue piiblitõlke ilmumisest võiks saada sündmus, mis on ikkagi meie kultuurisündmus, ja me loodame väga leida sellele ka toetust. On see siis kultuurkapital, kultuuriministeerium või mõni muu erifond, ning panustame ka ise. Tõlkimine on alanud ja jätkub järgmisel aastal, see on meil teada ja siseministeeriumist on kinnitus olemas.

Kui rääkida Eesti kirikute nõukogust, siis kuidas oikumeeniline töö Eestis läheb?

Oikumeeniline töö on olnud meil viimased 30 aastat n-ö rahulikus lainevoos. Loomulikult on meil väljakutse seoses Vene kiriku mõjuga mitte ainult Eestis, vaid üle maailma, ja loomulikult ulatub see lõpuks ka meie kirikute nõukogu seinte vahele. Seal on liikmeskirikuks nüüd uue nimega Eesti kristlik õigeusu kirik ja samal ajal tegutseb seal kõrval ka Eesti apostlik-õigeusu kirik, kes on teinud ka pakkumise võimalikuks koostööks ja ühiseks kanooniliseks kuuluvuseks.

Kui muus osas on meie oikumeeniline koostöö olnud hea ja jätkub ka praegu kõigi kirikute vahel, siis oma kiilu lööb täna see, et me näeme, et ei ole võimalik väga dialoogis olla kirikuga, kelle poolt me võib-olla loodaks – mõeldes ka Eesti kontekstile ja sellele, et julgeolekuoht on siiski tajutav ja riigi poolt sõnastatud ning ka avalik arvamus toetab seda – otsida pigem lahendusi. Lahendusi, mitte võidelda kogu aeg selle vastu, et Eesti võiks olla koht, kus õigeusklikud võiksid olla omavahel ka osaduses. Ehk siis käia üksteise kirikutes armulaual, mida nad täna teha ei saa.

Loomulikult on siin taustal küsimus, kas Vene kirikul on mõju Eestis või ei ole. Kuulates seda, mis maailmas mujal toimub, siis on see mõju olemas. Kas see on selline mõju, mis on julgeolekuohuks, seda peavad hindama teised. Aga midagi peaks siin ette võtma.

Kas see on võimalik?

Täna, kui me seda intervjuud teeme, ei ole veel tulnud riigikohtu lahendit. Me ei tea, mida riigikohus otsustab – kas kirikute ja koguduste seadus jääb jõusse sellisel kujul, nagu riigikogu on ta vastu võtnud, või mitte. Ka mina ise Eesti kirikute nõukogu esindajana olen siin avaldanud natukene kahtlust, kas usuvabaduse riive või oht tulevikus usuvabadusele on selle muudatuse alusel maandatud, ja seda on väljendanud ka president.

Aga ükskõik, milline see otsus tuleb, on küsimus, millised on järgmised sammud. Mida teeb valitsus siis, kui seadus jääb jõusse? Mida tehakse siis, kui seadus ei jää jõusse ja hakatakse rakendama hoopis neid seaduseid, millele president on viidanud? See tähendaks väga tõsist ja pidevat kontrolli mitte ühe kiriku, vaid kõigi kirikute üle, ja küsimus on, kas see meile sobib ning kas siin ei ole riivet usuvabadusele. Meil on väga palju küsimusi.

Me peaksime mõtlema tegelikult ka sellele kogukonnale, kellega minu meelest dialoogi ei peeta. Ehk siis venekeelne kogukond – lihtsad inimesed, kes tahavad lähtuvalt oma kultuurist ja traditsioonist minna kirikusse, tähistada oma pühi. Nendega tegelikult selles protsessis väga hästi dialoogi pole asutud. Küsimus on ka, kes neid esindab. Loomulikult on erakondi, kes tahaksid neid esindada, aga kas nemad on just see õige partner? Küsimus on, kuidas saavutada selle kogukonnaga kontakt ja rahustada neid, öeldes, et nende usku need otsused isiklikul tasandil ei puuduta.

Lõpetuseks, milline on teie jõulusoov?

Loomulikult tuleb ju soovida rahu ja seda ma ka soovin. Soovin, et meil oleks rahu mitte ainult südames või pereringis, vaid ka ühiskonnas. Jõulusoov on ikka rahuga seotud.

Rahutus algab meist enestest. See algab sellest ruumist, mis on meis ja meie vahetus ümbruses. Kui kodus on vägivald, kui tänaval on vägivald, siis seda rahu ei saa. Kui naaberriigis on sõda, kui see oht on siin, siis seda rahu ei ole. See on nüüd see koht, kus ma soovitan inimestel püüda ise seda rahu otsida, ise armastust välja kiirata, ise mitte vägivalda harrastada või seda toetada. Vastupidi – seda takistada. Siinjuures arvan ma, et kodu- ja lähisuhtevägivalla mõõde on väga oluline. Eriti jõulude ajal, sest sealt läheb see edasi tänavale ja sealt edasi ühiskonda, ning seda me näeme ka möödunud aasta kogemustest.