Mul jäi mulje, et tahaksite teinekord vähem pildil olla, aga sellest hoolimata on teist terve aasta jooksul omajagu kirjutatud ja olete omajagu rääkinud. Kas taustal olemine ei tule teil väga hästi välja?
Loomult ma väga pilti ronija ei ole, aga mu tegevus viib mind paratamatult pilti, nii et sellega seoses olen ma tõesti pildis olnud.
Isegi praegu, kui te annate mõista, et olete aktiivsemast tegevusest natuke tagasi tõmmanud.
Jah, ma olen aktiivsest tegevusest niivõrd-kuivõrd tagasi tõmbunud, sest poeg on igapäevase tegevjuhtimise üle võtnud. Aga ma olen kõikide asjadega siiani kursis.
Millega te oma päevi täidate?
Täidan samamoodi nagu varemgi. Hommik hakkab ikka võimlemisega, sest iga on ju selline – ma saan 73 aastat vanaks. Igaüks, kes on 73 või vanem, võib ise mõelda, mis tunne on. Peaks ammu pensionil olema, kuid ma leian, et lükkan pensioniaega nii kaugele kui võimalik.
Et kui midagi ei tee, jääte päris haigeks?
Just, siis võib-olla tulebki see hetk kätte, et enam ei suuda. Aga nii kaua, kui ma suudan… Hommikused võimlemised annavad mulle sellist powerit, et ma jätkan nendega igal hommikul, teen tund aega põrandal. Mul ei ole mitte midagi vaja, mind võib vangikongi panna, mul ei ole mingit lisaatribuutikat vaja. Ma olen põrandal maas, lihtsalt võimlen. Selles mõttes mul mingit jõusaali vaja ei ole. Ega ma sinna vangikongi muidugi ei ihka, aga ma ütlen, et kui mind pandaks, siis ma saaksin oma võimlemised ka seal ilusti tehtud.
See andis meie jutuajamisele huvitava nüansi juurde. On teil kunagi elus olnud selline moment või asjaolud, mis on vihjanud, et äkki vangikong paistab?
Nõukogude ajal oli mul tõesti selline periood. Ma ei tegutsenud küll aktiivselt, kuid siiski käisin soomlastega äri ajamas, kui kunagi Viru hotelli ehitati. Mind nii-öelda võeti rajalt maha ja pigistati Nõukogude ajal. Nii et sellised ohud olid, aga päris kinnipanemiseni pole kunagi jõudnud ja süüdi pole mind ka kriminaalselt kunagi mõistetud.
Viru ärikas?
Seda on minu kohta natuke palju öelda.
Kui me hakkame rääkima, kust te oma esimese miljoni teenisite, siis lugesin, et kasvatasite korraliku põllumehena kanu ja sigu. Oli veel midagi?
Jah, ma olin Nõukogude ajal juba väga suur loomakasvataja, mis oli seadustega keelatud ja seetõttu ka maksustamata. Nõukogude aja lõpus – või isegi mitte lõpus-lõpus, aastatel 1985–1987 – tegelesin juba autode toomisega Venemaalt ja müüsin neid Eestis. Kaks aastat kasvatasin siis kanu. Mul kasvas 15 000 kana, mis oli tolle aja kohta uskumatult palju. Külanõukogus käidi kontrollimas inimesi kodus, et ei tohtinud olla üle kahe sea ja üle ühe lehma. Väga hoolikalt kontrolliti, et inimesed ei tegeleks sellise businessiga, kuid mina sellega tegelesin. Pean kiitma Toomas Varekut, kes oli tol ajal Viru kolhoosi esimees ja kes pigistas silma kinni ning lasi mul selle asjaga tegelda.
Te olite tegelikult ärimees enne, kui Eesti vabariik nii-öelda kohale jõudis. Te olite valmistanud ette pinnast – kas see võimalus ja vabadus paistis siis juba?
Seda vabadust ei paistnud kuskilt. Ma pean ka ütlema, et ma olin nii palju rumal, et koolis inglise keele tunni ajal käisin kooli kasvuhoones tööl – inglise keele õpetaja majandas meil ka kasvuhoonet – ja sain selle eest viie, et ma kasvuhoones tööd tegin. Mõtlesin, et olen väga kaval, et ei pea inglise keelt õppima. Täna õpin ma Duolingo programmis pingsalt, tahan ikka enne surma – kõlab imelikult, aga ma olen 73 – selle keele selgeks saada.
Nii et tol ajal ei paistnud küll midagi. Aga huvi oli majanduslikult paremini hakkama saada ja nii ma Nõukogude ajal hakkasin kanu kasvatama, millest tekkis kapital. Kui kapital tekkis, siis ma mõtlesin edasi. Tol ajal oli selline süsteem, et Nõukogude Venemaal said kaevurid sõiduautosid väga vabalt: tegid kvartali ette, panid avalduse ametiühingusse ja said autoostuloa. Aga Eestis oli olukord keerulisem, seetõttu oli ka mustal turul sõiduautode hind (Eestis) oluliselt kõrgem. Seda vahet ära kasutades tõin ma Venemaalt sõiduautosid, mida ma Eestis müüsin – kokku üle 400 auto, millest teenisin algkapitali.
Kujutan ette, et Nõukogude riigi kokkukukkumisel ja Eesti vabariigi tekkimisel oli inimesi, kellel oli häid ideid, kindlasti rohkem, kuid ka kapitali oli vaja. Minul oli see kapital olemas ja seetõttu sain toidukauplustega alustada. Sellega on tänaseks läinud päris hästi.
On läinud päris hästi ja te võite ka 40 aasta tagusele ajale tagasi vaadates öelda, et teil on läinud päris hästi. Aga kui hüppame tänasesse päeva, siis ma kujutan ette, et kui minna tänavale ja küsida, kuidas inimestel läheb, ütleb kaheksa inimest kümnest, et halvasti. Majanduslikus mõttes läheb halvasti, ajad on rasked. Teie teate, mida nad ostavad ja mida mitte. Mida teie ütlete?
Ma olen sellega (et ajad on rasked) väga nõus. Mina ei ole poliitik, kes on reaalsest elust kaugenenud, istub Toompea kohvikus, joob kohvi ja kujutab ette, et elu on väga ilus. Ma olen reaalselt inimeste keskel, näen, kuidas inimeste rahakott võimaldab oste teha ja kuidas kuu lõpus toidukaupade müük järsult kukub. See ei tähenda ju, et inimene sööks kuu lõpus vähem kui kuu alguses, vaid seda, et raha on otsas. Nii et ma olen iga päev lihtsate inimeste keskel ja näen nende muresid.
