Suvel Ugala teatrijuhi ameti maha pannud ning jaanuarist uuesti näitlejana lavale astuv Garmen Tabor rääkis “Vikerhommikus” oma tööst Ugala teatri eesotsas ning tuletas meelde, et end sihtasutuse teenistusse andnud näitlejate elu ei ole lihtsam kui vabakutselistel.
31. jaanuaril esietendub Ugalas Diana Leesalu lavastus “Inishmaani igerik”, kus astub lavale ka Garmen Tabor. 2000. aastal tõi Jaanus Rohumaa Martin McDonagh näidendi ka Tallinna Linnateatri lavale ja pani selle Margus Tabori abiga hiiu keelde.
“Seitse aastat tagasi algas jõuluajal minu n-ö kolmas tulemine Viljandisse, kui Ugala teater valmistas ette suurejoonelist muusikali “Once”, kus oli vaja vahetada välja minu kallis kolleeg Terje Pennie. Proovid käisid, esietendus oli 26. jaanuaril tulemas. Kuna see oli muusikal ja ka nõudmine, et kõik osatäitjad mängivad pille ehk sellele oli eelnenud tohutu prooviperiood. Hakati siis paaniliselt otsima Laura Võigemasti mängitud peategelase ema, mis eeldas teatavat vanust, teiseks ta võiks osata akordionit mängida ja ruttu õppida ära eesti ja tšehhi keelne monoloog.”
“Meil oli planeeritud esimene jõul Hiiumaal, Mamma talus. Kõik mu õed pidid tulema ja muusikaaõpetajast tädi. Siis ma näitasin talle seda lugu ja küsisin, kas ma saan hakkama. Ta ütles, et ikka saad ja siis mul 28. detsember oli juba esimene tund Peeter Konovaloviga, kes on erakordselt hea õpetaja,” meenutas Tabor, kellel oli vaja pillimänguga laval hakata proove tegema juba 7. jaanuaril.
“Sellest juhtus muidugi ka see, et olin jälle otsapidi Ugalas, aga minu juures oli juba selle ideega ka käidud, sest oli teada, et Kristiina Alliksaar ja Ott Aardam oma juhitööd lõpetavad. Ma olin kõigile ei öelnud, olen vabakutseline ja mul on praegu väga huvitavaid asju teha. Aga kuna mind pandi ninapidi sisse ja samal ajal kestis teatrijuhi konkurss. Ikka keegi helistas ja isegi panin vist arvutisse endale mõtted kirja, aga siis otsustasin, et keskendun “Once’ile”.”
Lõpuks Tabor ikkagi ei osalenud ja uskus, et suurt maja peaks tulema edasi viima hoopis noor ja tugev mees. “Siis juhtus nii, et see, keda sooviti, valis teise töö ja nõukogu oli lõhkise küna ees. Toonane esimees Hillar Sein ühel hetkel helistas ja küsis, et Garmen kas võiksime ikkagi su nimega opereerida. Siis ütlesin “jah”, sest tundus, et äkki mul ikka on mingeid mõtted ja koondasin need.”
“Kuna mu isa oli tippjuht, siis ma olin näinud, mida kõike see endaga kaasa toob ja missugune vastutus see tegelikult on inimeste ees. Sa oled inimeste teenistuses ja see on väga suur vastutus. Pakuti viit aastat, aga ma ütlesin, et vaatame ikka kõigepealt kolm. Võib-olla ei klapi, sest see on väga õrn asi,” meenutas Tabor, kes lähenes teatri juhtimisele nagu lavastuse loomisele.
“Peab olema mingi mõte, miks me seda teeme, inimesed, sest ilma meeskonnata ei tee midagi. Kõige olulisem on, et teatrijuhi kõrval on väga hea loominguline juht. Otsisin teda tookord väga kaua ning leidsin Tanel Jonase,” kellega koos valmistuti Ugala 100. hooajaks.
Teatrijuhi töö juures oli paljut, mida Tabor sooviks seljataha jätta. “Ja üks asi, mida ma kuulen, et riigiteatrid on justkui sõimu sõna, sest neile on kõik garanteeritud. Näha seda, kuidas Ugala teater meeskond töötab, ja ma ei pea silmas ainult näitlejaid, teater on tervik, kogu tehniline meeskond, lavameistrid, siis see on metsik töö. On ärakukkumisi, täpselt samad mured, mida räägivad vabakutselised. Samamoodi on seal väga keeruline ja mitte ainult Ugalas.”
“Näitlejad, kes on sihtasutustele andnud oma elu ja kunsti saba ja karvadega selle sihtasutuse teenistusse ja see ei ole mitte lihtsam kui vabakutselisel. Vabakutselisel on vaja toimetulemiseks palju tööd vaja teha, aga tal on siiski valikud. Sihtasutuse masinavärgis tuleb kõiki võetud kohustus selle teenistuse eest täita,” tõdes Tabor.