Uus raamat
“Soome ulme 3”
Maarit Leijon ja Reetta Vuokko-Syrjänen
Tõlkinud Arvi Nikkarev
Kirjastus Skarabeus, 2025
Alati on põnev, kui mikrokirjastus “Skarabeus” oma iga-aastase täpselt ühe ulmeraamatu avaldab, aga sel aastal tavalisest veel enam, sest Arvi Nikkarev on sisuliselt ainsaks Soome ulme tõlkes vahendajaks Eestis. Antoloogia “Soome ulme 3” on pealkirja poolest mõtteline järg samanimelistele, 2008. ja 2014. aastal ilmunud antoloogiatele. Lähemalt vaadates on aga neil erinevusi rohkem kui sarnasusi.
Kui varasemad “Soome ulme” antoloogiad püüdsid tutvustada võimalikult palju erinevaid autoreid, siis “Soome ulme 3” on ainult kahe autori kogu. Mõlemad autorid on ka Eesti lugejale juba tuttavad: Maarit Leijon autorikoguga “Musträstas” (2022) ja Reetta Vuokko-Syrjänen ühe tõlkejutuga antoloogias “Ohver” (2023). Tagasiside mõlemale autorile on olnud hea ja tõenäoliselt on see mõjutanud ka uue antoloogia koostamisvalikut.
Mina hindan Maarit Leijoni autorikogu päris kõrgelt ja seetõttu oli mul eelkõige huvi just raamatu kahe esimese loo vastu sellelt autorilt. Esimene neist, “Laanekuuse juure all” on tõesti hea. Selles loos töötab Alva-nimeline tegelane Soomes koduhooldusõena. Tema puhul on juba esimese paari leheküljega selge, et tegemist ei ole inimesega. Ootamatult saab ta endale paariliseks noore praktikandi.
See lugu lööb lugejat kohe kaasaegses heaoluühiskonnas ikka kohal oleva vanaduse ja surma viletsusega, kuid see pole sugugi keskne mõte. Pigem on see nutikas töötlus ühest Põhjamaade müüdist ja kuigi lisaks sellele on loos ka põnevikule omane süžeepööre, on see müüdist kaugelt vähem oluline. Küsimus sellest, miks muinasjutud kedagi kurjana näitavad ja miks Alva hooldusõena töötab, saavad lõpuks meisterlikult kokku seotud.
Sellele järgnevat Leijoni lugu “Koristaja” oli kummaline lugeda. Loos töötab üksildane mees Elias oma ettevõttega õnnetuse- ja surmapaikade koristamisel ning teeb ka kahjuritõrjet, milleks tal on ebatavalised võimed. Lugedes on selge, et autor on eelmise, varem ilmunud loo kondikava pealt teise samasuguse kohe järele kirjutanud.
Kahjuks ei ole see teine lugu esimesega muus osas võrreldav. Müüditöötlus, mis oli esimese loo südameks, on siin täiesti puudu ja olemasolev tilluke maagiline element sisuliselt ebaoluline. Ilma sellise keskmeta laguneb lugu lihtsalt pikaks heietuseks valusatel teemadel. Kui loosse pole lisatud erilist mõtet nendest teemadest rääkimiseks, nagu esimesel lool oli, siis on sellel oht jääda lihtsalt tühjaks sotsiaalpornoks.
Seejärel jätkub antoloogia Reetta Vuokko-Syrjäneni kolme looga. Neist esimene, “Maskide tants” on korralik ja stiilipuhas fantaasialugu, kus oma kodukülast salaja põgenenud tütarlaps kaupleb end rändnäitleja õpipoisiks. Näitleja maskid räägivad seejärel talle ühest saladusest. Tegemist üsna lihtsa ja klassikalise “mineviku eest põgenemise” looga, mida võib esile tõsta huvitava maailmaloome eest.
Vuokko-Syrjäneni teine lugu, “Neljas põrsas” on üsna korralikus küberpungi-stiilis lugu lähituleviku Mehhikost, kus surma ja viletsuse eest põgenev Amparo läheb otsima oma kolme venda, kes lahkusid juba mõnda aega tagasi kodunt laia maailma. Lugu pakub välja oma kerge vindiga töötluse kolme põrsakese muinasjutust, kuid lõpplahendus paneb pigem õlgu kehitama. Stiiliharjutusena on töö kindlasti hea, aga kahjuks ei tule sisu ja teostus heale ideele päris järele.
Vuokko-Syrjäneni viimane lugu “Mida tegime klassimatkal” on aga hoopis teisest puust. Selles asub noor soomlanna Katja tööle kaugel põhjas asuvasse saamikeelsesse kooli. Kuna eelmine, ootamatult lahkunud õpetajanna on kogu klassitäie kümneaastaseid lapsi oma täiusliku saami keele ja kultuuriteadmisega ära võlunud, on Katjal alguses raske. Pikapeale elab ta ametisse sisse, kuid siis hakkab ta eelmise õpetajanna õppematerjalidest leidma kummalisi tekste. Lisaks hakkab väikeasulas öösiti ringi käima hiiglaslik karu, keda ükski jahimees tabada ei suuda.
Tegemist on suurepärase tekstiga, ehk isegi parimaga siin antoloogias. Vuokko-Syrjänen näib armastavat müüditöötlusi, sest selle teema alla lähevad varasemas antoloogias “Ohver” ilmunud esimene jututõlge, siinsest kolmest teine lugu ning lõpuks ka see viimane. Tunde poolest on ta viimases suurepäraselt tabanud põhjarahvaste kollijuttude atmosfääri, mis tõi mulle kohe meelde Andres Ehini koostatud legendaarse tšuktši muinasjutukogu “Unesnõiduja”.
Nõnda ongi lõpuks mõlema autori poolt antoloogiasse kaasatud vähemalt üks väga hea lugu. Kuna Leijon oli juba varasemast autorikogust tugeva kirjanikuna tuttav, siis ei tulnud tema esimese loo kvaliteet mulle üllatusena. Vuokko-Syrjänen oma esimese tõlkelooga eelmises antoloogias eriti meelde ei jäänud, kuid siin on ta oma viimase loo toel endale Eestis uue fänni leidnud.
Antoloogia “Soome ulme 3” on huvipakkuv juba selle poolest, kui palju see erineb muust raamatulettidel pakutavast. Kinnitan, et iga lugeja peaks siin saama vähemalt esimesest ja viimasest loost korraliku elamuse. Kui keegi hakkab aga selle esmakogemuse järel rohkem Soome ulme vastu huvi tundma, siis on võimalik kohe lisaks lugeda Nikkarevi varem tõlgitud lugusid.