Kui maksustamisest rääkida, siis ma räägiksin siin nagu sotsiaaldemokraat, kuigi ma ütlen otse, et ma seda erakonda ei salli.
Kas kohe päriselt ei salli?
Ei salli, jah. Aga olen nendega selles mõttes nõus, et vaest inimest tuleks vähem maksustada. Ma olen ka seda meelt, et madalaid sissetulekuid ei tuleks maksustada, et nad ei kukuks nende inimeste hulka, kes vajavad abi. Kui ta kukub sinna, siis tuleb riik nii-öelda appi ja hakkab aitama, aga siis on nagu rebane juustukera kallal – ise sööb enamiku ära ja inimesteni jõuab vaid natuke.
Osa inimesi mõtleb, et riik on aitaja. Riik ei aita kedagi. Riik on vägivallaaparaat, kes maksustab inimesi, korjab makse ja annab sellest osa tagasi. Siin ma olen seda meelt, et vaeseid inimesi ei tuleks maksustada, et nad oleksid võimelised ise oma asjadega hakkama saama ega kukuks teisele poole, abivajajate rivisse.
Kui ma õigesti mäletan, siis kas te tegite sellel suvel ettepaneku, et alla 1000-eurose sissetulekuga ei peaks üldse maksustama?
Jah, ma olen seda meelt. Kuid siin tekib kohe küsimus, et kust riik raha saab. Kui me makse vähendame, siis loomulikult jääb riigile mingisugune tulu saamata. Kuid siin ma olen raudselt seda meelt, et rikkaid inimesi tuleb rohkem maksustada. Olen raudselt seda meelt, sest täna on vaesemad inimesed need, kes Eesti riigikassat kõige paremini maksudega täidavad. Vaene inimene kulutab kogu oma sissetuleku Eestis ära. Rikas inimene käib palju reisidel, viib raha välja, soetab kinnisvara Hispaaniasse ja nii edasi, aga Eesti vaene inimene jätab kogu oma teenistuse Eestisse Eesti majanduse hüvanguks.
Ja ma ütleks ka, et mina olen Eesti inimestega solidaarne: mul ei ole mitte ühte kinnistut, mitte ühte senti Eestist välja viidud.
On need Venemaa riskid… ma võtan kõike seda sellisena, et kui Eestiga peaks midagi juhtuma, siis ma lähen koos Eestiga lõpuni. Meil ei ole väljaspool Eestit ühtegi korterit, ühtegi maja ega mitte midagi. Kogu meie kapital ja omand on Eestis. Mina olen Eestile truu. Olgugi et paljud ütlevad, et peaks arvestama sellega, et Eestis läheb pingelisemaks – me teame, et kuri naaber on kõrval –, ja kuigi see NATO jutt on ilus, on siin mingid riskid. Mina võtan seda asja sellisena, et minu kapital ja tegevus jääb kõik Eestisse.
Aga olete samme astunud, et kaitsta iseennast ja oma vara, kui seda vaja peaks olema?
Üldse mitte. Ma olen seda usku või teadmist, et olen sündinud Eestimaal, minu elu ja tegevus on Eestiga seotud. Mina jään siia, ükskõik mis siin juhtub. Ja kui keegi seda ei usu, siis palun tooge üks fakt, et mul midagi (väljaspool Eestit) oleks – mul midagi kuskil tõesti ei ole.
Aga Eestis on teil see-eest palju. Te olete rikas mees, järelikult peaksite ka teie olema nõus rohkem makse maksma.
Mina ütleks niimoodi, et jutt rohkem maksude maksmisest mulle üldse ei meeldi.
Kuidas siis peaks panustama?
Panustama peaks majanduskasvuga, uue väärtuse loomisega. Uue väärtuse loomist maksustada ma õigeks ei pea. Maksustama peab tarbimist, aga mitte uue väärtuse loomist. Samas ma ütlen näiteks tööjõu maksustamise kohta, et kõik uue väärtuse loomise maksustamised on väga lühike tee – sellega loome vähem uut väärtust, mida jagada.
Kui natuke laiemalt räägime, siis ma pean uue väärtuse loomist üldse väga oluliseks. Näiteks kultuuri tuleb aidata, kuid esmane ei ole mitte kultuur või midagi muud, vaid ikka see, et meil oleks kõht täis. Kui sa hakkad maksustama seda, mis garanteerib sulle, et sul on kõht täis ja tuba soe, siis oled valel teel. Ma leian, et maksude tõstmine uue väärtuse loomisele oleks raudselt viga, see pidurdaks, ja täna me näeme, kuhu see maksude tõstmine on viinud.
Täna on Eesti Euroopas nii-öelda lipulaev, kes näitab teistele teed, kuhu ei peaks minema. Nii et kõik poliitikud peaksid eelkõige seisma peegli ette ja iseennast vaatama.
Poliitikud ju kutsusid ettevõtjaid, et öelge, mida oleks vaja teha. Efektiivsuse ja majanduskasvu nõukojas ma teie nime ei näe – kas teid ei kutsutud?
Neid tarkasid on meil Eestis küll. Minu põhimõtted on sellised, et rikkuse ja heaolu tagab vaba turumajandus, mida meil Eestis täna ei ole. Paljud ju ütlevad, et meil on turumajandus, aga majanduses läheb kehvasti. Meil ei ole turumajandust. Mulle tuleb meelde üks nõukogudeaegne anekdoot, kuidas tsementi süüdistati, et maja kukkus kokku – et tsement ei teinud oma tööd küllalt hästi. Tsement nuttis kohtus ja ütles: “Aga mind oli ära varastatud, mind ei olnud seal.”
Sama on siin: me püüame rääkida, et me oleme turumajanduses, aga me oleme turumajandusest kaugel. Meil käib ju väga palju käsumajandust, väga palju käib ümberjagamist – igasugused fondid, limiidid, toetused. Täna näeme selgelt, et Euroopa riigid on rikkamad ja toetavad oma ettevõtteid tugevamalt, aga meil Eestis ei ole seda võimalust. Me tunnetame, mis tingimustesse me oma tootjad paneme, kui peame samal turul oma toodangut müüma.
