Eestis me teame, mida meie loomad söövad, kuidas neid kasvatame, mida põllule paneme ja millist teravilja kasvatame. Eesti on üks puhtama toidu tootjaid ja see on midagi, mille üle tunnen uhkust.
Mu töö ei ole lihtsalt ettevõtlus, see on panus rahva tervisesse ja meie maa tulevikku. Lõppkokkuvõttes on kõige olulisem meie enesetunne, tervis ja inimesed. Rahvatervis algab tervetest loomadest ja puhtast tootmisest. Lehm lüpsab suust ja kana muneb nokast – see lihtne tõde tuletab mulle iga päev meelde, kui suur vastutus on loomaarstidel ja toidutootjatel.
Mis on sealiha väärtusahel?
See on terviksüsteem, kus iga lüli loeb: teraviljakasvatajad, söödatootjad, tõuaretus, seakasvatajad, lihatööstused, toidutootjad, veterinaarid, kaubandus ja lõpuks tarbija. Kui üks lüli katkeb, näiteks sigade Aafrika katku tõttu, vallandub doominoefekt, mis mõjutab kogu sektorit ja meie igapäevaelu. Näiteks kui tooraine kaob, väheneb lihatööstuste tootmismaht, liinid seiskuvad ja koolid ning lasteaiad peavad otsima impordialternatiive.
See ei ole ainult majandusprobleem, see on rahva tervise ja välismaistest allikatest sõltuvuse küsimus. Toidujulgeolek tähendab, et suudame ise toota, mida vajame. Aafrika seakatk ja pingeline geopoliitiline olukord tuletavad meelde, kui haavatav on meie toidujulgeolek. Oluline on avaliku ja erasektori koostöö, sest toidujulgeolek on riigi strateegiline küsimus, mitte ainult ettevõtjate mure.
Kuidas kujuneb sealiha hind?
Teeme tööd selle nimel, et Eesti sealiha omahind oleks konkurentsivõimeline. Meie seakasvatus on tipptasemel, kuid me ei saa võistelda Hispaania, Poola ega Taani masstootmisega. Võrdluseks, kui Eestis on praegu umbes 231 000 siga, siis Taanis on neid ligi 12 miljonit, riik on pindalalt Eestiga sama suur, kuid tootmise ulatus on hoopis teisel tasemel. See näitab, kui erinevad on mastaabid ja kui strateegiliselt tuleb meil oma tegevust suunata.