Eesti Rahvusringhäälingu aasta muusikuks valitud viiuldaja Hans Christian Aavik rääkis Vikerraadios oma tihedast aastast ning tõdes, et lennujaamades passimine ning lendamine on juba päris tüütuks muutunud.
Aavik tõdes, et nii tiheda graafikuga aastat tal ei ole varem olnud. “Ainuüksi septembris, oktoobris ja novembris ma vist reisisingi iga nädal ja nii, et üle kolme päeva ühes kohas ei olnudki,” tõdes viiuldaja, kellelt on küsitud peale Pärdi 90. sünnipäeva kontserti Carnegie Hallis, kus Aavik jagas lava Midoriga, et nüüd on see tehtud ja võib ju rahulikumalt võtta.
“Aga tegelikult minu armastus selle protsessi vastu on suurem kui lihtsalt ühe korra laval seista. Tegelikult on mulle alati meeldinud olla prooviruumis, süveneda ühte teosesse nii palju kui üldse võimalik. Võtta kõik lahti ja jälle kokku panna. Ka pärast Carnegie Halli hakkasin samamoodi edasi harjutama,” naeris Aavik ning lisas, et sellises saalis esimene paneb solistile kindlasti teatud templi juurde.
“Päris uskumatu oli lugeda ka kõiki arvustusi, kas New York Timesis või Wall Street Journalis. Minu jaoks oli see Ameerika debüüt ja need laused, et meid võeti võrdsena, olid minu jaoks ääretult üllatavad ja väga eriline.”
Nüüdseks päris kaua Saksamaal elanud ja tihti Eestis esinemas käiv Aavik tõdes, et koduigatsust on pigem vähe. “Alati mõni kogemus Eesti publikuga annab päris palju jõudu ja energiat juurde, et igal pool mujal käia ja Eestit esindada. Eesti käib kogu aeg minuga kaasas ja ma armastan seda riiki nii väga, et hea meelega käin ja räägin sellest, näitan, mis muusikat siin on tehtud.”
“Me tahaksime küll uskuda, et kõik välismaalased väga hästi teavad, mis on Eesti, aga tegelikult on ikkagi nii, et isegi Arvo Pärti veel igal pool ei tunta ja selle võrra veel erilisem on seda muusikat nendesse riikidesse viia, rääkida Eestist. Tegelikult on see mõnes mõttes kultuuridiplomaatia ja ma ei oleks elu sees arvanud, et ka üks viiuldaja võiks sellega tegeleda. Pärast on päris palju inimesed avaldanud huvi ja öelnud, et kindlasti lähevad kohe Eestisse reisile, mis on väga rõõmustav,” tõdes ta.
Aavik nõustus, et kuulaja ja publik ei kujutagi täpselt ette, mis kõik jääb selle ette, taha ja ümber, kui muusik lavale astub. “Kõik need pikad lennud jne. Inimesed näevad mind ainult triiksärgis laval mängimas ja tõesti sada protsenti seda ka nautimas. Aga viimasel ajal on lennujaamades passimine ja lendamine tegelikult päris tüütu. Kohalejõudmine ja just reisimise aspekt. Kui ma saaks teha nipsu ja oleksin jälle USA-s, Kasahstanis või kus iganes kohal, siis see teeks elu lihtsamaks küll,” tõdes viiuldaja.