Sama on ka Eesti-siseselt. Kui üks ettevõte vastab nõuetele ja saab toetuse, aga kõrval teine – kes on pisem või võib-olla majanduslikult nõrgem, mille näitajad ei kanna välja – ei saa toetust, siis see tekitab veel rohkem ebavõrdsust. Nii et rääkida täna vabast turumajandusest on täiesti mõttetu.
Kui oleks minu otsustada, siis ma kaotaks kõik toetused ära, sest ettevõtja ei ole see, kes vajab toetust. Ettevõtja on ju see, keda lüpstakse ja kes makse maksab. Mis mõttes on ettevõtet vaja toetada? Ettevõtjale on vaja luua tingimused, et ta saaks kõige paremini oma ettevõtmisega tegelda, mitte teda toetada. Toetamine on ju ettevõtjate käest enne korjatud ja siis osaliselt tagasi makstud – juba subjektiivselt ja ebaõiglaselt.
Aga kui me räägime toetustest, siis siin ei saa me süüdistada Eesti valitsust, vaid see on Euroopa lähenemine. Siin ei jää meil Eestis muud üle, kui peame sedasama tegema, sest muidu paneme oma tootjad väga ebavõrdsesse olukorda. Kui rikaste riikide ettevõtjatele makstakse toetusi ja meil ei maksta, siis samal turul müües olemegi ebavõrdses seisus. Nii et siin me oleme sundviskes.
Aga kas siis peaks selleks, et midagi muuta, Eestis muutma turgu või vähemalt Euroopas reegleid?
Selleks oleme me liiga väiksed, et Euroopa reegleid muuta. Seda natuke võib-olla isegi üritatakse, aga see on tegelikult võimatu missioon. Me peame ilmselt ikka kohanema Euroopa seadustega ja mitte olema üliusinad, mida eestlased tihti teevad – et nad on usinamad kui Euroopa ja paljudes asjades pürgitakse mööda Euroopa ettevõtetest. Nii nagu omal ajal oli, kui tulid erinevad tervisenõuded – kui nõuti, et kaupluses pidi iga kolme meetri peal kraanikauss olema ja nii edasi. Siis võeti poodidelt kasutusõigus ära, kui me Euroopa Liitu astusime.
Öeldakse, et eestlane on sakslase täpsusega ja tahab kõiki asju väga täita. Me oleme selles mõttes natuke isegi pugejalikult usinad nende asjade täitmisega, nagu rohepöördega. Need on sellised asjad, mis viivad meid lihtsalt konkurentsist välja.
Kogu Euroopale – tervet Euroopat me muidugi muuta ei saa – on see rohepööre… Kui me räägime planeedist Maa, siis kui sa ühes pajanurgas tahad mingit rammusamat leent keeta, siis see ei õnnestu. Kui me tahame, et meie planeet Maa – mille poolt ma muidugi olen, mida peab rohelisena hoidma – oleks hoitud, siis me peame neid kokkuleppeid sõlmima terve planeedi ulatuses, mitte ühes väikses piirkonnas. Sellega me viime ainult Euroopa konkurentsist välja ja täna me oleme seda väga oskuslikult teinud.
Nüüd on rohepöörde jutuga hoogu maha võetud, aga kuidagi käivad ka Euroopas asjad kampaanialikult, mis on natuke halvasti. Asjad peaksid olema paigas nii-öelda lihtsa talupojamõtlemisega ja siis nendest juhinduma, mitte kampaanialikult keerutama teemasid selle ümber, mis on täna moodne. Siis läheb asi tavaloogikast täiesti välja.
Kui te ütlete, et olete iga päev lihtsate inimeste seas, siis kui tihti tulevad jutuks globaalsed asjad? Või inimesed räägivad, et kuidas täna ja siin hakkama saada?
Inimene tuleb tööle ja küsib, palju ma kätte saan. Teda ei huvita üldse maksud, ta ei saa sellest aru, et ettevõte peab ka maksud ära maksma tema pealt. Inimene tuleb tööle, mõtleb, et mulle makstakse vähe. Tema saab kätte mingisuguse osa, aga ülejäänud maksud maksab kõik ettevõte. Siin ma isegi ütleks, et peaks olema nii, et inimene peaks saama ka maksud enda kätte ja maksaks need ise riigile ära. Siis ta tunnetaks ja saaks aru, kui palju riik tegelikult koorib.
Majandusteemadel oleme juba natuke peatunud, räägime näiteks sellest, millega teie ise väärtust juurde loote või kellel te aitate seda väärtust luua. On teada, et teile meeldib ralli, teile meeldivad kiired autod ja oma peres on olnud rallisõitja. Te olete toetanud Ott Tänakut väga palju. Kui Ott teatas natuke aega tagasi, et tema nüüd vähemalt teeb pausi või lõpetab päris ära, siis te ütlesite kuskil intervjuus, et teadsite seda juba varem. Mis tunne tekkis sellise avalduse peale?
Ott on ju küllalt kaua rallis olnud. Mida ta ei ole otse mulle öelnud, aga mida ma arvan, on see, et ta tegi vale valiku, kui läks Hyundai peale. Toyota oli konkurentsitult parem auto. Aga Ott on oma loomult autoarendaja, väga hea testisõitja, ja seda võeti ilmselt tema tööle palkamisel ka arvesse. Ta läks Hyundaisse seda autot arendama, aga seda autot ei ole ikka konkurentsivõimeliselt sõitma saadud. Kui Ott on kolmas ja Toyota on näiteks esikohal, siis ma vaatan neid sekundeid. Ja kui Otil on kaotust vähe, siis tegelikult mina hindan – võib-olla olen subjektiivne –, et Ott sõitis paremini, sest tal on auto viletsam. Hyundai on viletsam kui Toyota, nii et selles mõttes on Otil muidugi väga raske.
Ta on korra maailmameister olnud, ta on kogu aeg seal tipu lähedal, ta üksikuid võistlusi võidab. Tal on potentsiaali veel tulla maailmameistriks, kuid ma siiski arvan, et mitte Hyundaiga. Ma ei tea, kas ta seda on öelnud, aga suure tõenäosusega ta mingisuguse puhkeperioodi võtab. Aga ma ei arva, et ta on nüüd täiesti rallist kõrvale astunud. Kindlasti vaatab ta teatud aja möödudes võimalusi, millises tiimis on võimalik uuesti sinna karussellile minna.
Teil on olnud Otiga selline suhe, mida ma ei tahaks nimetada sponsori ja sportlase suhteks, sest ma arvan, et see on midagi natuke rohkemat.
See on rohkemat. See algas selle pealt, et minu poeg Georg Gross, kes on ka olnud Eestis aastaid väga kiire sõitja – Eesti meister, Läti meister, Soomes medalile tulnud –, aga ma sain isana ikka aru, et Ott on oluliselt kiirem kui Georg. Kuigi Georg oli ka poodiumipoiss, aga mitte Otiga võrreldes. Siis mul hakkas Ott silma: Eesti poiss, Saaremaa poiss. Ma olin rallist nii sisse võetud, et mõtlesin: äkki ikkagi saab ühe Eesti poisi upitada maailmameistriks. Ja noh, nii see läks. Selles mõttes on meie roll siin väga suur.
Eelduseks on muidugi andekas ja töökas poiss, ja teiseks materiaalsed vahendid. See algas puhtalt nii, et ma Otti ei tundnud, lihtsalt märkasin teda. Aga hiljem läks suhe nii soojaks, et praegu… kui tema isa kuuleb, siis võib-olla läheb natuke kadedaks, nagu poja eest. Muidugi, ma ei taha tema isa rolli milleski vähendada, isa roll on tal väga tugev olnud, et ta üldse rallit sõidab – ta oli ju viieaastane poiss, kui isa süles juba sõitis. Aga Ott on nii lähedaseks saanud, me käime perekonniti läbi. Me oleme tõesti väga lähedased, sõbrad on isegi vale sõna, me oleme lähedasemad kui sõbrad. Me oleme mingis mõttes nagu üks pere.
Ma arvan, et selle üle võiks pigem rõõmustada. Ega selles maailmas pole väga tavaline, et nii heades suhetes omavahel ollakse, seal on piirid ikkagi paigas. Aga kui räägitakse, et see maksab nii palju ja too nii palju, siis kui palju maksab autoralli maailmameistri tiitel?
Maailmameistrivõistluste tiitel maksab väga erinevalt. Kui on väga andekas poiss, siis maksab vähem. Tippu viimine muidugi maksab, see on selge. Kui ta tipus on, siis talle makstakse peale – ja väga hästi makstakse. Aga tippu viimine maksab, sest see on selline ala, kus ainult headest eeldustest ei aita. Siin peab keegi märkama: kas on see siis oma isa või kui seal vahendeid ei ole, peavad märkama teised ja kaasa tulema. Ja muidugi see asi on kallis. Summadest ma ei räägiks, sest see on ikkagi nii kallis, et paneb inimesi ahhetama.
Seitsmekohaline, kaheksakohaline?
See on ikka päris kallis.
Kas te olete sisimas nõus, et see on hästi kulutatud raha?
See on kindlasti hästi kulutatud raha, kui tulemus on käes ja maailmameistriks tuldud. Siin ei ole mingit kahtlust. Ma ütleks ka niimoodi, et ega spordile raha kulutamine ei ole raha mahaviskamine. Ma tegin ise kunagi maadlust, täitsin ka meistersportlase normi, ja see pani mind ka Otti toetama, sest ma tean, et sport annab inimesele eluks läbilöögivõime. Tal ei ole niimoodi, et “ah, ma ei saa sellega hakkama”. Sport kasvatab tohutult tahtejõudu.
Kus on veel teie toetavat kätt tunda olnud, keda olete veel aidanud?
Ma ei taha endale reklaami teha, sest siis tuleb jälle robinal rahaküsijaid peale. Ma olen hea südamega emotsionaalne inimene ja üritan väga palju aidata. Mul on telefon olnud kõik need 30 aastat kõigile kättesaadav, olen esimese kella pealt kohe kättesaadav, nii et mind on väga lihtne kõrvadest kinni saada ja tulla haleda nuuksumise ja nutuga raha küsima. Teinekord lähen ka orki ja olen toetanud selliseid, kes ei väärikski toetamist.
Nii et ma ei tahaks endale reklaami teha. Ütlen just vastupidi: katsuge igaüks ikka ise hakkama saada. Et riik maksustaks vaeseid vähem ja igaüks saaks ise hakkama. Teiste käest küsimine on selline asi, mis edasi ei vii. Kui spordi juurde tagasi tuleme, siis sport ongi see, mis tekitab inimesel läbilöögivõime eluks, et ta ei oleks hädapätakas, keda teised peavad järele aitama.
Aga kui on mõni selline nagu Ott, kes jääb teile silma, kas siis te lähete ise ja küsite, kas on abi vaja?
Otiga oli küll nii, et see oli omaalgatuslik – Ott ei tulnud, käsi pikalt ees, küsima. Nad sõitsid Georgiga koos, ma nägin seda olukorda lähedalt.
Aga et kes veel abi vajaks… Kõiki võib-olla ei märka, siin peab tähele panema ja täpset olukorda teadma. Sellist võimekust ei ole, sest maailmas on alati raha vähem kui tahtjaid. Kui sa kõigile hakkad raha laiali jagama, on see raha kohe otsas. See pole lihtsalt võimalik.
Kas kultuuri olete ka toetanud? Ütlete, et kultuur on tähtis.
Olen ikka kultuuri toetanud, aga kindlasti kordades vähem kui sporti. Sport on mulle endale olnud käegakatsutavam. Kuigi ma olen ka kultuuritarbija ja mul ei ole kultuuri vastu midagi. Ma saan aru, kui räägime kultuuritöötajate madalatest töötasudest.
Siin ma jõuan jälle samasse kohta välja: me peame uut väärtust rohkem looma, mida jagada. Poliitikud kõik jagavad ja küsivad, lubavad leida raha, aga peaks olema selgelt kohe vastus, et kust sa selle raha võtad. Poliitikute jutt on tihtipeale puhtalt vale, aga kõlab ilusti. Kui 5.b klassi matemaatikaõpetaja kuulaks seda juttu, siis võrrandis peavad ju kaks poolt tasakaalus olema. Kui sa kellelegi midagi lubad ja ise uut väärtust ei loo, siis sa pead kuskilt mujalt ära võtma. Poliitikud ise uut väärtust ei loo, nad ainult jagavad ringi.
Aga kas kultuur on uute väärtuste loomine?
Kultuur on kaudselt uute väärtuste loomine, mitte otseselt. See ei pane meile otseselt õhtuks leiba lauale, aga paneb inimesi teisiti mõtlema, oma rahvust, kultuuri ja keelt hindama. Selles mõttes on see vajalik. Aga ma ütleks siiski, et kultuur ei ole esmane. Kõige esmane on ikkagi, et leib oleks laual. Ilma selleta me ei saa; me ei hakka laulma ja tantsima enne, kui meil on kõht täis.
Ei tea midagi, eestlased laulsid ja tantsisid Nõukogude aja lõpul, kui kõike oli väga vähe saada ja võib-olla ei olnud kõigil kõht täis ka.
Nojah, tantsisid, aga nad tantsisid mitte sellepärast, et rohkem tantsida saaks, vaid sellepärast, et rohkem saaks kõhtu täis. Tantsisid ikka selle nimel ja vabaduse nimel.
Aga kui keegi tuleb täna ja ütleb: “Teate, Oleg, me tahaks teha kultuurimaja, kus kõik inimesed saavad kokku tulla. Aita ehitada.” Mis te vastate?
Ma kindlasti olen ka käsi ja ma olen selliseid asju aidanud. Aga loomulikult on siin võimalustel piir. Ma olen Eestis üks suuremaid aitajaid – julgen seda kindlasti öelda, sest ma ei löö kella, kui ma aitan. Aga aitamisel on omad piirid. Kui väga palju aitad, siis – ma aitan oma töötajate arvelt. Täna on meil müüjate palgad 1100 eurot.
Nüüd lähen jälle teisele teemale. Riik räägib, et tema ei saa muidu konkurentsis olla, kui paneb oma palkade alamtasemed paika. Ma ei ütle, et õpetajad saavad palju või vähe, aga kui õpetajate alampalgamääraks pannakse 2000 eurot, siis ma ütlen, et müüjatel võiks ka panna alampalgamääraks näiteks 1500 eurot. Mina oleksin väga seda meelt, et riik kohustaks ettevõtjaid müüjatele maksma vähemalt 1500 eurot. Ma ütlen seda kerge muigega, sest ma tean, mis siis edasi juhtub: inflatsioon kiireneb. Aga eraettevõtted ei suuda oma töötajatele palka maksta, sest maksukoormus on suur. Sellega hoitakse inflatsiooni tagasi. Nii et üks osa inimesi hoiab inflatsiooni tagasi, ja teine osa, kes saab paremini tasustatud, viib inflatsiooni üles.
Maksustamine on lühike mäng, sest poliitikute mänguaeg on neli aastat. Kui ma oleksin ise poliitik, väga võimalik, et ma käituksin samuti. Praegu mõtlen, et ei käituks, aga äkki käituks. Kui neli aastat on aeg, mida sa ette vaatad, siis sa tahad, et see aeg oleks edukas ja hakkaks valijatele silma. Siis tulevadki populistlikud otsused. Aga eraettevõttes ma pean vaatama kaugele – kui mitte igavikku, siis ikka kümnete aastate peale, et kui mina kaon, siis see ettevõte kestaks edasi. Poliitiku mängumaa on lühike ja sellepärast tulevad ka poliitikutel sellised lombakad otsused, mis vaatavad ainult kohe ja praegu.
See on sama, nagu paned lehma lüpsma, aga vähendad tal söödaratsiooni. Kuidas ta siis lüpsab seda kogust enam? Ma tooksin paralleeli ettevõtlusega: kui ettevõtlust liiga palju maksustad, siis see lööb ka tema lõpp-produkti. See on selge nagu kaks korda kaks on neli: kui sa vähendad ettevõtte võimekust uusi väärtusi luua, siis ta loob neid vähem. Siin ma näen, et riigi käitumine on valesti läinud.
Kui palju te poliitikuid toetate? Või kui palju saavad poliitikud teie käest kapitali oma poliitika elluviimiseks?
Poliitikud on saanud väga vähe. Kui ma võtan meie ettevõtte suuruse ja kuulen, milliste summadega teised ettevõtjad on toetanud, siis meil on need (summad) sisuliselt olematud. Võrreldes sellega, palju ma heategevuseks ja vaeste aitamiseks vahendeid kulutan, on see sisuliselt olematu.
Kas ei taha lihtsalt poliitikutele anda?
Ma ei taha neile anda jah, sest nad kõik räägivad ilusat juttu nii kaua, kui nad võimul ei ole. Kui võimule saavad, siis on teod teised. Ma leian, et poliitikute viga on ka tihtipeale see, et nad ei ole reaalmajandusest tulnud. Nad on elust kauged, nad ei tea, milline olukord tegelikult valitseb, ja vaatavad oma mätta otsast. Võib-olla ma oleksin ise samamoodi, kui ma oleksin sellise leiva valinud, aga minul on täna ettevõtja roll ja mina käitun teisiti.
Teid on püütud poliitikasse tõmmata ja vähemalt kohaliku elu asjades olete te kaasa rääkinud.
Jah, ma isegi ütlen – ei taha ennast küll kiita –, et kõigi aegade Rakvere häälterekord on minu käes. See on selge, et kui ma ka praegu seal osaleksin, saaksin ma kõvasti hääli. Aga ma leian, et esiteks mul ei ole aega. Ja teiseks on teemad seal tihtipeale sellised… Kui mina omal ajal volikogus olin, siis ma vaatasin: laua taga istusid sellised väiksed mehikesed, kes tegid üksteisele mingeid teeneid ja leppisid kokku, kuidas hääletada. Selliseid väikseid mänge ma enam mängida ei viitsi.
Aga mis te arvate, kas see, et teil mõned asjad on toppama jäänud – võib-olla ka äris –, on just nimelt sellepärast, et ei taha poliitikutele raha anda?
Ei, ma arvan, et ei ole. Poliitikud saavad meie ettevõtet pidurdada ainult siis, kui nad seavad kaubandusele üldiselt mingeid pidureid. Aga otseselt meie ettevõttel ei ole riigipoliitikutega midagi (tegemist). Kohaliku poliitikaga küll, sest meie äri sõltub otseselt kohalikust poliitikast – kaupluste ehitamised on kõik omavalitsuste tasemel. Riigi poolt tulevad detailplaneeringute menetlemised, mis näitab, et meil on Eesti riigis bürokraatiat väga palju. Kui ma mõtlen tagasi 30 aastale, siis pole ükski detailplaneering tegemata jäänud, aga ametnikud on neid pidurdanud aastate pikku.
Ametnikud menetlevad, tegelevad, saavad selle eest palka. Nad on “väsinud ja üle töötanud”. Riigiametnikud saavad 35 päeva aastas puhkust, eraettevõtetes 28. Miks see tegelikult nii on, et riigitöötajad peavad 35 päeva puhkama?
Kas tahaksite, et eraettevõtjad saaksid rohkem või et riigiametnikud saaksid vähem?
Eraettevõte saaks rohkem eraettevõtte arvelt. Võib-olla riigiametnikud vaatavadki, et eraettevõtteid ei saa väga koormata, sest meie ettevõtlus käib Euroopas kõige tugevamini alla. Kuid samas ma ütlen: miks on riigil 35 (puhkepäeva)? Riigitöötajal võiks ka 28 olla. Kui meil tulevad ametnikud kontrollima midagi, siis reede lõunast enam keegi ei tule, see päev lõpetab nädala ära. Aga eraettevõtte töötajad töötavad jõulude ajal, töötavad jaanipäeval, panevad öises vahetustes – näiteks toiduainetööstuses. Töö käib, aga nemad ei väsi ära. Huvitav, miks see nii on? Aga see ongi nii, sest riik on vägivallaaparaat ja riik kehtestab seadused vastavalt oma omavolile ja soovidele, sest eraettevõtjate käest seda ei küsita.
See on juba kolmas-neljas kord, kui te ütlete, et riik on vägivallaaparaat. Kas ta on seda kõikides asjades või ainult maksude korjamisel?
Riik on ka demokraatlikus ühiskonnas ikkagi vägivallaaparaat. Tema teeb seadusi ja tema käseb-poob-laseb – muidugi seaduste piirides.
Piirab inimesi?
Ta piirab inimesi. Ma ei ütle, et ma olen selle poolt, et meil anarhia oleks. Täna ongi meil anarhiat ja seda nii-öelda vaba demokraatiat liiga palju – igaüks võib rääkida, mis tema tahab.
Kui ma räägiks Viljandi spaa ehitusest… Meil on seal üks tubli inimene kõrvalmajas, kes oli mures, et tema maja hakkas vajuma, kui me vundamenti kaevasime. Taheti panna tema majale reeperid külge, et vaadata, kas tuleb mõni mõra juurde, aga tema ütles, et ei lase. Ülejäänud inimesed lubasid panna ja ühtegi mõra pole muidugi kellelgi tekkinud, aga see inimene ei lubanud. Tema ütles, et temal maja vajub. Sellega ta hoidis meil ehitust kuu aega kinni.
Ehitus jooksis talve ja nüüd on inimesel uus mure: Viljandi järve ääres ei saa nahkhiired enam elada. Keegi pole ühtki nahkhiirepoega seal näinud, aga temal oli probleem, et nahkhiired on häiritud.
Ma räägin seda sellepärast, et see on üldine lähenemine. On selliseid kiuslikke inimesi, kes püüavad protsesse pidurdada. Seda nimetatakse täna “mures kodanikuks”. Nõukogude ajal oli see “essu keeramine”, selleks oli sõna olemas. Aga täna nimetatakse seda “mures inimene”. Mures inimene muretseb, et nahkhiirtel ei ole kuskil elada.
Oleks, et see lõppeks ainult sellega, aga meil on see demokraatlik ühiskond: tõmmatakse pidurit, ehitus pannakse seisma, hakatakse menetlema kuni kohtusse minekuteni. Siin ei saa ametkonnad seda välistada, sest seadustega on see ette antud. Kui ametkond sõidab mures kodanikust üle, siis mures kodanikul on õigus kohtu poole pöörduda. See kõik võtab hirmsalt aega ja raha.
Siin on demokraatiast anarhiani väike samm. Nendel inimestel, kes ei panusta, on õigus kaasa rääkida ja nõuda ja kisada ja karjuda. Investoril, kes oma raha kulutab ja kellel on kohustused, peaksid olema õigused. Aga kellel kohustusi ei ole, sellel ei tohiks olla õigust pidurit tõmmata. Meil on kohati demokraatiat liiga palju.
Viljandi spaahotelli ehituslepingu allkirjastamine. Autor/allikas: Olev Kenk/ERR
Kui te Viljandi spaa ehituse juba jutuks tõite… Kui see spaa ükskord valmis saab, siis viljandlased teevad vist risti seina peale, sest nende paarikümne aasta jooksul, kui seda spaad on sinna ehitatud, on väga paljude lootus juba kustunud. Aga tahaks ikkagi, inimestele meeldib. Vaadake, kui palju Kuressaares on spaasid. Kui sai avalikuks, et te seda hakkasite tegema, kas keegi tuli ja ütles ka, et miks sul seda vaja on? Et see ei saagi mitte kunagi valmis, seal vist ei taha mingisugused kõrgemad jõud, et spaa sinna tuleb. Teil pole kunagi sellist mõtet tulnud?
Ei, praegu see tuleb kindlasti, selles pole kahtlust. Inimesed teavad, et see tuleb, sest ehitus käib täie jõuga ja ei ole ühtegi ilmingut, et see ei tuleks. Nagu ma rääkisin enne sellest pidurdamisest – see oli ajutine. Lõpuks ookeanilaine tuleb ja pühib need pidurid eest ära. Spaa kindlasti tuleb.
Selle ehitusega oli natuke teistmoodi lugu. Miks see üldse tekkis? Mul oli plaanis teha Rakverre kaubanduskeskus – Rakvere mõistes kõrge, 16-meetrine. Ma olen otsekohene ja panen kohe kümnesse: EKRE teatud saadikud, kes volikogus istusid, hakkasid pidurit tõmbama ja kangesti muretsema, et selline asi ikka linna ei sobi. Siin ma pean enda ekslikkust tunnistama: ma mõtlesin, et volikogus see otsus ei lähe läbi. Seda menetleti ühest istungist teise, seal oli palju ajaraiskamist ja ma vaatasin, et seda detailplaneeringut ei kinnitata ning ehitus jääb tulemata.
Siis tuligi Viljandi pakkumine. Roman Kusma, kes majandab Rakvere Aqvat väga oskuslikult, tuli selle pakkumisega. Kuna Rakveres tõmmati pidurit, siis mõtlesin, et lähen Viljandisse. Viljandiga on mul ka hingeline lähedus nagu Rakverega. Rakverre läksin kuuendasse klassi, enne elasin Abjas – see on Viljandimaal. Süda ütles, et Viljandi spaa ja mu lapsepõlvekodu on sealtkandist, et las see investeering läheb siis Viljandisse ja jääb Rakverest ära.
Tegelikult ma tegin selle otsuse natuke ennetavalt, sest volikogu ikkagi kinnitas detailplaneeringu ära. Oleks saanud ehitada, aga nad venitasid. Mul oli tunne, et see ei tule läbi, aga lõpuks tuli väga tugevalt läbi – 21-st oli ainult kaks vastu. Aga nad tegid nii palju kisa. Tagantjärele oleks ma võinud jätta Viljandi spaa (ette) võtmata. Nii palju meil jõudu pole, et hakkaksime nüüd Rakverre ehitama. Rakvere jääb tulevikku ootama. Kui saab Viljandi spaa valmis, siis järgmine hetk peaks see Rakvere (kaubanduskeskus) ikkagi tulema – mingi kahe või kolme-nelja aasta pärast.
Teie plaan oli natuke teine, kui viljandlased ette kujutasid. Nemad tahtsid lihtsalt spaad, aga te teete ikkagi hotelli, millel on spaa küljes.
Just, sest hotelli tegemine oli seal projektis juba algselt olemas. See koht on väga kaunis ja kõnetas mind. Need asjaolud langesid kokku: Rakveres on kõva mees Roman Kusma, kes on pannud Rakvere spaa kõvasti käima. Kunagi, 2006. aastal, küsis ta minu käest investeeringut ja kas ma tuleksin Rakvere spaale osanikuks. Siis ma ütlesin talle, et ma ei pea seda mõistlikuks. Ma mõtlesin tol hetkel, et väike siselinn Rakvere – siin see spaaäri ei toimi. Aga ta on nii kõva tegija, et suutis Rakvere spaa kasumlikult käima panna. See andis mulle usku Viljandi spaa projekti enda peale võtta.
Võtsime selle oma firmasse sajaprotsendiliselt, me ei hakanud kellegagi koos tegema. Täna meil on see jõud. Ma võin täie vastutustundega öelda, et see maja ehitatakse lõpuni valmis, meil on pankadega käed löödud ja rahapuuduse taha asi ei jää. Me teeme selle ka nii vägeva… Ma olen sinna kõva emotsiooni taha pannud. Me ei käi kärpekääridega ümber projekti, et kust midagi kärpida. Vastupidi, me teeme selle veel suurema, kui see algselt oli – tegime detailplaneeringu laiendusega. See on emotsiooniprojekt. Nagu Roman Kusma mulle ütleb, saab seda projekti ainult emotsiooniga teha. Kui lähed kokkuhoiu peale, siis see maja käima ei lähe. Seal peab olema nii, et inimene läheb sisse ja ütleb “vau, see on tõesti vägev”.
Me käisime pojaga ja Roman Kusmaga koos Hongkongis ja Macaus. Käisime, vaatasime. Kui me räägime, et Aasia on vilets… see, mis Aasias on, tekitab mul praegu külmavärinaid – kui võimas seal kõik on.
Tahate snitti võtta?
Snitti võtta, muidugi. Me oleme liiga väiksed – Eestis hüppame-kargame ja mõtleme, et oleme maailmanabad, aga kui vaatad, mis maailmas tehtud on, siis see on uskumatu. Kui palju me sealt häid ideid saime, mida me tahame kõiki rakendada Viljandi spaas! Ma olen kindel, et meil tuleb seal vägev asi.
Isiklikumas plaanis – kuidas tervis on?
Tervis on mul niimoodi, et paar aastat tagasi oli insult. Käis kergekujuliselt läbi, nii et ma suurt abi ei saanud – jäin abiga nii palju hiljaks, oli juba 24 tundi möödas. Nägemine sai natuke kahjustatud. Aga kui praegu küsite insuldi kohta… Eks te peategi kuulajana hindama: kui ma vastustega väga lonkan ja mõte ei jookse, siis on mul midagi väga viga. Kui ma väga lolli juttu olen ajanud, siis on insult mulle ikka pihta pannud.
Siis ei ole kõik korras?
Ennast on raske hinnata. Ma arvan, et mälule pani see (insult) kerge laksu. Aga ma arvan, et olen suhteliselt adekvaatne. Ma olen oma poja käest ikka küsinud, kuidas talle tundub, kas on kõik normaalne. Töökaaslased on andnud mõista, et väga tugevalt see läbi ei käinud.
Midagi muud ei kimbuta?
Ei, mind ei kimbuta midagi. Kimbutab ainult see, kui ma mõtlen, et 73 aastat – finiš paistab, starti enam ei näe.
Pikka plaani enam ei tee?
Ma ei tea… Mul ema elas 97 aastat, nii et ma natuke ikka plaanin veel elada.
Kas on midagi, mis on veel tingimata vaja ära teha?
Kindlasti on vaja teha, sest ettevõte on nagu Tallinna linn, mis iialgi valmis ei saa. Ettevõtte areng käib lõputult edasi. Kui ma kunagi (kaupluste)keti lõin, mõtlesin: teen kaks-kolm poodi, panen oma naise sinna saiakesi müüma, on uksekell ukse peal… Tulime Nõukogude süsteemist, ma ei kujutanud kaubandust ette. Et naine teeb peenart, rohib porgandit, siis antakse uksekella, naabertänavast keegi tuleb, küsib sooja saia või piimapudelit ja talle antakse see. Kujutasin seda äri niimoodi ette.
Aga kui ma sellesse (ärisse) sisse astusin, siis nägin, et läks hirmsaks andmiseks ja konkurentsiks. Oleks jäänud ühe-kahe-kolme poe otsa, oleks kindlasti välja surnud. Taganttõukajaks on ettevõtlus ise – siin sa ei pääse. Kui sa sellesse rattasse oled astunud, siis sa pead edasi minema. Kui sa oled mannetu ja saamatu, siis on enesetunne väga halb.
Ma ütleks ka seda, et ega töö inimest väga ei tapa. Kui sa teed tööd naudinguga ja näed, et tööl on tulemus, siis töö inimest ei kahjusta. Kui teed stressiga ja vastumeelselt, siis võib nii olla. Mina olen täna 73 ja olen veel täiesti rakkes, kuigi 65-selt saab pensionile. Ma veel ei tunneta, et peaksin täiesti kõrvale astuma.
Hästi, aga kas te tahate öelda, et teil ei ole ühtegi päeva olnud oma tööelus, kui õhtul vaatate päevale tagasi ja mõtlete, et oi, see päev oleks küll võinud olemata olla?
Kindlasti on. Ma olen tavainimene, mitte robot. On ka niisugust tunnet olnud, et üldse ei taha midagi teha ja tahaks kõigele käega lüüa. Aga need on hetkelised mõtted. Nagu inimestel ikka, on mul samamoodi.
Emotsionaalses mõttes – mida tahaks veel kogeda?
Emotsionaalses mõttes on selge, et oma perele… Ma ei hakka siin ajama suuri sõnu, et ainult Eesti eest. Loomulikult ma tahaks, et Eestis kõik väga hästi läheb, aga eelkõige on mul ikka oma pere ja lapsed. Ma tahan, et nendel hästi läheb. Aga nendel saab hästi minna siis, kui Eestis hästi läheb. Nii et ma ikkagi natuke laiemas plaanis tahaks, et Eestis läheks asjad paremaks.
Ma arvangi, et kui valitsus teeb praegu nii palju valesid otsuseid… Reformierakonda toetas paar aastat tagasi iga kolmas valija, täna toetab iga üheksas – 11 protsenti on Reformierakonna toetus. Kui meil oleks poliitika vähem lombakas olnud, siis oleks seda võib-olla vähem märgatud, aga nüüd märgatakse selgelt, et meil on vale poliitika. Vast tulevad ka muutused kiiremini. Siis me käime põhjast läbi ja tuleb uus tõus. Ma julgustangi inimesi, et peale langust tuleb kindlasti tõus ja see tuleb Eestis kindlasti.
Millal? Järgmine aasta, ülejärgmine?
Järgmine aasta – ma arvan, et nii järsku veel ei tõuse. Ma ei taha ennustaja olla, aga arvan, et paari aasta pärast peaks küll (tõus) tulema. Inimene on selline, et ega ta naabri vigadest ei õpi – ikka enda vigadest õpitakse kõige paremini. Täna on paras aeg õppida ja vaadata, kuidas ei tohi. Täna on meil valitsus andnud ette väga hea õppematerjali ja näidanud, kuidas ei tohi riiki valitseda.
Kas see raske olukord teeb teile muret, et kuidas me sellest välja tuleme?
Jaa, see teeb kindlasti muret, aga ma peaksin ütlema, et meie ettevõttel on läinud paremini. Arvan, et meil on isegi läinud paremini, kui oleks läinud siis, kui Eestis oleks asjad hästi olnud. Täna käib meil iga päev 10 000 ostjat rohkem poodides kui aasta tagasi. Mõni päev käib 15 000 – see on terve Rakvere linnatäis inimesi rohkem. Eestisse pole ühtegi inimest aastaga juurde tulnud, järelikult inimesed loevad raha.
Nii et meie oleme praegu selgelt saanud sellest majandussurutisest kasu. Aga ma ei ole nii kitsarinnaline, et ainult enda kasu peale mõtlen. Teisipidi ei saa see kasu ka lõputu olla. Kui allakäik edasi käib, siis lööb see ka meile sisse, sest inimesed on täna hästi hinnatundlikud ja lähevad sinna kauplusse, kus tooted on odavamad.
See on selles mõttes hea aeg, et jõuab rahvani välja: niimoodi edasi minna ei saa. Peale langust tuleb kindlasti tõus. Kui küsite, millal, siis ma ütlen: aasta-paari-kolme pärast peaksime kindlasti olema oluliselt tugevamad kui täna.
Teil on praegu kasvuaeg, aeg on avada uusi poode. Seda te teete ka – vist ainult Saaremaal ja Hiiumaal praegu ei ole.
Just.
Kas see (kasvuaeg) jätkub ka lõputult?
Täna ma julgen öelda, et see jätkub lõputult, sest ettevõttes ei ole olemas sellist mõistet nagu paigalseis. On mõisted edasiminek ja tagasiminek – seda viimast ei tahaks kuidagi. Täna on meil Eestis veel minna. Kui me Eestis oleme küllalt laiendanud, on see juba minu poeg Georgi otsustada, kas astuda ühel hetkel Eestist välja oma äridega, mida teised ketid on teinud. Täna oleme aru saanud, et meil on maapiirkondades hästi palju ostjaid. Siin ma ei tahaks Coopi halvustada, vaid lihtsalt öelda, et Coop on olnud 30 aastat maapiirkondades üksi ilma konkurentsita. Me oleme talle sõbralikult konkurentsi pakkuma läinud, nii et maainimesed võidavad kõvasti – konkurents viib hinnad alla.
Aga mis teile rõõmu teeb?
Rõõmu teeb eelkõige see, et mul on lastega kõik hästi. Mul on lapsi rohkem, üks on 22-aastane lausa. Selles mõttes on mul väga hea meel, et mul on täna lastega väga hästi.
Millised teie pere jõulutraditsioonid on?
Jõulutraditsioonidega lähen tagasi aega, kui ma olin väike poiss. Mu isa oli majandijuht – sovhoosi direktor Abjas. Jõulude ajal läksime tema vanemate juurde. Seal Karksi-Nuia ja Abja vahel oli üks väike talukoht, kus sai küünlaid põletada ja kuuse tuua. Tol ajal olid jõulud keelatud, olid näärid, mis olid aastavahetusel. Aga sealt sain ma juba jõulude mõiste ja olemuse selgeks, et jõulusid tuleb pidada. Me oleme kõik aastad jõulusid pidanud, me oleme perega koos. Nii et minul on jõulutraditsioon tugevalt sees.
Lihtsalt koosolemise ja rahuliku olemise aeg?
Just. Külalisi ja asju on rohkem vana-aasta õhtul. Aga jõulude aeg on raudselt oma pere keskel.